Malaisia ja Penangi saar

Tere
Seekordne sissekanne räägib lühikesest Malaisia külastusest. Viie päeva sisse mahtusid pikad rongisõidud ja kolm päeva Penangi saarel. Malaisias, õigemini küll selle pealinnas Kuala Lumpuris ja selle ümbruses olime ka varem käinud, seega otsustasime seekord kasutada Malaisiat peamiselt vaid ühendlülina Tai Kuningriiki pääsemiseks.

 

Pildil oleva särgi värvid on Malaisia lipuvärvides
Malaisia on jagunenud kaheks, mida läbib Lõuna Hiina meri
Valgega on märgistatud meie rongireis, mis algas Singapurist ja lõppes Tais
Singapurist viis meid bussisõit üle Malaisa piiri, kust saime oma punastesse passidesse uued templid. Kuna Malaisia on viisavaba käis kõik kiirelt ja juba olimegi sisenenud järgmisesse riiki. Veetsime ühe öö Johori nimelises linnas, kust alustasime järgmisel hommikul 12 tunnist rongisõitu läbi terve riigi Butterworthi linna. Rong oli üsna mugav. Mitte küll selline moodne nagu meie uued oranžid, aga istuda sai inimese kombel pehmel toolil ja isegi süüa pakuti. Algul vahtisime ikka aknast välja, aga no kaua sa jaksad neid ananassi põlde ja palmisalusid imetleda. Aja tapmiseks mängisime kaarte, mina kirjutasin blogi, kuniks arvuti aku seda lubas ja vaatasime telefonist seriaale. Selles mõttes on Sony Z2 ikka väga heaks meelelahutuskaaslaseks meile olnud, et ekraan on piisavalt suur ka filmide vaatamiseks.
Südaöö paiku jõudsime oma rongisõidu lõpp peatusesse. Teadsime, et tahame minna Penangi saarele, aga see oli ka kõik. Ülejäänu käis kõik nö puusalt. Meie õnneks oli üks praam veel sel õhtul minemas. Pilet sinna oli väga odav, kuigi ei suuda meenutada seda hinda. Praam, mis oli põhimõtteliselt liikuv parv, viis meid paarikümne minutiga kohale. Siis hakkasime rampväsinuna oma suurte kottidega otsima majutust, lootes et keegi kell üks öösel veel kaks väsinud Eurooplast öömajale võtab. Õhk oli palav ja paks, tundus, et kohe hakkab sadama. Käisime läbi erinevaid hotelle, kuid ükski ei sobinud. Juba hakkaski hirmasl kombel müristama ja välku lööma. Enne, kui taevas pähe kukkus, leidsime India linnaosas ühe sobiliku peatuspaiga, kus veetsime kolm ööd.
Ühistrantsport
Roosa seljakott on väsinud reisisellile ka sobilik paik, mille najal tukastada
Järgmised päevad tutvusime Penangi saarega, mis on kõige kiiremini arenev piirkond kogu Malaisias.
Malaisia multikultuursest 30 millionist inimesest on pooled malaid, järgneb hiina päritolu ja india. Üle poole rahvastikust kuulub islamiusuliste hulka, järgnevad budistid ja hinduistid. Täiesti juhuslikult olime möödumas ühest uhke olemisega moslemi paleest ja astusime sisse uudistama. Meid tervitas kahekümnendates sõbralik noormees, kes pakkus, et võib meile lahkesti oma mošeed näidata ja tutvustada meile oma usku. Järgneva pooleteise tunni jooksul rääkis ta meile islamiusust, näitas pühakirja koraani, seletas kommetest, kiitis Allahi ja õpetas meid palvetama. Meie saime samal ajal küsida nii palju küsimusi, kui meil pähe torkas. Pean nentima, et oli äärmiselt huvitav kohtuda selle inimesega ja saada teada nii mõndagi selle isegi kardetud moslemi usu kohta.
Püha mošee, kuhu iga päev seab oma sammud tuhandeid inimesi palvusteks
Islamism on kõige noorem usk, samuti ka üks kõige kiiremini kasvav religioon. Praeguseks arvatakse olema seda usku tunnistamas 1,4 miljardit moslemit. Islam pärineb Araabiast ja tähendab araabia keeles alistumist Allahi tahtele. Islamismil on viis usu alustala, milleks on usutunnistus, palvus, annetamine, paast ja palverännak.
Palvetatakse viis korda päevas näoga meka poole. Palvetamiseks on omad kindlad kellaajad, võib palvetada ka väljaspool kindlat aega, kuid usutakse, et need palved ei ole nii tõhusad täituma. Enne palvust pestakse nägu ja käed voolava vee all. Ka seal on omad reeglid: käed pestakse küünarnukkideni, vett pannakse ka kaelale, juustele ja näole, enamasti pestakse ka jalad. Peale sugulist vahekorda tuleb pesta kogu keha.
Kuldar kuulab õpetussõnu
Palvus toimub puhtas paigas, enamast mošees. Palvuse võib läbi viia ka lihtsalt palvusvaibal. Sel ajal jalatseid ei kanta ja naistel peavad juuksed olema kinni. Palvuse ajal kummardatakse erinev arv kordi ja loetakse usutunnistust. Ja nii viis korda päevas.
Palvused toimuvad mošeedes, mis on traditsiooniliselt kuppelkatusega ja kompleksi kuulub ka torn, mille kaudu valjuhäälditest palvusele kutsutakse. Pühamus pole pilte ega skulptuure. Palvetamiseks on maas matid, tihti võib olla seintel mustreid või väljakirjutusi koraanist. Alati sisenetakse paljajalu ja kompleksis asub ka voolav vesi, et enne palvust end pesta.
Näoga meka poole
Kui teooria läbitud, anti meile selga pikad rüüd ja saime ise palvusel osaleda. Mina pidin kapuutsi peas hoidma, kuna moslemi naised peavad kiivalt varjama lisaks oma kehale ka juukseid. Ükshetk jõudis kätte palvuse aeg ja suur mošee täitus kiirelt ligi neljatuhande inimesega. Ukse ette tekkis meeletu jalanõude kuhi. Tühjast hoonest sai ühtäkki sipelgapesa ja korrapärase sagimise järjel leidis igaüks omale vaibakese, millel põlvitati ja kummardati selle kõigevägema Allahi suunas. Pärast leidis igaüks jälle oma jalanud üles ja mingi tagasi tööle, kooli, koju.
Mõne hetke pärast polnud suures saalis kohta, kuhu astuda- kõik oli inimesi täis

Penang on huvitava hingamisega linn. Kesklinnas kõrgusid suured ärihooned ja tööstushooned, kus väiksed kollased sõrmed usinasti Siemenseid ja muud elektroonikat kokku vorbivad. Äärelinnad seevastu olid just need, mis meile huvi pakkusid. Ja huvitavat vaatamist seal jagus. Kirkad värvid ja põnev tänavakunst maalisid ühtekokku hipsterlikult kirju tänavapildi. Uitasime üsnagi sihitult need kolm päeva Penangis ringi ja nii tunduski kõige mõnusam. Uudistasime väikestesse vahetänavatesse, pildistasime, lõõtsutasime varjus, sest päeval oli ligi 40 kraadi sooja, sõime erinevates kohtades, millest üks India toidukoht on veel siiani eredalt meeles- no küll oli hea see tikka masala.

Sihitult ringi hulkuv turist
Kohvikus, kus seisab silt: WIFI`t pole. Rääkige hoopis üksteisega. Vaata inimesi, mitte oma telefoni. Teeskle, et on aasta 1993
Selliseid kulunud olemisega kivimaju sobisid värvilised lapitekid ilmestama küll
Stiilne
Tänavakunst
Jälle stiilne masin tänavapildis

 

Tänavakunst
Võlvkoridor
Kiosk, kus müüdi tavapärasele tavaarile lisaks ka jalgrattaid ja linnupuure. Linnupuurid olid seal muide väga popid.
Tänavakunst
Tänavakunst
Kohviku lagi
Milline idülliline pärastlõuna
Ananassid otse põllult
Puuviljaputkadesse sattusime päris tihti, sai proovitud igasugu eksootilisi vilju, mille nimegi ei tea…
Siis kui õues on põrgukuumus, tuleb käia end kaubanduskeskustes maha jahutamas ja aega sunuks löömas
Või kui õues on põrgukuumus, tuleb osta suur karp jäätist ja seda poe varjus süüa
Tõusva päikese poole sirutan käe
Nagu ikka- postikana

Kuna meid ootas varahommikul jälle ülipikk rongisõit ees, pidime saarelt lahkuma juba hilisõhtul. Läksime lootuses, et saame kella seitsmeni hommikul konutada rongijaamas. Saimegi, aga kell kümme õhtul peksis meid turvamees välja. Niiet jõudiski kätte olukord, kus magasime rongijaama pingil. Õnneks oli see enam- vähem siiski turvatud ala, st mingi vormis tädi tukkus seal tooli peal. Südaööks oli meil arvuti aku tühi ja üritasime magada. Sidusime kotid enda ümber ja proovisime saada sõba silmale, seda aga ei juhtunud. Ööpimeduses ilmusid välja maailma näljaseimad moskiitod, kes sõid iga sentimeetrit mu kehalt, jättes sinna suuremad kupud, kui vaablase hammustus. Lisaks kartsin ma pikali visates, et mõni rott jookseb üle mu näo. Ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks, oli väljas ikka veel üle kolmekümne kraadi sooja… Unetu öö seljataga, sõitsime hommikul rongiga Tai piiri poole. Etteruttavalt võin öelda, et ka järgnev öö tuli meil veeta rongijaama pingil…
 
Järgmine kord juba kahenädalasest seiklusest Tai Kuningriigis
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.