Naised on hullud

Naised on hullud, hullud ja uhked on nad… parampampaaa!
Kallid fännid, vabandan, et olete pidanud nii kaua ootama! Internet lihtsalt ei võimaldanud varem midagi üles laadida. Järgmine postitus juba peatselt! Mõnusat lugemist 🙂

Ma ei tea, kuidas meil on õnnestunud leida üles sellised naised, kes tõepoolest on hullud. Ahjaa, me teenisime nüüd ka oma esimesed VIISSADA DOLLARIT ja 50- dollarise kütusekaardi ja kõrvitsa ja lihakäntsaka ja mitu kilo lõhe ja kaks Austraalia lipuvävides saunalina ja paar T-särki ja pool arbuusi. 😀  Sellest natuke hiljem.
Kõigepealt. Kuna sügisel sellest uudisest üsna esimeste seas teada saades, ei saanud ma seda tükk aega kellelegi kuulutada, siis nüüd võin ma pasundada tervele oma sõpruskonnale, et mu armas kallis südamesõbranna Maria ja tema abikaasa Marek said vahepeal kaksikute Karl Mathias ja Karl Gusthavi õnnelikeks vanemateks! Hiphiphurraaa, ma olen selle uudise üle terve nädala säranud nagu lambipirn 🙂

Ma väga tänan kõiki nende kirjade eest, mis minu postkasti potsatasid! Eriti pika ja mõnusa kirjaga sai hakkama Marit! Olge aga head ja kirjutage mulle veel oma tegemistest, enda omadega hoian teid ju kursis.
Üksõhtu sai skype pealt lauatelefonidele läbi helistatud ka kõik vanaemad- ohsaheldene aeg, küll see oli üks armas õhtu. 🙂
Iludus

Roosa unelm
Naised on hullud number 1
Woodendi perenaine Patricia. Kui eelmine kord ütlesin, et meie prõua on keskeakriisis, siis tegelikult on asi palju keerulisem. Sellel inimesel puudub lihtsalt mõtlemisvõime ja asju loogiliselt ning korrastatult teha on tema puhul ennekuulmatu. Ta teeb kõike poolikult ega vii kunagi midagi lõpuni. Teeb omale tuunikala ja munaga võiku, käigu pealt kukub pool selle sisust valgele põrandale, siis tatsub ta sealt kümme korda üle. Kapid, kust ta midagi võtab, jäävad uksed pärani lahti. Keedab täisvõimsusel suppi pliidil nii, et kõik pritsib ja lõpuks jätab pliidi veel pooleks päevaks sisse. Läheb pesuruumi midagi otsima ja otsustab kogu 2×2 m kapi sisu põrandale tõmmata ja sellel veel oma õuejalatsitega tammuda. Edasi-tagasi tammumist ta tõesti armastab- sest ta unustab kõik asjad ära, mida ta parasjagu teeb. Uut asja tehes meenub vana ja siis ta naaseb selle juurde, mõneks minutiks, kuni tormab jälle järgmise kallale. Ma võiks seda nimistut siin lõpmatuseni täiendada, aga põhiline on see, kui räpakas ja hoolimatu ja üks inimene on. Ja siin tulemegi mängu meie, sest meie peame kogu seda jama tema järgi koguaeg koristama ja klaarima. Alguses proovisin seletada, et ma ei saa joosta tegema seda või teist, kui mul on parasjagu midagi pooleli. Mõttetu! Edaspidi ajas jooksutamine mind närvi, kuna mulle ei meeldi midagi poolikus jätta, kui ma sellega tegelen. Lõpuks oli mul täiesti suva ja lihtsalt jalutasin ühelt ülesandelt järgmisele, ilma et osasid neist kunagi lõpetanud oleks.
Alguses meeldis talle Kuldar väga- ta oskas kõiki asju parandada ja oli muidu muhe, siis mõne aja möödudes, kui selgus, et me liiga intelligentsed ja mõtlemisvõimelised inimesed oleme, ei meeldinud me kumbki talle enam. Too bad 🙂

Kuldar “puid” toomas. No kui kitsi saab üks inimene olla, et ta kütab voolikujuppidega kaminat? Ilmselgelt pole tal aimugi, et selle plastiku korstnast kättesaamine läheb talle omajagu kulukaks.
Kõige rohkem kahju on loomadest, sest see õudne inimene ei luba neile rohkem süüa anda, kui kord päevas ja siis ka mitte piisavalt. Poisid annavad tihtipeale hobustele ja lammastele poole rohkem, kui prõua seda teha lubaks. Kusjuures iirlased teavad farmielust päris palju, sest nende mõlema vanematel on Iirimaal oma farm.
Söögiga on prõua tõesti kitsi. Esimestel päevadel tundus, et kõik on ilus ja hea, aga tegelikut… ta ei oska kohe üldse süüa teha! Mis veel hullem, ta teeb süüa sada korda külmutatud- mikros sulatatud- külmutatud- mikros sulatatud toitudest. Pooled konservid ja kuivtoidud ta kapis ületasid parim enne tähtaja aastal 2007 ! Ja veel… seda imelist toidukest pakub ta alati jaopärast, niiet pärast tuleb nälja peletamiseks veel neli viilu saia peale süüa. Ja seda saia süüakse siinmail kuradi palju! Röstsai hommikul. Võileivad lõunaks, ainult võileivad, mitte soe söök. Ja õhtusöögi kõrvale ka ikka saia.
Nagu ma tädi Annega kirjavahtuses olles idee sain, siis plaanin mõnes järgnevas postituses natuke rohkem rääkida siinsest toidust.
Mõni töö oli mõnele mõnikord ka päris nauditav… 
Naised on hullud vol 2
Naastes algusesse, siis me teenisime vahepeal nii mõndagi. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis tegime kohalikule poeseinale oma tööotsimiskuulutused. Ükshetk helistatigi Kuldarile. Esialgne töö seisnes selles, et tuli püsti panna üks telgi moodi autogaraaz. Peale selle oli vaja parandada veel katust ja minule jäid aiatööd. Enam ei pea ma igatsema Eesti kevadet, mil saaks oma aias näpud mulda pista ja istutada ja kraapida ja lõigata ja põletada jne. Seda sain nüüd kõvasti teha, ainult et siin on sügis…

Tegu on ühe 67 aastase vanaprouaga, kellel oli viis suurt (tõugu ei mäleta) koera. Ta on tegelenud aastaid just selle tõu kasvatamisega ja reisinud palju mööda maailma ning käinud koertevõistlustel. Korduvalt on ta käinud ka Rootsis ja Venemaal, seega teadis ta hästi, kus Eesti asub.
Seda tõugu koerad
Aga miks tema siis hull naine on? Ma ise arvan, et tema kiiks on tingitud tema autoavariist aastaid tagasi, mis ta peaaegu teispoolsusesse viis. Kui ta muidu on enamvähem sellest taastunud, siis peapõrutus on siiani alles. Tema probleemiks on asjade kogumine! Kui me esimest korda ta juurde läksime, siis arvasin end olevat prügimäel. Ilma naljata. Liigitada võis asju kolme põhiliiki- riided, mööbel ja lilletaimed. Mul on nii pagana kahju, et ma ühtegi pilti ei teinud, sest seda kirjeldada on võimatu. Kõik asjad olid üksteise otsa kuhjatud, vettinud ja katkised, sest nad olid seisnud seal juba… aastaid. Tegu on umbes Vabaduse Väljaku suuruse alaga, mis on asjadest kuhjatud meetri kõrguseks, mille vahelt viivad läbi vaid kitsad teerajad.
Miks tal kõike seda kraami nii palju on, ei tea. Ilmselt see ongi asjade haigus. Iga päev, kui tema juurde läksime, teatas ta uhkelt, et ostis hommikusel ostureisil nii odavalt nii mitu tooli ja roositaime ja linnumaja. Ja sinna õue nad oma vihmast saatust ootama jäävadki, igaveseks. Kusjuures, algselt on need asjad päris kenad ja kvaliteetsed. Punutud mööbli ja Fiskarsi tööriistade õues vedelemise saatus on ju ilmselgelt hõredaks mädaneda ja rooste minna. Tädike elab lihtsalt oma enda unelmates. Käib mööda aeda käed puusas ringi ja näitab näpuga: “ Siia mul tuleb kiviktaimla, siia kõrvale tuleb lindude suplusbassein. Aga vot siia paremale mul tuleb istumisnurk, kust oleks hea vaade hommikupäikesele. Ja vot siit ümber nurga, sinna ma tahan teist terrassi, kust oleks hea näha õhtupäikest.” Jaa nii edasi… Ise samal ajal väga detailselt jutustades, kuidas mingi lill lõhnab ja missugused täpselt selle õied on ja kuidas ta midagi ette kujutab. Tahaks talle lihtsalt öelda, et halloo, tule maapeale, inimene. Vaata enda ümber!
Sellest hoolimata on ta tegelikult ikkagi tore ja kiidab meid tubli töö eest. Ma lammutasin ühe väga väga jõhkra metsiku roosi põõsa laiali, mis laius üle terve majaseina ja katuselegi. Neetud teravad okkad ja puised jämedad oksad, aga hakkama sain. Selle tõttu teenisin ka hüüdnime, Iron Lady (terasnaine).
Kuna ilmad läksid vihmaseks, siis tegime temaga lõpparve ja olime megaõnnelikud oma esimeste siinmail teenitud dollarite ja muu kasuliku kraami üle 🙂
Loooomulikult käisime ka matkamas!
Mäestiku nimi on Hanging Rock. Nagu pildilt näha võib, siis see on hängimiseks tõesti hea koht.

Lubasime endale vahepeal ka väheke meelelahutust. Meil olid tasuta kinopiletid. Seega läksime ühel laupäeval koos iirlastega Melbourni kinno. Kusjuures, muidu maksab kinopilet 19 dollarit (ca 15 euri). Kuna piletid olid tasuta, siis ostsime kallist popcorni ja läksime pärast veel hiinakasse sööma. Üle pika aja oli nii hea teha midagi sellist, millega Eestis koguaeg harjunud oled. Õhtu lõpetuseks saime veel kokku ka Kuldari sõbraga, kes on juba mõned kuud Austraalias olnud ja saabus just Melbourni. Teise Eestlasega muljeid vahetada oli samuti üle pika aja hea. .
Elu kalleim popcorn ja fanta
Selle hullu jutu kokkuvõtteks tahan öelda vaid üht- nüüd on see läbi! Me leidsime endale uue koha. Hullude naiste juurest 80 km edasi, Bendigo linna lähistel. Tegu on farmiga, kus tuleb ööbimiskoha eest töötada kaks päeva nädalas, toitu tuleb ise valmistada. Juhul, kui pererahvas vajab meie tööjõudu ka teistel päevadel, on tasuks 18 dollarit tund. Esmamuljed on nii positiivsed! Pererahvas on ääretult lahke ja sõbralik. Nad proovivad leida meile oma naaberfarmide seast ise lisatööd, et me ka teenida saaksime. Meil on oma maja! Oma soe maja, koos kõigi mugavustega! Ja töö ei murra konti. Selle postituse lõpetangi siinkohal, naerdes hullude naiste üle ja olles rahul oma uue koduga 🙂

Spetsiaalselt läksin uuesti poodi, et teha sulle need pildid, Enn!

Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.