Uus kliima, uus maailm

Ahoi! Oleme vahepeal jõudnud maakera kuklapoolele. Meie ajavöönd on võrreldes Eestiga pluss kuus tundi nihkes ehk, kui Eestis on kell 12 päeval, on meie kell 18 õhtul.

Oleme Austraalias olnud juba 1,5 päeva ja midagi erilist veel juhtunud pole. Eile varahommikul tõmbasime Kuala Lumpuri hotellis enne kella kuut hommikul kumbki oma 16kg kaaluvad seljakotid selga ja sõitsime monorail`iga (Aasias kasutusel olev maapinnast kõrgemal sõitev rong linnatrantspordis) rongijaama, kust pidime rongiga sõitma linnast välja lennujaama. Seal selgus, et viimane neljandik tuleb meil ümber istuda bussi, mis meid kohale viib. Mis seal siis ikka. Aga me ei olnud ju ajaliselt arvestanud sellega, et hommikuses tipptunnis peab buss ummikutes seisma… Närviliselt bussis loksudes tiksus kell halastamatult edasi. Jõudnud lennujaama, jooksime otsima check-in`i. Väljalennuni oli jäänud veel ca tund. Järjekord venis ja kõlaritest teatati, et meie lennule registreerimine lõpetatakse üsna kohe. Ekraanid pandi juba kustu, kuid õnneks lasti meid ilusti ära registreerida. Kiirelt käisime läbi kõik turvakontrollid ja muu ning ilma passimiseta kohe lennukile.

Sama tormiline nagu oli päeva algus, oli ka lennusõit. Lennuk ise oli jällegi suur, aga kitsam, kui eelmine. Õhkutõusul raputas nii nagu ikka, aga järgmised kaks tundi loopis ka ikka korralikult. Üldiselt ma proovin mitte välja teha õhuaukudest, aga see turbulents ei jätnud külmaks ühtegi väikest last seal lennukis, kes 5,5h suhteliselt järjepidevalt röökisid. Mina tõmbasin endale salli üle pea, et mitte vaadata, kuidas lennuk laperdab. Pingele lisas vürtsi ka kapteni pidev pöördumine reisijate poole “This is captain speaking..”, koguaeg oli tunne, et nüüd teatatakse, et midagi on valesti, aga ei, tema soovis kõikidel nautida oma sööki ja lendu 🙂 väga armas! Lõpuks hakkas paistma juba ka helesinine ookeaniäär ja punakaspruun kõrb. Viimased kolmveerand tundi korralikku raputamist veel ja kapten teatas, et oleme jõudnud Austraaliasse, kus on hetkel 41 kraadi sooja! Me vaatasime suurte silmadega teineteisele otsa ega osanud midagi kosta sellepeale.

Nagu eelnevalt teadsime, ootas meid ees korralik tollikontroll. Valikuliselt võeti inimesi maha. Peale passi ja lennukis täidetud deklareerimispaberite ettenäitamist kutsutigi meid korraga kõrvale. Küsiti muid isikudokumente juurde. Kuna Kuldari pass oli üsna uus ja lisaks veel ka värsked juhiload, võeti meie dokumendid, käidi nendega kuskil ära ja tagasitulles esitati paar küsimust, et mitmendat korda me riigis oleme ja kuhu läheme. Olime rahulikud, kuna meil polnud karta midagi. Lastigi minema. Pagas kättesaadud, tõmmati meid narkokontrolli, kus koerad nuuskisid. Vähemalt ei lastud meil asju lahti pakkida, mis oleks olnud tüütu. Lõpuks jõudsime järeldusele, miks meie dokumente kontrolliti- nimelt on paljud eestlased hakanud oma nimesid võltsima, et uuesti riiki pääseda ja liiga uued dokumendid äratasid kahtlust.

Lennujaama tuli meile autoga vastu meie majakaaslane, kelle kuulutuse peale saime endale toa kesklinnat 15km kaugusele. Majaomanik on 35 aastane austraallane Amber, kes üürib välja kolme tuba. Lisaks meile ongi siin veel kaks eestlastest paari. Ja kaks koera. Tuba on suur ja kõik vajalikud asjad on olemas. Lisaks õueterrass- mõnus 🙂

Täna käisime ja tegime endale kohalikud telefonikaardid ning pangakontod. Tutvusime ka kohaliku kaubavaliku ja hindadega. Kallis on küll, aga paastuma veel niipea ei hakka. Esimene ost oli muidugi 30-se kaitsefaktoriga suuuur pumbaga päikesekreem.
Kuna ma jõuan tulevikus Austraaliast küll ja küll veel lobiseda, siis räägin vahepealsetest seiklustest sealt, kus viimati pooleli jäi ehk siis jõudsime Bruneisse. Ees ootas meid kummaline, veidi ajast ja arust lennujaam, ning päike ja palmipuud. Vaba aega kuus tundi, pakuti meile ca 20 euro eest transfeeridena minna linnaekskursioonile. Müüdud! 
Meka
Nagu selgus, siis elab Bruneis vaid 400 000 inimest, immigrante sinna ei võeta ja nagu Eestlastele meeldib öelda, siis riik taob kõik kinni! Ehk nad ei maksa ühtegi maksu ja riik maksab neile näiteks õppimise eest ja muudki. Tegu on naftariigiga, kus kütuseliiter maksab 0,2 euri liiter 🙂 Ühistrantsporti pole üldse ja kõnniteid on ka vähe, sest kõigil on oma autod. Enamasti väga uued Toyotad, Hondad või mõni muu Aasia päritolu auto. Ise on nad seal väga usklikud. Ja mees võib pidada korraga nelja naist.
Brunei hurtsikud

Neid paate kutsutakse ka “lendavateks kirstudeks”

Kahetunnine ekskursioon viis meid koos kahe kohaliku giidiga paadiga mööda jõge sõitma. Jõe ääres elab postidele ehitatud hurtsikutes 30 000 elanikku, kes on kõik oma eluga väga rahul. Sõidu lõpus viidi ka meid ühte majja, kus meile pakuti teed ja kohalikke küpsetisi. Samuti tutvustati meile abiellumise kombeid ja lasti ka ise pruuti ja peigmeest mängida 🙂 

Brunei jättis lühikese ajaga vägeva mulje. Ilmselt on see ka selline riik, kuhu enam mitte kunagi ei satu.
Just Married 
Uuesti lennukile ja järgmine peatus- Malaisia! Lennujaam oli megasuur ja uhke. Terminalide vahel sõitis monorail. Ja linna sõitsime tavalise rongiga. Väljas oli juba pime, aga dressides ja raskete kottidega rongilt mahaastudes võttis meid vastu tohutu palavus ja niiskus. Samuti roiskunud hais ja mustus. Ma pole sellist niisket õhku mitte kunagi tundud. Nagu koormaeeslid, jõudsime lõpuks kurnatuna hotelli. Selle broneerisime juba varasemalt. Kaugus kesklinnast 10min jalutamist. Käisime pesemas ja vahetasime tossud plätude vastu ning läksime veel sööma. India toidu koos jookidega saime kahepeale kätte ca 4 euro eest.

Järgmine päev magasime kaua ja läksime linna uudistama. Kesklinn oli igati puhas ja väga moderne.Kõikjal  olid kõrghooned ja pilvelõhkujad, nende kõrval ka madalad hurtsikud ja siis jälle palmid ja pilvelõhkujad jne. Kuna tegu on subtroopilise kliimaga, siis loodus lokkas seal tõesti täiega! Läksime suuuuuurde Paviljoni kaubanduskeskusesse, mille kirjeldamiseks mul vist polegi sõnu, see oli lihtsalt nii ebanormaalselt suur pood. Mingi kaheksa korrust äkki?? Ja laiuselt sama suur, kui Rocca Al Mare keskus. Ulme ühesõnaga. Kõikjal linnas olid jätkuvalt üleval veel ka Hiina kalendri järgi saabunud Mao aasta kaunistused ja temaatika.

Alanud Mao aasta on ka minu tähtkuju

Jalutasime muudkui ahhetades ja ohhetades ringi, olles mõlemad esimest korda Aasias. Malaisia pealinnas, Kualala Lumpuris oli märgata väga väga palju moslemeid. Mulle jäi silma, et kullapoodides polnud valgeid kliente pea üldse, aga moslemi naised olid küll varmad kulda-karda valima. No ja siis oli veel väga palju asiaate- pean tunnistama, et ega ma neil kõigil veel väga vahet ei tee. Järgmisel päeval oli Kuldaril ümmargune sünnipäev ja alustasime päeva juba varasemalt, minnes esmalt ChinaTowni. Mul läks silme eest lihtsalt täiesti kirjuks ja tundsin, et olen sattunud paradiisi! Kõikjal ehted, kleidid, kotid, kingad, pluusid, seelikud no mida iganes! Ja siis ütleb hääl kuklas” Heleen, sa ei tohi seda üliodavat ja ilusat asja endale osta, sest sul pole seda kuskile panna”. Oehh… Ma ei suutnud vastu panna ja soetasin endale ikka ühe vinge sõrmuse ja salli ja magneti, mida ma igast riigist ostan. Loomulikult kauplesin hinnast kõvasti alla.
Rahul oma uhke henna-tattooga
Batu koopad

 Sõitsime Batu koobastesse, linnast natuke välja. Kõrgetest treppidest ülesminnes kohtasime esimesi ahve. Päris ahve, päris looduses- kui laheeee! Samal ajal, kui me pildistasime ja ringi vahtisime, tahtis üks juba Kuldari käest kilekotiga plehku panna 😀 Ehk siis nad olid väiksed ja väledad röövlid. 

Väiksed närukaelad

Õhtuks oli meil ostetud sissepääs Petronase kaksiktornidesse, mis on maailma kõrgeimad kaksiktornid. Sõitsime 83. korrusele, kust avanes imeline vaade kogu linnale. Maapeal jalutades tundusid kõik majad nii suured, nii suured ja sealt ülevalt vaadates olid need üsna nii pisikesed. Emotsioon oli väga võimas! Pärast võtsime veel söögid kaasa ja läksime tornide sisehoovis asuvasse dzungli parki, kus imetlesime värviliste purskaevude etendust ja jalutasime lõpuks hotelli.

Petronase tornide taustal
Vaade maailma kõrgeima kaksiktorni otsast

Malaisia muljed olid igatahes hoopis teistsugused senistega võrreldes. Seal oleks võinud isegi kauem olla. Kui peaks kunagi tagasi sattuma, siis tahaks kindlasti ka linnast välja minna, sest sealne loodus on tõeliselt lopsakas ja mitmekesine. Homme plaanime minna lõpuks ka ookeani äärde. Nüüdsest hakkabki vaikselt juba tavaelu pihta ja järgnevad postitused on vast väheke lühemad ka, aga võib-olla ka mitte 😀

Olge muhedad, ja me võtame ka pühapäeval Eesti Vabariigi auks ühed pitsid Vana Tallinnat!

Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.