Tipprestoranis töötamise esimesed muljed ja jõulud (juulis)

 Tere
Oleme end sisse seadnud Tasmaania kuulsaimate mägede vahele, ümbritsetud ürgse loodusega vihmametsadest ja naljakatest loomadest. Nüüdsest oleme ka ametlikult palgatud Peppers Cradle Mountain Lodge töötajate nimekirja. (http://www.cradlemountainlodge.com.au/)
Nagu eelnevas postituses juttu oli, soovivad nad meid näha siin järgnevad kuus kuud, mis on tõepoolest pikk aeg nagu ka Elin oma kommentaaris täheldas. Sellega on nii ja naa. Esiteks oleme me palgatud siia casualidena, ehk meil pole lepingus ühtegi kuupäeva, mis meid siit ära ei laseks, niiet taganemistee on olemas. Teisest küljest- Tasmaania on imeilus! Siin on avastamist üksjagu palju ja õnneks eraldatakse meile iga nädal koos kaks vaba päeva, mis võimaldab teha ka väljasõite ja vahemaad on siin täiesti normaalsed, võrreldes mandri Austraaliaga. Nagu ma ka eelnevas postituses mainisin, siin on see ideaalne koht raha säästmiseks, mis võimaldab hiljem elada pikalt muretut elu, minnes Austraalia idarannikule (Sidney, Carins, Brisbane, Canberra jne) või sõita puhkama Uus-Meremaale, Balile, või ükskõik kuhu. Hetkel unistama ei hakka ja elame päev korraga. Siin ja praegu.
 

Häid omadusi on siin töötamise juures veelgi: hotell korraldab oma külastajatele erinevaid matkasid loodusesse, suvel kanuumatkad, hobustega ratsutamine jne. Kõiki neid on meil võimalik üks kord tasuta proovida. Ise ostes teeksid need rahakotti päris kenakese augu. Ja veel üks väga suur eelis- paari kuu pärast hakkab saabuma vaikselt ka suvi, mis toob kõik backpackerid riigi ülemisest osast taas alla, mis tähendab omakorda jällegi tunglemist igale vabale töökohale. Meil on aga muretu elu ja sissetöötatud koht olemas.
 
Niipalju siis sellest. Aga kuidas meil see elu siin täpsemalt käib?
Nagu öeldud, oleme vihmametsas ja mägedes- ilm on siin täpselt selline, et poole päeva jooksul võid kogeda kõiki nelja aastaaega. Ilma naljata- hommikul on ilus päike, linnud laulavad, lõunal on isegi soe, peale lõunat tõuseb tugev tuul ja kallab vihma, õhtul sajab lörtsi. Ja nii ettearvamatu see ilm siin ongi! Ilma trotsimiseks on ostetud kindad, mütsid, sallid, paksud sokid ja vägevad matkasaapad, mille saaga sai alguse tegelikult juba paari kuu eest. Siin on väga tuntud ja kallis matkatarvete bränd Kathmandu (Eestis ka olemas). Juba farmis elades käisime neid vaatamas. Maksid 300 $, siis hakkasid suured allahindlused ja need hinnati 100$ peale. Mida polnud, polnud numbrit. Käisime neid nillimas erinevates poodides nii Bendigos, kui Melbournis. Ja oh üllatust, siit me oma numbrid leidsime! Tegelikult ma nillin endale nüüd juba vihmajopet ka 😛
Siin on looduspargid tasulised. Aga selle raha ees tõesti hoolitsetakse, et inimene saaks looduses viibida, seda kahjustamata. Kõikjal on laudrajad, mis on kaetud traadiga, et libe ei oleks. Eestis läheks see raha ilmselt kellegi tasku lihtsalt…
Tagasi igapäevaellu. Kuna praegusel ajal sajab 7-st päevast 6-el, siis vabal ajal oleme käinud töötajatele mõeldud jõusaalis, jalutamas ja niisama puhanud, tööpäeviti on rütmid niikuinii täiesti erinevad ja midagi erilist teha ei saa.
Tööga on siiani olnud nii, et Kuldar töötab erinevate vahetustega alates kella 11-st tavernis ja mõnikord ka hommikusöökidel restoranis. Mina töötan restoranis, kus teen hommikuti buffet hommikusöögi vahetust 7.30- 11.30, päev on vaba ja alustan taas kell 18 restoranis ja lõpetan ca 22.
Tavern
Tavernis on õhkkond palju vabam. Söögid on lihtsad pubilikud, kliendid tulevad letist tellima ja põhiline jook on vaadisiider- õlu. Keset saali on suur kamin, piljardilaud ja teler. Lõunad on seal väga kiired, kuna kõik inimesed lähevad sinna sööma. Ja neid inimesi ei ole 10, ei ole ka 50, hullematel päevadel (kui lumi tuleb maha, ja kõik tulevad seda ilmaimet vaatama) on isegi 300, või enam..
Tavern
 Restoranis venivad esimesed paar tundi nagu tatt. Jahid taldrikuid. Peale seda hakkab minema vähe tempokamaks ja tund aega enne hommikusöögi lõppu oled nagu orav rattas, sest siis kõik ärkavad ja inimesed seisavad järjekorras, et neid sisse istuma mahutada saaksime. Mina hakkan nüüdsest veel buffet laua eest vastutama, mis tähendab, et ma pean kogu aeg! kontrollima, et midagi otsa ei hakkaks saama ja kõike oleks hotelli tärnidele vastavas külluses. Seal on miljontriljon valikut ja ma pean neid siis selle rahvasumma seest minema täiendama ja kokkadele ütlema, mida juurde on vaja. Kuigi seal on kõike, alates müslist, naturaalsest jogurtist, salaamist, lõhest, värsketest pirukatest, erineval kujul valmisteatud munadest, peekonist, ubadest, pudrust, shampinjonidest, puuviljadest jne, leidub tänapäeval nii palju erivajadustega kliente. Kes on laktoosik ja ei talu piima, kes on gluteenik ja ei talu jahu, kes ei viskab kofeiini peale sussed püsti, aga kohveiinivaba kohvi nõuab jne jne jne. Siis tuleb koguaeg nende järele ka joosta.
Gurmee
Õhtusöögiga on nii, et see on väga fääntsi-pääntsi. Tasmaania üks tunnustatumaid restorane ikkagi. Väiksed India poisid muudkui Sir`itavad ja Mam`itavad kliente, minu jaoks on see nii võõras ja kogu see pe**e pugemine ei meeldi. Loomulikult ma teenindan oma kliente viisakalt ja proffesionaalselt, aga ma tahan neile ka asu anda, mitte iga kahe minuti tagant ikka ja jälle tülitama minna. Alustuseks tuleb külastaja broneeringu järgi lauda juhatada, elegantse liigutusega valge rätik sülle poetada, siis rääkida kõigist eripakkumistest, tutvustada menüüd ja joogikaarti. Siis kostitada neid värske kukli ja veega. Siis anda mõni minut rahu ja minna tellimuse järele. Ja oiii, nad küsivad palju, erivajadustega kliendid on siinkohal jälle tõeline nuhtlus, sest siis tuleb kööki küsima joosta, MIS täpselt mingi roa sees on.
Minu tööpõld
Ja veinid… oeh! Kuus lehekülge veine, millest kalleimad maksavad 1000$, sellist juba “kogemata” lahti ei tahaks korkida. Pikad ja keerulised nimed, millest on tellimusarvutisse märgitud vaid lühend. No ja otsi neid siis taga! Esimesed kaks päeva olid väga rasked. Kogu süsteem, kuidas info liigub, kuidas köögist õige roog kätte saada, milline see välja näeb jne. Nüüd on juba parem.
Restoran
Ahjaa. Siin on “jõulud”. Ma ei tee nalja. Kogu Austraalia peab Christmas In Julay. Kuu alguses ma olin täiesti segaduses: poevitriinidel ilutsesid jõuluvanad, jõulumuusika, kingipakid, kuld ja kard. Aru pärides selgus, et kuna nende jaoks on päris jõulude ajal 40 kraadi sooja ja nad pigistavad basseinipeo veeres omale jõuluprae sisse ja jagavad kingitusi, siis on nende arust mõistlik pidada nende talvel, juulis, veel üks korralik jõul! Kuu aega järjest. Esialgu arvasin, et olen jäänud ilma 23-st kingitusest oma elus, aga selgus, et neid nad siiski ei tee, eriti…
Häid jõule!
Vabal ajal oleme siin ühtkoma teist ilmast hoolimata ikka teinud ka. Kuna eelmine nädal läks päris mitu töötajat ära, siis sai ka paarist peost osa võetud. Rahvast on siin tõepoolest alates Lõuna-Koreast, Filipiinidest, Lõuna-Aafrikast, Ecuadorist, Inglismaalt, Uus-Meremaani.
Töötajatele ka oma jõusaal. “Higi on peki nutt” 😀
Nagu öeldud sai, siis saavad omad töötajad ühel korral ka kõigist pakutavatest tuuridest osa võtta. Käisime siis meie vaatamas üht järve ja natuke uudistamas vihmametsas.
Võrkkiik keset vihmametsa
Üksõhtu käisime lambivalguses koos giidiga kohalikke elukaid vaatamas. Tegelikult polnud selleks vajadust, sest opossumid, vallabid ja vombatid elavad uksetaga ja söövad peost. Ükspäev ma konkreetselt astusin ühele vombatile peale! Vabandust. Vombatid on hästi armsad, ainus koala liigikaaslane. Selline pehme karvapall. Vallabid on põhimõtteliselt nagu väiksed kängurud, siin suuri ei elagi. Ja opossum on hiiglaste silmadega ning pika sabaga, talle meeldib rohkem ronida.
Vallabi
Vombat
Käisime ka kohaliku veini ja juustu degustatsioonil. Seda korraldatakse iga õhtu enne õhtusööki meie veinikeldris. Oli väga huvitav!
Veinikelder
Ühel vabal päeval sõitsime ka linna. Devenport asub meist 80km kaugusel, ent mitte tunni aja sõidu kaugusel nagu võiks arvata, vaid 1,5, kuna mägede teed on käänulised ja suurte tõusude-langustega.
Ostsime endale väikse külmkapi, mis on nüüd umbselt täis topitud alkoholi, juustu,salaamit, ja muud näksi oma tarbeks. Majutus ja söök kolm korda päevas on 150 $ ja süüa saab hästi.

Ilma suuremate pidustusteta, kuid vahuveiniga sai tähistatud ka ühe tähtsa aasta täitumist üheskoos. J

0 thoughts on “Tipprestoranis töötamise esimesed muljed ja jõulud (juulis)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.