Magushapud pardiisiviljad ehk elu Airlie Beach`il

Tere
Nagu viimases blogis juba mainisin, siis oleme nüüdsest juba mõnda aega elanud ja töötanud kohas nimega Airlie Beach. Asub see Austraalia idarannikul, täpsemini kirdes- Queenslandi osariigis. Seekordses postituses tahaksingi rääkida eelloo, kuidas me siia sattusime, mis me siin teeme ja teha mõned kokkuvõtted meie kolm kuud kestnud puhkusest.

It has been a wonderful summer
Jaanuari keskel pakkisime oma asjad äärmiselt korralikult paigutades autosse ja asusime pea ees tundmatusse teele. Sel samal päeval jätsime hüvasti inimestega, kes olid meile sõbraks saanud, tööga, mida tegime proffessionaalselt, loodusega, mida olime armastama hakanud, toaga, mis pakkus meile kuus kuud kindlat peavarju ja hakkasime lihtsalt sõitma, teadmata mis järgmine päev toob. Veetsime veel mõned päevad Tasmaanias ja jätsime selle eriskummalise paigaga ilmselt alatiseks hüvasti- aitäh, sa jätsid kustumatu mälestuse!

Thank you for being so special, Tasmania. You are always in my heart
See kõik algas nii… The beginning of our 3 months holiday
Peale pikka poolt aastat jõudsime taaskord Austraalia mandrile, kus oli vahepeal jahedast talvest saanud kuum suvi. Ja seda kuuma suve ei unusta ma iial! Mu silmad nägid termomeetril numbreid, mis ei alanud Eesti suve kohaselt ei kahega ega ka kolmega vaid lausa neljaga! NELIKÜMMEND KURADI KUUS kraadi sooja! See on midagi kirjeldamatut. Tootsi saun! Õnneks läks kuumalaine ükskord ikka üle ja ülejäänud kolm kuud püsis temperatuur vastuvõetavas kolmekümnes, mis on reisimiseks oluliselt mugavam.

I will never forget this summer heat
Alustasime oma seiklust külastades vana sõpra Melbourni lähistel, peale mida asusime teele Great Ocean Road`ile. Peale seda kulgesime mööda rannaäärt Adelaidi, sealt suund külla farmiperele Bendigo lähistele. Küll oli rõõm neid näha- Harringtons`id on meile nagu Austraalia pere. Kui sa oled omapäi nii suures riigis, on alati hea tunne, kui sul on kuskil keegi, kes on “oma” 🙂
Edasi seadsime rattad mööda idakallast ülespoole, tehes hulgaliselt peatusi ja sissepõikeid erinevatesse suurematsse ja väiksematesse linnadesse ning küladesse. Vallutasime ära Austraalia kõrgeima mäetipu Mount Kosciuzco 2258m, käisime pealinnas Canberras parlamendihoones ja nägime isegi peaministrit, tähistasime Sydney eestlastega Vabariigi aastapäeva, imetlesime ooperimaja, käisime Summer Bays ja veendusime, et Kodus ja Võõrsit filmitase ikka edasi. Tutvusime tõelise hipieluga Nimbrini nimelises linnakeses ja õppisime Byron Bays surfama. Tundsime rõõmu ookeanist Surfers Paradise`s, tegime esimesed harjutused golfis, lendasime Melbourni Formula 1 võidukihutamist vaatama, päevitasime jne jne jne.

Three months, six states and thousands of miles….
It`s always nice to have a second family 🙂
Enjoying the best time of our life
Twelve apostels
Great Ocean road
Nature- you are an artist

Mõni hetk on elus ilusam, kui teine. Mõni hetk on kohe väga- väga ilus.
The highest person in Australia 
All good, they are still filming new Home and Away episodes.
We met some really nice guys on our holidays

Life is a roller coaster
My favorite city at night- Gold Coast
Selle aja jooksul elasime me peamiselt telgis. Nende kolme kuu jooksul oleme saavutanud telgi kokku- ja lahtipakkimises tõelise vilumuse 123 ja lahti 321 ja kokku. Eestis ma eriline telkimise fänn ei olnud- paar korda suve jooksul sai magamiskott lahti rullitud ja telgist eelmise aasta liiv välja raputatud. Siin on lood teised. Pea aastaringi on soe ja telkimine ehk campimine on lausa elustiil ja põhiline reisimisviis. Hotellid on ülemõistuse kallid, kui kavatsed neis nädalate viisi peatuda. Telkida ei või igal pool, vaid ettenähtud kohtades, milleks on enamasti karavanpargid. Metsas või rannas ilma loata ööbides tuleb ja koputab sulle ükshetk härra Ranger ehk metsavaht uksele, noomib ja väljastab paberi, millel seisab kontonumber. Ühe öö eest karavanpargis kasseeritakse üldjuhul ca 20-30 eurot. Selle eest saad oma telgi püsti panna ja kasutada ühiskööki, vannituba ja tavaliselt ka basseini.
Karavanpargi elu on kirju- kohalikud, kes peredega reisivad on muretsenud endale kõikvõimaliku varustuse ja imevidinad, et ratastel reisimine mugavaks teha. On neid, kes oma puhkuseperioodiks rendivad karavanpargis vagunelamu ja siis elavadki seal nädalate viisi, veeretades laisalt päevi õhtusse. Bäkkerid on hästi äratuntavad- maast laeni täislaotud auto, millest voolab välja mitu inimest, kes tühjendavad õhtu jooksul liitrite viisi pakiveini, mõni tinistab veel kitarri ka. Karavanparki kogunetakse tavaliselt kella nelja viie ajal, siin on loll komme majutusasutustel oma vastuvõtt juba kella kuuest sulgeda. Suur grillimine hakkab pihta nii seitsme aeg ja õhtul peale mõnda drinki ja vahel ka sõbrunemist, kobib igaüks oma madratsile ära nii üheksa-kümne aeg, sest siis on kottpime. Hommikul seevastu hakkab sagimine pihta juba kuuest ja kella kaheksast on plats juba üsna hõre.
Tüüpiline karavanpark. Isegi pesumaja on tavaliselt olemas.
Majad ratastel
I`m just looking for my lipstick. No dramas 🙂
Welcome to our summer residents
Iga päev algas tavaliselt infokeskuse külastusega, et teha kiired plaanid terveks päevaks ja võtta suund edasi. Kõik toimus üsna improviseerides. Eesmärgiks oli võimalikult palju näha- aeg ei olnud niivõrd oluline, sest seda meil oli. Kuid lõpuks hakkasime ka puhkamisest väsima. Jah, see on täiesti võimalik! Iga päev külastad küll igasugu toredaid kohti ja eriskummalisi paikasid, aga pidev googeldamine, asjade otsas mustlase kombel elamine ja sõitmine sadade ning tuhandete kilomeetrite viisi muutub ühel momendil väsitavaks- piir tuleb ette. Üldiselt saime me kõigega ja teineteisega päris hästi hakkama. Hommikust õhtuni ilma pausideta üksteise kõrval olemine, suurte ja väikeste otsuste tegemine võiks ju tüli majja tuua küll, aga me piirdusime vaid mõne väikse nääklemisega. Kuldmedal Sulle, Kuldar, oled kõik mu kapriisid välja kannatanud 🙂

Olnud tööpakkumistel pulssi peal hoidnud juba mõnda aega, saabuski lõpuks see päev, mil saime kõne, mis teatas, et kõigist kandidaatidest osutusime just meie väljavalituks Peppers Airlie Beach`i  Tides restorani ja baari töötajateks. Jeee! Olime seda kohta väga tahtnud ja see on täielik paradiis- helesinine ookean, valge liiv, soe, palmid, palmid ja veelkord palmid! Jackpot! Unistus sai tõeks. Ette tuli võtta veel  viimane 1200km pikkune sõit, et jõuda Whitsunday regiooni väikelinna, kus püsielanikke 8000 ja mis elatub peaasjalikult turismist. Asub kohe Great Barrier Reef`i kõrval ehk Suure Vallrahu ääres, mis on maailma suurim korallrahu ja pidavat olema nähtav isegi kosmosest. Siit saavad alguse reisid imelistele valge liivaga ja kookospalmidega paradiisisaartele, mida on ühtekokku 74. Kui kuskil üldse sukelduda, siis SIIN on see koht!

Last 1139 km and we will be in our new home
Jep jep, I like it here

Leidsime endale peale mõneajast otsimist sobiva toa, mida rentida ühest ridaelamumajast. Teises toas elas süsimust ja valgete hammastega Marokolasest kutt, kelle nimi oli Richman. Lahku kirjutades rich man ehk rikas mees. Väga rikas ta siiski ilmselt ei olnud, sest sõitis ühe igavesti mõlkis vana Hondaga. Peale selle, et ta väga rikas polnud, oli ta muidu tore. Paari nädala pärast otsustas ta linnast lahkuda. 

Siis jäi teine tuba uut üürilist ootama ja meile päralt oli terve kahekordne maja. Need olid head ajad, mis said ootamatu lõpu. Majaomanik Ann, kes on keskealine naisterahvas blondi pea, roosade huulte ja kirju lendleva pluusiga, alati ülevoolavalt rõõmus ja äraaimatavalt kahepalgeline, saatis vaatama küll üht ja teist, aga keegi sisse ei kolinud. Kuniks ükshetk oli uksevahel kiri, et ta peab nüüd sisse kolima ise sinna ja me tehku vehkat. Meil nagu wtf ..?? Okei, cool bananas, mis seal ikka.
Asi läks eriti nõmedaks siis, kui me avastasime, et ta on ajab soga. Kuna ta üht lisaüürilist teise tuppa ei leidnud, pani ta kogu maja rentimisele meie teadmata ja lubas selle mingile naisele, kes osutus omakorda hüsteerikuks. Lisaks oli pidevalt aru saada, et kui meid kodus polnud, oli keegi seal käinud. Kuna meile omanik kindlat väljakolimise kuupäeva ei öelnud, andis ta mulle selle uue üürniku numbri, et me kokku lepiks. Ta isegi enam ei salanud, et ta ise sinna ei koli. Helistasin siis viisakalt end tutvustades sellele uuele ja ma sain lihtsalt rõvedalt sõimata alates 15ndast sekundist! Mitte millegi eest! Et Ann oli talle lubanud sisse kolida ja millal me juba välja läheme, tema ei jõua enam päevagi oodata ja temal on vaja otsekohe sinna saada ja temal on asjad juba kõik pakitud ja kaduge me nüüd sinnasamusesse. Ma ei osanud A-d ega O-d öelda hakkasin nutma täiega ja saatsin ta kuupeale (ebaviisakalt). 
Kuna ma lakkamatult nutsin, siis helistas Kuldar sellele omanikust mõrrale ja päris aru, mis kuradi psühhopaadi ta omale võtnud on ja mis valed meie seljataga kokku on räägitud. Asi päädis sellega, et peale kahte ööd karavanpargis leidsime omale uue armsa kodu mäekünka peal hästi rahulikus kohas. Meie tänava nimi on Starlight drive, et siia saada, tuleb sõita kõigepealt mööda Moonlight street`i sõita. Hästi ilusad tänavanimed mu meelest. Igatahes on meil siin omal suur tuba ja vannituba ka. Maja jagame naisega, kelle nimi on Christine. Tal on tütar nimega Storm ja koer Charlie ja nad on kõik toredad.

Winter residents

If you already have the knowledge how to make good barista coffee, you have to buy your own machine
Mandariin ja Riini manda, tuleb laste kätte anda. Mandariin on magusam, Riini manda tegusam. Tobe luuletus algklassidest, mis meeles 😀 Vanas kohas olid meil mandariini- apelsini- ja greibipuud uksetaga.
Uksed ja aknad tuleb hoida kinni, sest muidu võid leida oma öökapilt käelaba suuruse ämbliku! Või jalutab selline lehm-kaamel uksest sisse…
Perfect lunch, what could be better?
Lunch with Estonian cider is much better 🙂

Juba meie kolmandal paradiisis elamise päeval saime osa ka ühest vägevast orkaanist nimega ITA. Põhiliselt möllas ta meist üks 1000km ülevalpool, rebides seal katuseid ja uputades tänavaid, kuid otsustas väikse ja “tagasihoidliku” etteaste ka meile pakkuda. Nagu öeldakse siis Austraalias kord põleb, siis uputab, kuid me oleme suurematest looduskatastroofidest ikka eemale jäänud.
Seekord saime oma silmaga näha, mis juhtub maja taga oleva sügava rohtunud kraaviga, kui vihma kallab nagu kraanist- jõgi tekib. Kiirevooluline jõgi. Naabrimees ütles, et eelmine kord, kui suur torm oli ja sellest kraavist jõgi sai, siis ujusid seal kahemeetrised püütonid sees! Mul olid silmad ringikujulised ja ma tahtsin turvalisse tuppa tagasi minna- otsekohe!
Napilt said taevaluugid kinni tagasi, enne kui see mudavesi päris tuppa hakkas voolama. Tuul oli nii tugev, et palmid olid omadega täitsa väändus. Ja niimoodi marutas üks neli tundi, kuniks järele jäi. Võttis mitu päeva, enne kui kogu see vesi ära kadus. Nüüd hiljem oleme näinud siinkandis silte, millel seisab- hurricane shelter ehk orkaani varjupaik, kuhu siis suurema möllu korral kogunetakse.

Hurricane ITA in my backyard

Nii. Natukese siis tööst ka. Tegemist on sama hotelliketiga, kus me Tasmaaniaski töötasime. Jällegi on tegu väga kalli ja peene 5* hotelliga. Seda kinnitab ka fakt, et et seda kohta külastavad igasugu kuulsused. Hiljuti olid klientideks näiteks Angelina Jolie ja Brad Pitt oma kuue lapsega või on nad neid vahepeal juurde adopteerinud?? Igatahes, see on selline mäe küljel asuv suur hotellikompleks ookeani- ja jahisadama vaatega. Väljas on suur bassein, mille ääres värvilisi kokteile limpsida. 

Mina töötan jällegi rohkem restoranis ja Kuldar on baarman. Töö saime selgeks üliruttu ja esimesed positiivsed arvustused minu hea teeninduse kohta Tripadvisoris teenisin ka esimeste nädalatega 🙂 Siin on uueks asjaks meile toateeninduste tegemine. Kuna kompleks on mägede peale laiali jaotatud, siis tuleb sõita seda vahet buggy`ga, mis on siis golfikäru. Samal ajal, kui sa selle kitsaka käruga mööda neid mägesid kummivilinal sõidad, pead sa ühe käega kandikul seda kuuma sööki kinni hoida ja vaatama, et sa jumala eest seda ümber ei keeraks. Päris naljakas 😀 
Koht on iseenesest väga ilus, siin peetakse palju pulmasid jne. Aga tegelikult pole me siin üldse rahul. Juhtkond on lihtsalt kari jobusid, võta üht ja viska teist. Nad ei oska seda kohta üldse müüa ja teevad nii absurdseid otsuseid koguaeg, et hoia pead kinni. Töötunde on juba neljandat nädalat järjest alla 20 ! See on täielik nali. Päev läbi ootad, et kaheks tunniks tööle minna… Igatahes me vaatame lisatööd, sest meile see ümbrus meeldib, aga kui midagi ei leia, on aeg edasi liikuda.

Mulle meeldiks ise meie hotellis klient olla- bassein, päike, ookeanivaade ja värvilised kokteilid… vihmavarjudega
At work
I guess I have done a something right. Two good Tripadvisor comments in a row 
Ja puhkus lõppes nii- pudel veini, mille eelmise koha ülemus meile kinkis sai avatud peale esimest uut tööpäeva. Thank you Suzie, we opened this bottle after our first shift and it was a beautiful cab sav.
Lugupeetud Daamid ja Härrad, ma tänan lugemast! Järgmise korrani 🙂
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.