Seiklused maal, õhus ja merel

Tere
Olen teinud sissekandeid erinevatest  kohtadest- nii maalt, lennukist, praamilt, siit ja sealt. Selle peatüki postitan hoopis Atlandi ookeanilt, Korallmerelt, Austraalia idakaldalt. Nagu juba aimata võib, oleme asunud uutele seiklustele. Kes, kus, mis ja kuidas, sellele saab vastused juba peatselt.

Meid saab reaalajas jälgida leheküljelt Marine Traffic. Paadi nimi on SHEER PLEASURE

http://www.marinetraffic.com/en/ais/details/ships/503002160

Elu väikelinn Airlie Beach`il hakkas end tasapisi ammendama. Tundus, et kõik huvitav oli justkui juba nähtud ja avastamisrõõmu eriti polnud. Tundsime end tegelikult väga koduselt majas, mida rentisime. Tänaval jalutades võis pea alati kindel olla, et kohtad mõnda tuttavat, sest neid oli tekinud omajagu. Mõni poemüüjagi tundis juba nägupidi ära. Välja olid kujunenud oma lemmikud kohvikud ja restoranid. Igal laupäeva hommikul läksime kohalikule turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Vahel käisime minu töökaaslastega vabal ajal läbi. Kõik oli idülliline, ent ometi tekitas pideva ülekoormuse all töötamine minus stressi ja Kuldar stressas tööpuuduse tõttu. Olime juba hakanud vaikselt vaatama ka tööpakkumisi, ent midagi vaimustavat silma ei hakanud.

Umbes kaks kuud tagasi oli minu kliendiks üks vanem meesterahvas oma keskealise pojaga õhtustamas. Tundusid meeldivad inimesd ja saime kohe hästi jutule. Nad muudkui küsisid minu kohta ja ma pärisin ka, mis asjus nad Airliel aega viidavad. Selgus, et härrasmees Paul oli purjetanud oma jahiga Sydney lähedalt üles Queenslandi osariiki meie juurde, et jaheda talve eest soojas olla ja võtta osa ka meie kohalikest suurtest purjevõistlustest. Ja tema poeg tuli lihtsalt isale seltsiks mõneks päevaks, et kvaliteetaega veeta.
Mina muidugi olin vaimustuses, et väga tore, siin on kindlasti imeilus purjetada! Mille peale nad pakkusid lahkelt, et nad võivad mu ükspäev sõitma viia. No neid klientide lubadusi ja oh-my-god-sa-oled-nii-ilus-abiellu-minuga juttu olen ennegi kuulnud. Mõni nädal möödus ja kohtasin jällegi Pauli oma tööjuures- lobisesime niisama ja ta kutsus mind jälle sõitma, aga see oli just täpselt keset seda aega, kui mul polnud lähinädalatel ühtegi vaba päeva silmapiirile tulemas.
Captain Paul
Neli nädalat tagasi. Reede õhtu. Tööl on nii kiire, et pea käib jooksmisest ringi. Kobisen omaette: ” Kas neil inimestel omal kodus süüa pole, et nad kõik siiiia peavad näljastena tulema või!!??”  Ilmselgelt on liiga vähe ettekandjaid tööl ja ülemus istub kõigil kukil, tahes igalt kliendilt viimsegi penni kätte saada. Järjekordne kurat-ma-vihkan-oma-tööd reede õhtu.

Ja siis tuleb Paul. Naerunägu kõrvuni nagu alati. Tuli mulle ütlema, et ta lahkub linnast kahe nädala pärast, et purjetada taas koju ja tuli mulle head aega ütlema. Muuseas mainis, et otsib mõnda paari abikäsi laevale, et turvaliselt kodusadamasse jõuda. Aega läheb selleks umbes kolm-neli nädalat.

Seisin seal keset restorani- kätele ja randmetele laotatud terve hulk raskeid taldrikuid. Kolme laua tellimused seisavad vaevu kaugel ajusopis ja tahavad kiuste hakata ununema, ootamas mil nad arvutisse saan lüüa. Silmanurgast näen, et minu sektsiooni on tekkinud järjekordselt uued inimesed, kes kõik ootavad mu tähelepanu. Ma olen tahtnud minna tualetti juba viimased kolm tundi, aga pole aega. Rääkimata janust ja sellest, et mu sukapüksid hakkasid jooksma… Leian end keset seda reedeõhtust kaost linna populaarseimas restoranis, mille omanik on kõigile teada tuntud mõrd ja ütlen Paulile: “ Kirjuta mulle oma number siia salvrätile, ma helistan sulle homme!”.

Our home
Kui lõpuks südaöö paiku töölt pääsen, olen küll rampväsinud oma üheksatunnisest püstijalu veedetud tööpäevast, ent olen elevil. Räägin Kuldarile kogu story ära ja hommikul helistangi salvrätile jäetud numbrile. Paul kutsub meid oma paadile kohvi jooma. Räägime tema plaanidest ja sellest, kas ja kui huvitatud me oleme. Mõni tund peale kohtumist saadan talle sõnumi- tahame olla osa sinu tiimist! Ja nii oligi. Vähem, kui ööpäevaga oli otsus tehtud- me läheme kuuks ajaks purjetama! Ütlesime üles oma töökohad ja rendimaja ning uus peatükk võib jälle alata! Uuest seiklustest aga järgmine kord.

Varahommik- hädavajalik kaasa pakitud ja suurteks seiklusteks valmis
Meie vanad sõbrad Elo ja Karel olid teel lõunast põhja poole ja otsustasid teha väikse sissepõike meile külla. Olime neile rääkinud koguaeg, kui hea ja mõnus ilm meil on. Üle nädalate sattus nendega ühele päevale trööstitult vihmane päev. Lausa kallas! Niipalju siis lubatud paradiisist… Ilmast morjendamata oli meil tore jälle üle pika aja näha ja lobiseda. Küpsetasin sedapuhku isegi ühe koogi-käkerdise.

Terve nädala kestis üks suur pidu ja pillerkaar- Airlie Beach Reef Festival, mis on üks aasta suursündmus ja on mõeldud Korallrahu kaitsmiseks. Inimesed tulevad tänavatele, peavad paraadi ja perepäevi. Toimuvad erinevad üritused, kontserdid ja tulevärk. Mina olin muidugi tööl ja jäin kogu lõbust ilma. Kogu karneval marrsis meie restorani eest mööda ja sain siis pisut piiluda seda kirevat möllu. Kuldar oli ise tänava ääres kaemas. Sajad inimesed olid end maskeerinud teemakohaselt, milleks oli “Päästkem korallid”. Väga huvitavate kostüümidega oldi kohale tuldud.
Tänavakarneval
Paraad Airlie Beach`i moodi
Jess! Sain tuletõrjeauto rooli istuda!
Esmalt kaitseme loodust ja siis laseme hunniku ilutulestikku taevasse

Ükspäev, kui olime otsustanud minna oma lemmikranda ca 60 km kaugusele, otsustasime sinna minna teisiti. Rentisime endale sõiduriista, mida päris autoks nimetada vast ei saagi, rohkem nagu mänguauto… Moke on kaheksakümnendatest pärit rannaauto Californiast. Ülimalt lihtsa ehitusega ja robustne. Käigud läksid sisse täpselt nagu vanaisa valgel Moskvichil, millega 15 aastat tagasi sõitma õppisin. Nautisime lõõskava päikese käes ilma katuseta sõitmist, ilusaid vaateid, tuult, mis mu punased juuksed leekidena lehvima panid ja loomulikult nautisime ka tähelemanu. Linnast väljas hakkasime igale autole lehvitama ja signaale koguma.

Randa jõudes paigutasime oma pleedi ilusasti rannaliivale ja pidasime pikniku maitsva antipasta assortiiga ja pudeli veiniga- pole paha.
Mr and Mrs Flintstone
Viva La Vida Loca
Day Off
Toy car- MOKE
Vabal päeval on täiesti normaalne lõunasöögiks Moscatot juua. Otse. Pudelist. (Not proud of myself)
Igas pulmas pruut, igal matusel kadunudke

Juba aastaid tagasi nägin internetis pilti südamekujulisest korallsaarest. Ma ei teadnud, kus see asub või kas ta üldse eksisteeribki. Kolides Airlie Beachile selgus, et aastate eest idanema hakanud unistus näha oma silmaga südamekujulist korallsaart võib saada tõeks oma kodukandis.

Great Barrier Reef
Minu restoranis võib pea iga õhtu näha püsikliente Ron`i ja Karen`it, kes on väga kena keskealine paar. Kuna nad alatihti meil õhtustavad, sain nendega üsna peatselt sõpradeks. Selgus, et nad peavad HeliTaxi firmat, mis pakub helikopteriteenuseid nii tuuride näol, kui saad lihtsalt võtta õhutakso, et lennata mõnele saarele. Minul läks muidugi pirn peas põlema- helikopteriga saab ju südamesaart vaatama minna! Ron ja Karen olid lahkesti nõus meid sinna lennutama ja tegid meile ka kakskümmend protsenti allahindlust, mis jättis 70min lennusõidu hinnaks inimese kohta siiski üle kolmesaja dollari. Aga ma ei kahetse ühtegi senti sellest imelisest kogemusest!
This is the place I have called “home” for the last five months

Hayman Island. Sellel saarel asub vaid üks luksuslik hotell ja ööbimine selles maksab 10 000$ öö…
Meiega tuli kaasa ka minu töökaaslane Rebecca. Üllatuseks olid Ron ja Karen otsustanud viia meid sõitma suurema helikopteriga, kui esialgu plaanitud. Tutikas punane viiekohaline kopter mugavate nahkistmetega ja jahutava konditsioneeriga. Ainuüksi paar kõrvaklappe pidi seal maksma juba 1500 dollarit.

Punalind
Awsome!
Excited!

Meile kõigile oli see esimene kopteriga lendamise elamus. Niikui Ron mootori käivitas ja pöörded üles läksid, hakkasime me kõik elevusest itsitama. (Okei, Kuldar tegelikult ei itsitanud, aga me Rebeccaga tagaistmel ei suutnud oma irvet näolt pühkida ja tegime Miki Hiirele sarnast piiksuvat häält). Teel korallrahuni lendasime üle paljude saarte, mis meenutasid vaatepilti mõnest värvilisest brošüürist, mis reklaamib paradiisisaari Hawaiil. Kilomeetrite kauguselt hakkas paistma sügavsinise ookeani seest türkiissiniseid laike- korallrahu. Wow ja amazing olid esimesed emotsioonid. Seda vaatepilti on raske isegi sõnadesse panna- tõeline looduse ime! Juba kaugelt vaadates tundsin ära ka südamekujulise korallsaare. Kananahk tuli ihule- üks järjekordne unistus sai teoks.

Kokpit
Suur Vallrahu
The Heart Reef
Südamekujuline korallsaar- sa jätsid minu südamesse ilusa mälestuse

Järgmine vaatamisväärsus oli Whitehaven Beach, mida käisime kord juba vaatamas, kui mu ema külas oli. Nüüd läksime seda väidetavalt maailma ilusaimat randa number kolm vaatama ka ülevaltpoolt. Emotsioon oli hoopis teine- hoopis ilusam, hoopis võimsam, hoopis fantastilisem.  Tagasi maapinnale jõudes oli meeleolu laes veel terve ülejäänud päeva. See päev jääb kindalsti üheks eredamaks sündmuseks.

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna…

Viimane õhtu enne ärasõitu La`Tabella restoranis

Kuldar kurtis Facebookis, et temal on kamatahvlid otsa saanud! Üks hommik, paar nädalat hiljem, saabus tema nimele pakk. Kümne Eesti lipu margiga. Ema Anne oli väimehele üllatuse teinud ja kamašokolaadi unelma teoks teinud. Siit ka sellekordse blogi moraal- julge mõelda suurelt, julge unistada 🙂

Bookmark the permalink.

One Comment

  1. Mis käkerdis, kook oli hõrk ja Kuldari serveeritud piparmünditee klass omaette 😀 Me täname! Muide, kas te õhtustasite sinu restoranis samas lauas, kus meiegi olime?
    Suur vallrahu on õhust tõesti imeline.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.