Krokodillid, kaamlid ja lühike karjäär Port Hedlandis

Tere
Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis vahepeal on elu olnud nagu Ameerika mägedel üles ja alla ja vahepeal pea alaspidi ka. Alustasime tööd oma “viimases” kohas siin mandril, üsna pea saime aru, et see ei jäägi viimaseks ja istusime taas autosse, et kuskil mujal uus ja hoopis teistsugune punkt panna meie teise aasta seiklusele siin Austraalias. Ütlen ausalt ära, et selle blogipostitusega ma teid tänasesse päeva ei vii- selleks peaks ma nädal aega pimedas ruumis istuma, et kõik pildid ära sorteerida/töödelda ja jutt valmis kirjutada. Aga nagu õpetaja Laur juba Joosep Tootsile ütles: “Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool.”
Detsember või? 
Pooleli jäi jutt Darwinis, mis oli tavapäratult ebahuvitav linn. Olime saanud just kinnituse, et 2000 km kaugusel ootab meid ees uus töökoht. Juhhuuu! Alates septembri algusest olime ju purjetanud ning mööda maad ja ilma ringi rännanud. Aeg oli oma kahekuulisele meeldejäävale seiklusele lõpp teha ja leida omale viimane töökoht siin mandril, kus oleks hea raha teenida uuteks seiklusteks lõunapoolkeral. Lahkusime Darwinist ilma igasugu emotsioonideta ja asusime  teele. Õnneks oli meil mõni päev aega, et uude kohta jõuda, nii et saime  teepeal uudistada kõike, mis vaatamist vääris. Oli palav ja niiske. Kärbseid olid suud-silmad pidevalt täis ja üldse oli selline viu-viu-viu väsimus olla, sest õieti magada ei saanud selle ilmaga.
Päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera.
Osariik nimega Põhja Territoorium on enamasti tuntud oma troopilise kliima-, krokodillide rohkuse- ja tugevate aborigeenimõjutuste poolest. Otsustasime kõik oma silmaga üle kaeda. Käisime troopililises vihmametsas koskede all ujumas, mis oli äärmiselt kosutav värskendus. Momendiks vaid, sest üsna varsti higistasid jälle nagu oleks just triatloni läbi teinud. See oli ühtlasi ka üks väheseid kohti selles piirkonnas, kus on ohtutu ujuda, kuna tegu on suhteliselt kinnise veekoguga ja krokodille seal ei ole. Väidetavalt. Meid igatahes keegi ära ei söönud. Üleüldse meeldivad kroksidele kõige enam justnimelt saksa turistid. Neid on aegade jooksul ikka omajagu siin Austraalia vetes otsa saanud. Sagedasti on lehepealkirjaks jälle üks õnnetu juhtum, kus kuni 12 meetrine krokodill on natuke näljane olnud ja mõni inimene natuke loll ja veekogu äärde kalale läinud või niisama jalgupidi sulistama või lihtsalt liiga uudishimulik olnud. Üldiselt ei tohi kuskile vette ega vee lähedale kippuda.
!!!
Oeeehhh, kui hea
Sulla-mulla
Ei ühtegi kroksi, kalad ainult
Lichtfield National park
Mataranka hot springs
Enne ja kohe pärast
Üks Austraalia kuulsamaid rahvusparke on Kakadu National park. See on tuntud oma aborigeenide poolt aastatuhandeid tagasi tehtud seinamaalingute poolest. Loomulikult on seal ka omamoodi looduse ilu, aga aborigeeni pärimus on siiski peamine. Käisime siis meiegi vaatamas. Kuna me oleme sellised vinguviiulid ja kui su nahk niigi kleebib ja sada tuhat kärbest su külge liimile tuleb, siis me tegime tempos ja vahtisime peamised punktid ära selles meeletus rahvuspargis, mida inimesed tavaliselt neli päeva uudistavad. Üleüldse olid pooled asjad seal kinni, kuna vihmahooaeg algab ja selleks ajaks kolivad kõik kohvikud end kokku ja tulevad poole aasta pärast tagasi. Kui seal kallama hakkab, siis võib lühikese ajaga vesi tõusta ülepeakaela.
Juba aastatuhandeid tagasi olid aborigeenid testosterooni täis ja tegid seksikaid koopamaalingid
Jahihooaeg
Meil oli pärismaalaste kritseldustest ja matkamisest kõrini, hakkasime actionit otsima. Läksime jõekruiisile, et ikka neid krokodille lähemalt vaadata. Võtsime kohad esireas sisse ja asusime Adelaide river`i peal kruiisima. Vesi oli sogane ja jõgi lai- nagu oleks olnud kuskil Aafrika loodussaates, ainult, et jõehobude asemel hakkasid veest välja välkuma helepruunid jõllitavad silmad. Vahepeal oli natuke selgroogu ka näha. Ja olidki päris kroksid. Igavesed mölakad sellised. Salakavald kah. Mei oli vapper noor tüdruk giidiks, kes spetsjomm ehitatud agregaadiga asetas vee kohale korraliku känguruliha tüki, no selline mõnus paarikilone käntsakas. Hoidis seda mõnda aega seal. Kroks oli distantsil. Ei hinganud vist ka mitte. Pinge tõusis. Trummipõrin. Ja siis ühe hüppega tuli kroks ja ampsas lihakäntsaka ära ja neelas täiega tükkis alla. Läinud. Kruiisisime ja söötsime seal erinevaid krokse oma tund aega- sama lugu igaühega. Varitsevad ja siis ründavad.
Hiilib
Väike amps
Järgmine kord, kui kalale või ujuma lähed, siis mõtle, kui üks selline jõhkard ühtäkki välja tuleks
Peale seda ilmusid kohale veel ka kümmekond kotkast. Mitte sellist pistriku suurust nagu hea vedamise korral meie metsades kohata võib, vaid ikka korralikud suured võimsad linnud, kes võiksid oma küüniste vahel vabalt lilliputi suuruse inimese kaasa haarata ja siis oma pesasse ära viia. Meie vapper nooruke giid viskas neile lihapalakesi õhku ja kotkas igavene vilgas oma kullipilguga nägi tuli ja võttis selle lihapalakese murdsekundite jooksul ära, enne, kui see maha jõudis kukkuda.
Uhke olemisega lind
Kullipilk
Võimsad linud
Vahepeal oli kaks päeva pikka palavat igavat kõrbe sõitu. Tegime paaritunniste vahetustega, sest see päike ja sirge tee tegid päris kähku päris soodaks. Lisaks arvas meie konditsioneer, et just nüüd on paras aeg hakata streikima ja vahepeal lõpetada koostöö…
Jõudsime Broome nimelisse linnakesse ja veetsime seal kaks päeva. Kliima mitte oluliselt parem, kui Darwinis, küll aga oli seal muidu meeldivam atmosfäär. Ilus pikk liivane rand ja krokside eest hoiatavaid silte polnud ka kuskil näha. Ma lausa jooksin sinna vette. Päevasel ajal me eriti oma konditsioneeritud toast lahkuda ei soovinud, aga õhtud olid Broomes küll imeilusad. Nüüdseks olime vahetanud Austraalia idakalda päikesetõusud läänekalda päikeseloojangute vastu. Ja ma ütlen, see päiksekera on ikka tulipunane, kui ta sinna India ookeanisse upub. See piirkond on tuntud ka oma metsikute kaamlite poolest. Mitte nii metsikutega, vaid täitsa dresseeritud üheküüruliste kaamlitega sai päikseloojangul sõitma minna. Me otsustasime, et meil on oma kahe jala peal ka täitsa hea ja olime niisama mõnusad.
Kõrbest jooksu saanud ja kohe vette tormamas
Karavan


India ookean, pole ammu näinud, oled olnud igatsetud
🙂
Broome kohta veel nii palju, et see on tuntud oma pärliistanduste poolest. Sellest oli põgusalt juttu ka eelmises blogis, aga pärlilaevadel töötamine on eestlaste seas jätkuvalt väga populaarne. Nii mõnigi on pool aastat seda roppu pärlipüüdja tööd teinud ja siis omale eestis viienda seeria bemmi ostnud. Pärast räägib, et on elumees, käis Aussis. Broome linnakeses oli iga teine pood pärli butiik, kus müüdi erinevaid pärli ehteid. Oli klassikalisi pärlikeid, kui ka luksuslikke kõrgekvaliteedilisi käsitööehteid, mille hinnalipikul ilutses päris mitmekohaline number.
Selline jäme puu kohe kutsub kallistama
Broomes sattusime ka mitmete mangopuude otsa. Või noh, me ei turninud nende otsas, aga nad lihtsalt kasvasid suvalistes kohtades. Ma olen ju suur mango fänn. Eestis neid eriti ei müüda, või kui müüakse, siis hingehinnaga ja mingeid väikseid kortsus vilju. Kui ma neid mangopuid nägin, siis olin muidugi ekstaasis. Ma ei teadnudki, et nad nii suured on! Igavesed kõrged puud ja mangod rippusid peal nagu ehted juudi jõulupuul. Kahjuks olid nad veel toorevõitu, et süüa. Aga iga lollgi teab, et viljad küpsevad edasi ja peale mõningast seismist saab juba hambad sisse lüüa. Enne äraminekut võtsin kilekoti kaasa ja läksin meie hotelli nurgapeale mango raksu. Vahtisin veel hoolikalt maha, et rohu sees ühtegi madu keras poleks ega mürgiämblikke. Päike säras silma, sirutasin käe üles mangode poole, endal mangolõhnast juba joovastus ja järsku tundsin teravat valu oma talla all. Ma ei saanud kohe arugi, mis see on, aga kui sandaali vahelt hakkas verd nirisema, sain aru, et astusin mingi kuradi terava ora otsa. Ma ei näinud isegi mis see oli, aga ilmselt oli mingi idikas mango raksutajatele lõksu üles seadnud. Minul hakkasid käed ja jalad värisema ja Kuldar talutas mu sealt minema. Krahmasin veel suurest ahnusest ainult neli mangot ka veel kaasa ja lonkasin veel nädalapäevad hiljemgi. Mangod olid kahe nädala pärast küpsed ja olid maitsvaimad, mida ma eales söönud olen.
Broome
Lõpuks jõudsime kohale kohta nimega Port Hedland, mis asub Austraalia läänekaldal, umbes täpselt läänes. See on samuti üks kõige kuumemaid ja niiskemaid kohti, mis võimalik leida. Sealt vaid kiviviske kaugusel olevast paigast mõõdetakse ikka ja jälle kuumarekordeid. Vaid hiljuti oli seal 52 kraadi. Antud aastaajal on Port Hedlandis igapäevaselt 40 pluss kraadi, niiskus maksimaalne ja öine temperatuur ei langenud kordagi alla 30. Sinnasõites oli meil kohe tunne, et mille kuradi sisse me end nüüd mässinud oleme!? Täielik päraperse! Lage punane väli kõikjal ja siis hakkasid paistma suured kraanad, tööstushooned, konteinerid, suured rekkad, raudtee, läbipaistmatute akendega räämas majad, mere ääres tohutusuured kaubalaevad, tänavatel võis kohata üksikuid inimesi, kes olid kõik oranzides tööriietes ja valgete kiivritega.
Hunnik soola
Kaubalaeva tuuakse saatepaatide abil sadamasse
Inimesed tänavapildis
Port Hedland ülevaltpoolt
Port Hedland on meeletu tööstuslinn. Lugematul arvul tonnides viiakse sealt välja soola ja rauamaaki. Sealne sadam on maailmas üks kõige suurema koormusega töötav sadam. Eemal ootavad mitukümmend Titanicust suuremat kaubalaeva oma järjekorda, mil väiksed saatelaevad nad dokki tooksid, et siis kaup peale saada ja üle maailma kaubaga teele minna. Kogu seda toodangut aitavad sadamasse trantsportida rongid. Rongid, mis on samuti maailmas ühed pikimad. Ühe rongi pikkus koos vagunitega kolm kilomeetrit. Kui foori taha jääd, siis võid rahulikult süüte välja keerata ja ümber auto võimlemisharjutusi tegema hakata, sest siis võid mõneks ajaks aja maha võtta. Enamik inimesi selles linnas on mehed, keda kutsutakse FIFO töötajateks ehk fly in fly out. Nende firma lennutab nad nende kodulinnast kohale, nad töötavad järjestikku mõne nädala ja siis lennutatakse nad koju tagasi paariks nädalaks taastuma.
Mitu rongivagunit on pildil?

Söekoormad
Kui kuskil üldse suured tormid ja orkaanid on, siis siin on see koht! Statistiliste andmete kohaselt tabab just Port Hedlandi piirkonda kige suurem hulk tsükloneid. Avalikes kohtades võib kohata silte, mis teatavad hetkeolukorda, olemas on raadiosagedus, mis edastab infot, varjundid, kuhu ohu korral evakueeruda jne. Läbisime meiegi koolituse, kuidas käituda olukorras, kui linna tabab tsüklon. Ettevalmistused selleks hakkavad juba mitu päeva varem, kui hoiatus on välja antud. Alates toidu, joogi, taskulampide varumisest kuni lahtiste esemete kinnitamisega välitingimustes ja liivakottide ladumisega. Kui torm kohal on ja päästjad sind tänavalt leiavad, siis võid uudishimu eest pärast mitu tuhat dollarit trahvi välja käia.

Manuaal tsükloni puhuks

Viimane staatus- ohtu pole
Tormivarjend 
Kui sa ei taha, et ussid vannituppa satuksid, siis lülita tuled kustu
Nagu ma juba mainisin, oli meil töö seal ootamas. Kandideerisime kuulutuse peale, mida vahendas agentuur, kes antud firmale töötajaid palkab. Sain juba varem teada, et seal töötab ka üks omasoo ihar tütarlaps, kellega Tasmaanias koos töötasime. Ta elas meist järgmises toas ja jättis mulle ikka vahel toredaid kirjakesi. Lõpuks tekkis talle mingi tüdruksõber ja siis nad hakkasid oma elu elama. Ükskord ma läksin vannituppa ja siis ma leidsin sealt eest täiesti palja lesbi. Mitte et ta oleks õppinud oma veast ja lukustanud vannitoa ukse, juhtus sama ka nädalapäevad hiljem. Ta nagu olekski tahtnud, et ma talle alasti peale satun. Okei. See selleks. No Tasmaanias olin mina selle tüdruku ülemus ja ülla-ülla, siin oli tema supervisor. Ma juba tundsin, et see ei saa õige asi olema.
The Esplanade Hotel on selle pärapõrgu kõige uhkem hotell ja restoran. Kui asi puutub söömisesse, olen ma puhtusefriik ja kui ma nägin seda välirestorani osa esmalt, mul vajus karp lahti. See punane tolm, mis ümberringi on, see sitt hõljub ju õhus ka ja sealsed liivatormid ei tee seda vähem hõljuvaks. Ühesõnaga, kuskile istuda ei julgenud, lapp pidi käes olema koguaeg, et seda punast rõvedat määrivat jama maha nühkida.

Baar oli mu teine lemmik jahe koht selles kompleksis, esimene oli suur sügavkülm, kus vahepeal pausi pidamas sai käia
Mina olin palgatud restorani töötajaks, kujunes välja, et mind pandi jällegi hommikusöögi eest vastutama. Arvake ära, mis kell mu tööpäev hakkas? Kell 4.15 hommikul!!! Isegi lüpsinaised ei alusta nii vara. Aga kuna see on nii palav kliima, siis kõik alustavad varahommikul ja kui sa peaks kell 8 hommikul alles ärkama, siis oled sa põhimõtteliselt päevavaras ja luuser juba. Algul oli maruraske end 3.45 üles saada, aga lõpuks harjusin ära. Õnneks elasime selles samas hotellis. Tihtipeal käis veel üleval korrusel eelmisest õhtust pidu, kui mina juba sammud tööle seadsin. Tegin hommikul vara kohe oma 7 tundi tööd ära ja sain siirduda iluuinakule lõuna aeg. Vahel käisin ka õhtul tööl.

Üks ilupõõsas oli ka keset seda punast tolmust linna


Ja üks muruplats
Kuldar palgati tegelikult lennujaama baristaks, ehk kohvitegijaks. Lennujaama kohvik kuulub samadele omanikele. Seepärast me oma kaheksast tööpakkumisest tolle valisimegi, kuna Kuldar tahtis väga barista tööd teha. Kohe alguses hakkas aga üks kepp ja käpikud pihta. Selgus, et see kohvik ei olegi päris valmis ja et kohvimasin, millega ta töötama pidi hakkama, et see lendas ka õhku ja üleüldse hakkab ta praegu hotelli restoranis tööle. Okei, natuke aega.
Iga jumala päev pidi ta käima küsimas, et millal ta lõpuks OMA töö peale saab. Vastuseks muudkui hispaanlaste kombel manjaana, manjaana ja kõik laiutasid käsi. Kogu see töötajaskond oli seal väga ebapädev. Istusid kontoris koguaeg või suitsunurgas kambakesi, olid klientidega ebaviisakad, looderdasid, kogemustest polnud juttugi. Tihtipeale olid õhtusöögilauad kaetud nii, et külma roa söögiriistad olid kaetud sissepoole ja sooja omad väljapoole- no see on kuldreegel ja seda teab iga mats ka, et eelroog süüakse enne pearooga! Vahetuse lõpus tuleb alati nuge-kahvleid poleerida, kui nad on pesust tulnud. Võtsin mina siis pangetäie kuuma vett ja lisasin sortsu äädikat ka veel sisse- see teeb noad-kahvlid eriti säravaks ega jäta ühtegi veeplekki peale. Samal ajal vahtis 19 aastane kolleeg mind karp lahti, et mida ma teen. Seletasin siis, et NII TEHAKSEGI! Selle peale ütles ta mulle, et tegu on ajaraiskamisega, kuivatas ise märja rätikuga oma arust lusikaid edasi ja passis teise käega telefoniga Facebookis. No mingi pubekas ei tule mulle ütlema, mis on ajaraisk. Ta arvab, et on kõva tegija, sest töötas kolm aastat Subways. Arusaadavalt pole tal aimu, kuidas asjad PÄRISELT käivad, sest Subways on ju plastiknõud. Hea et ma ei öelnud talle, et ta võiks tagasi minna võikusid vorpima, sest ta on täiesti mõttetu tsikk.
Eriti vihaseks ajas mind, et meie “supervisorid” olid ise lollid kui lauajalad ja oskamatud, hoolimatud töllakad, kelle vastu tõesti puudus igasugune austus. Kuna ma tegin iga hommik oma mitukümmend kohvi, siis palusin supervisorial tellida kohviube juurde, kuna neid kulub paar-kolm pakki päevas. Selle peale vastas ta mulle täie enesekindlusega, et ta ei kavatsegi praegu juurde tellida ube, kuna meil on laos filtrikohvi puru olemas, kasutagu ma seda. Ma nagu WHAT THE FUCK!?? Kui sa lugeja üldse tead, kuidas barista kohvi tehakse, siis sa tead, et filtrikohviga, EI SAA barista kohvi teha. Masin lihtsalt laseb vee sellest purust läbi, kuna see on liiga peenikeseks jahvatatud ja kohvi tuleb mõru, põlenud maitsega, ilma kreemise kihita, rõve solk, mida isegi tasuta juua ei kannata. Päriselt kaa.
Osakonna direktor oli alkohoolikust M. Kord avastasime ta kell viis hommikul hotelli lifti põrandalt magamast, pudelid kõrval. Talutasime ta tuppa ja järgmine päev oli kontor alkoholiaurudest paks. See polnud ainus kord. Oleks, et ta siis vähemalt oma tööd hästi teeks. Aga ei. Nelja nädala jooksul polnud Kuldar ikka oma lepingulisele tööle saanud ja me olime juba tüdinud küsimast. Lõpuks oli graafikusse vabsjee keegi teine tema töö peale pandud. Siis Kuldar ütles, et ta kas saab oma positsiooni või on see tema viimane päev. Vastuseks oli see, et tee, mis sulle antakse ja me olime nii ülbed küll, et ei lasknud omale pähe istuda. Sama päev hakkasime kotte pakkima. Eks ma muidugi stressasin, et nii hea rahakogumisvõimalusega koha üles ütlesime, aga no… piinlik hakkas seal töötada selliste jobudega. Lisaks tekkis mul elus esimest korda lööve. Ma pole millelegi allergiline, aga juba esimesel nädalal seal ilmusid mu jalgadele jõle rõvedad laigud. Nagu psoriaas. Sügelesid nagu põrgulised. Ja muudkui laienesid siia ja sinna. Ostsin apteegist igasugu rohte, aga miski ei aidanud. Nädal peale lahkumist, olid laigud peaaegu kadunud. Ma eeldan, et see oli see tööstustolm.
Emily`ga piknikul
Kokkuvõtteks saime natuke rikkamaks. Eriti kogemuse poolest. Elada kohas, kus pole mitte midagi teha, mitte kuskile minna, on talumatult palav ja ümberringi on kole. Tegelikult oli paar täitsa lahedat inimest ka- minu paariline ehk hommikusöögi kokk tailanna Selena ja lennujaamas kohviku kokk peruulane Emily. Ühel korral käisin ma tüdrukutega isegi peol. Üks eesti tüdruk oli ka meiega.Aga siiski selle nelja nädala tipphetk oli tunne, kus auto oli pakitud ja võtsime ette linnast väljaviiva tee ja ei vaadanud peeglist mitte kordagi tagasi.
Aitäh jõulupaki eest Pärnu pere 🙂

Ägedat jõuluaega kõigile ja ärge üle sööge. Niikuinii sööte 😀

Bookmark the permalink.

One Comment

  1. Heleen, sa ikka kohe südamest oma Port Hedlandi aega kirjeldanud 😀 Tublid, et nende töllakate ja muidusööjate juurest ära tulite. Ja tõesti, mina ka ei mõista, millised idioodid panevad mangoraksutajatele lõksud välja, täiesti arusaamatu ja põhjendamatu käitumismuster 😀 😛

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.