Töötud maakad

Heipa!

Vahepeal on toimunud mõned muudatused, mis tähendab eelkõige seda, et oleme suurlinna, Perthi, maha jätnud, ja kolmsada kilomeetrit mööda rannikut lõunapoole sõitnud, et endale farmitöö leida. Teine suurem uudis on see, et nüüd ei reisi me enam kahekesi, vaid neljakesi. Nimelt saabusid nädal peale meid Perthi ka meie tuttavate tuttavad Elo ja Karel. Teadsime, et nad seal on, kuid ükspäev teadis Kati rääkida, et ka nemad sooviksid lõuna poole edasi minna. Kiirelt võtsin nendega ühendust ja juba järgmine päev asusimegi teele. Väga tore! 🙂 Aga mis siis vahepeal juhtunud on?
Suurest linnast eemal asuv loodus
Nagu osad jälgijad Kuldari blogist (kuripiiritus.blogspot.com) juba lugesid ja nägid, siis hiirtesaaga kulmineerus vahepeal! Nagu viimane öö tõestas, siis kuulub ühe bäkkeri ellujäämisvarustusse ka hiirelõks, mis peab vist koguaeg vinnas olema. Niigi enne uinumist kõrvu kikitades oli kell saanud juba neli, kui kuulsin prügikoti juures sahistamist. Raputasin Kuldari üles ja saatsin ta asja uurima. Saanud kinnituse, et väike vastik näriline meil jälle toas on, selgus kontrollimise käigus, et mõlemad lõksud olid söödast tühjaks virutatud. Kuna meil toas juustu polnud, küll aga küpsise moodi kaerahelbekrõbinaid, sai neid söödana kasutatud. Tuli kustu tagasi ja viie minuti pärast käis plaks ära. Mina pea teki all peidus, Kuldar tegeles lõksu tühjendamisega. Huuuh- nüüd on ta siis käes ja saab julgelt varbad teki alt väljas magada 🙂 Traumeerituna ei saanud ma veel pool tundi und ja kella viie aeg raputasin närviliselt Kuldari uue krõbina peale üles. Asja eest. Sest siis käis järgmine klaps ära. Mul polnud õrna aimugi, et neid kaks oli! Järgnev uni oli katkendlik, millele järgnes kaks rahulikku ööd ja siis viimasel ööl seal majas- jälle! Sama kellaaeg ja plaks! Kokkuvõtteks siis kolm hiirt kahe nädalaga. Väkkk!
Oleme tegelenud aktiivselt ka tööotsingutega. Sirvinud hommikust õhtuni Gumtree portaali ja registreerinud end kõikvõimalikesse tööpakkumisi vahendavatele lehtedele. Meid huvitavad seoses teise aasta viisa normi täitmiseks hetkel vaid farmitööd. Lääne Austraalias peaks hetkel käimas olema nii õuna-, viinamarja- kui ka apelsini hooaeg. Tööpakkumisi aga ei liigu. Otsitakse kas pikaajalisi töötajaid, kogemustega traktoriste ja muud sellist. Üksikud töökohad. Lisaks on farmerid läinud väga kavalaks ja peale farmipäevade väljakirjutamise ning majutuse pakkumise nad palka maksta ei taha.

Läksime ükshommik AussiJobs tööbüroo uksetaha, mis pidi kell 10.30 oma uksed avama. See ongi rändajatele mõeldud tööbüroo, mis vahendab lihtsamaid ja lühiajalisi töid. Üllatuseks oli järjekord tänavale välja. Meil on tööd vaja, siis seisame järjekorras ka. Seltskond oli kirju, alates naljakatest pilukatest (vabandust väljenduse pärast), lärmakatest iirlastest, tugeva aktsendiga prantslastest kuni eesti keelt kõnelevate rahvuskaaslasteni. Ükshetk tehti uksed lahti ja ca 50 inimest mahutasid end korraga veidi boheemlaslikku väiksesse ruumi. Selgus, et vaid üks töötaja on sel päeval kohal, mis ei tõotanud head. Ootasime viisakalt 5,25 tundi, kuniks pääsesime löögile ja saime nime kirja. Käisime veel paaril korral samas kohas, kus iga hommik teatatakse uutest tööpakkumistest, kuid ei midagi. Eelistati pidevalt iirlasi, kelle emakeeleks on samuti inglise keel. Selle koha kogemus ja suhtumine jääb aga küll meelde, kui “klienditeenindaja” sinuga samal ajal intervjuud tehes kahe suupoolega hamburgerit näost sisse ajab. Tööbüroos!
Igatahes tundus Perthis kohapeal olemine ajaraiskamisena ja otsustasime minema sõita.
Kõige meeldejäävama mulje jättis mulle Perthis Kings Park, mis on kogu maailmas üks suurimaid parke, olles isegi New York`i Central Park`ist suurem. Läksime sinna kella nelja aeg ja avastasime kohe, et meile seal meeldib! Kaarti vaadates saime aru, KUI suurt pindala kogu ala endas peidab ja hakkasime lihtsalt astuma. Mõnusad rajakesed viisid mööda metrsaradasid üles ja alla, mida ääristasid puud ja põõsad, millesarnaseid olen siiani näinud vaid Tallinna Botaanikaaias. 
Väsinud
Vahepeal jällegi suured muruplatsid ja piknikukohad ja mänguväljakud ja vaateplatvormid. Loomulikult kaotasime seal olles ajataju ja ükshetk avastasime end kottpimedas mööda metsa. Googlemapsi abiga leidsime lõpuks tagasitee. Pargist avanes väga ilus vaade tuledes linnale. Nagu selgus, jõudsime 3,5 tunniga läbi jalutada vaid väikse osa pargi ühest küljest….
Kummitus öises Perthi linna panoraamis
Enne linnast ärasõitu maale, käisime veel läbi odavpoest K-mart, kust peale nõude ostsin mina endale 5 (4 eurot!!!) dollari eest väga kobedad plätud ja Kuldar ostis 30 dollari eest endale uhke tööriistakomplekti, juhuks kui peaks teepeale jääma või muud tarvis parandada. Sõbrannadele riiete kohta niipalju, et neid on siin mitmes hinnaklassis- on väga kalleid butiigipoode, kuid tegelikult on odavpoodides võimalik tõesti alla 10 dollari saada endale täiesti ilusaid asju. Luban endale, et kui kunagi tööle saan, siis ostan esimese palga eest endale maksikleidi ja platvormkingad jne jne jne…
Töötud elu nautimas
Alustasime siis neljakesi oma seiklust, teadmata päris täpselt, kus ja mis edasi saab. Nagu siinmail kombeks, pannakse kõik asjad tavapäratult vara kinni. Nii oligi esimene pingeline hetk, kui otsisime õhtust ööbimiskohta ja kõikjal olid kohad kas broneeritud, ei vastatud telefonile, oli automaatvastaja või lihtsalt liiga kallid… Lõpuks sõitsime esialgsest kohast 60 km edasi ja saime väga lihtsa, kuid puhta hosteli. Järgmise päeva plaaniks oli meil sõita läbi ümbruskonna veiniaedasid ja pakkuda end tööle. See ei ostunud aga kuigi tulusaks, sest kohad olid kinni või leidsime kaardilt istanduse, aga teeäärest silti edasi enam mitte või siis oli mõni kolmas jama. Miski nagu ei sujunud… Ühest kohast saime ümbruskonda tutvustava lehe, kus oli peal ca 60 veiniistandust. Helistasime Eloga need kõik läbi- saime palju eitavaid vastuseid, kuna kõikjal oli juba tööjõudu piisavalt või oli hooaeg kehv olnud või oli see juba läbi või siis ei võetud vastu või siis saime öelda peale piiksu oma teate automaatvastajasse. Kogu selle kupatuse peale lubati meile kolmest kohast, et võiksime oma CVd saata ja ehk järgmine nädal midagi liigub… 
Töö- ja internetiotsingud
Viltu vedanud päev jätkas oma kurssi ka uue ööbimiskoha otsinguil, millega alustasime juba päeval. No ei ole! Kord liiga kallis, kord liiga kaugel, kord nii kord naa ja koguaeg paistab päike lagipähe. Lõpuks saime aga jackpoti ehk siis üürisime omale neljaks päevaks villa. Hind on vaid vähekene kallim inimese kohta, kui oli eelmise öö backbackeri hostelis. Kohalejõudes lõid kõigil silmad särama, nähes suurt avarat köök-elutuba, eraldi magamistubasid ja basseini otse meie aknataga! Väga äge! Tõenäoliselt niipea rohkem sellist luksust omale lubada ei saa- seega naudime seda täiega 🙂
Magamistoa aknast avaneb basseinivaade ka
Peale mõnusat grillõhtusööki läksime veel ookeani äärde jalutama ja avastasime, et eemal asub üks sild. See tundus üsna lähedal ja otsustasime asja uurima minna. Vahepeal märkasime vees ujuvat delfiini, kes niisama päikeseloojangu taustal ringi ujus. Peale pikka jalutuskäiku selgus, et see osutus oluliselt kaugemaks, kui ta esmapilgul tundus. Siiski vantsisime kohale ja kalameestest pungil oleva silla lõppu ka veel. Nagu selgus, oli tegu lõunapoolkera kõige pikema sillaga, mis ookeani ulatub. Tagasitee oli juba tõeliselt vaevaline… Kokkuvõttes 11km pikkune jalutuskäik. 
Järgnevatel päevadel on meil plaanis otsida usinasti tööd, niipalju, kui seda nädalavahetusel teha saab. Kindlasti tahame ümbruskonda uudistada ja nautida oma villarõõme. 
Järgmises postituses juba rohkem lõbusaid pilte 😉

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.