Kõik, mis hiilgab, ei ole ju veel kuld…

Vabandan, kuid pean ka seda sissekannet alustama ropult…

” Kui oled juba kaelani pasas, pole mõtet enam pead norgu lasta.” (autorit ei tea)

 

Jõudsime siis kenasti Adelaidi, mis on Austraalias suuruselt viies suurlinn. Samuti tuntakse seda linna hästi ka paljude kirikute poolest. Veetsime nädalavahetuse motellis, kust ei puudunud loomulikult ka helesinine bassein. Selgunud, et saime endale viinamarjafarmi töö- pikendasime viibimist samas motellis nädala võrra.

Viimase nädala koduõu
Kui eelmises postituses kurtsin külma ilma üle, siis selgub, et see on siin hoopis väga heitlik. Kord on ainult 17 kraadi ja tohutu tuul, järgmine päev juba üle 30 kraadi ja ei ühtegi pilve ega tuuleiili. 
Adelaide on tuntud ka oma mägede poolest. Käisime eelmisel pühapäeval Kuldariga mäe otsas, mille kõrguseks on 700 meetrit üle merepinna ja millelt avanes võimas vaade linnale. Mäeahelike külgedel oli hulgaliselt tervise- ja loodusradasid. Tegime ka väikese tiiru.

Kõrgustes

Ülevalt allasõit oli aga hoopis lõbusam. Just samal päeval oli Austraalias Vormel 1 etapp ja see tee ei jäänud küll vormeliraja kurvidele alla. Otsustasime teinepäev uuesti minna, kui autol pidurid korras ja kaamera kaasas. Teisel korral käisime kõik neljakesi. Siis oli juba palju pimedam ja saime imetleda suurlinna tulesid. Päeval oli sadanud ja õhus oli tunda tugevat eukalüpti lõhna. Tänu niiskusele mõjus see justkui spas käik. Kuna siin kasvavad eukalüptipuud, siis on kõikjal ka märgid, mis viitavad koaalade elutsemisele. Kahjuks pole siiani ühtki veel oma silmaga kohanud. Küll aga nägime elukaid, kelle kohta leidsime vahva sildi, mis kinnitab, et nad EI ole rotid!

Me EI ole rotid!
Teedel võib olla koaalasid
Adelaide Hills

Nüüd siis meie esimesest vapustavast töökogemusest Austraalias. Saime Gumtreest (a`la meie Kuldne Börs) töö, kus lubati nädalaks tööd ja makstakse sulas. Njah, meil oli seda vaja ja otsustasime minna. Esmaspäeval kell 5.20 pidime olema Adelaidi lähistel, et sealt edasi liikuda farmi. Kohtumispaika kogunes kümmekond autot ja lõpuks ka üks nö juhtauto, kes võttis meie nimed ja kelle järel tuli sõita põllule. Veel tunnike sõitu ja sisenesime väravatest, millel ilutses uhke silt ” Mount Adem Winery”. Künklikul maastikul üles- alla sõites hakkas vaikselt ka päikesetõus koitma. Paremal ja vasakul sõid hommikust lugematul arvul lambad ja emud. Kõikjal laiusid lõputud viinamarjaread. Algus oli väga maaliline ja ilus 🙂

Elu veinimõisas

Parkisime autod ära ja selgus, et kokku on töölisi umbes 40 ja kolm-neli bossi, kes kõik olid tumedat verd hispaanlased. Kuna meil omal snippereid ( viinamarja väätide läbilõikamise kääre) ei olnud, pandi me nimed kirja ja 15 dollari eest anti meile tööriistad. Nende tasu arvestatakse lõppsummast maha. Tunnihinnet ikka veel ei öeldud. Väljas oli erakordselt külm ja niiske, hingeõhk auras. Hoolimata sellest, et selga sai pandud kõik kõige soojemad riided, mis üldse kaasas on, oli ikka külm.  Kogu väljaõpe seisnes selles, et igaühele anti kätte oma ämber ja kahekesi asuti ühe rea peale. Põõsad olid umbes rinnuni, viinamarjakobad sinna sisse põimitud. Hakkasime siis Kuldariga üks ühelt poolt põõsast ja teine teiseltpoolt pihta ja mõtlesime omaette, KUI ajuvaba töö see on. Hoog sees, tuli üks bossidest ridade vahele kisama: “Faster-faster-faaasteer!!”. Meil see, et okei, proovime siis veel kiiremini. Ja see tüüp lihtsalt seisis ja kisas. Tulemuseks see, et teravate tangidega lõikasid endale kätte nii Kuldar kui ka Elo. Kuigi tegutsesime kiirelt ja liikusime pidevalt poole sammu võrra edasi, ei olnud realõpp ka paari tunni möödudes veel nähtaval. Lõpuks ühelepoole saades, lubati üks paus. Kuna olime juba kella kolmest öösel üleval, tahtsime süüa oma kaasatehtud võikusid. Poole võiku peal karjuti tagasi tööle. Paari tunni pärast, ehk kell üks lubati pooletunnisele lõunale. Päev lõppes kella nelja paiku. Läksin lõpuks ühe “bossi” käest küsima, mis tunnihinne on ja sain vastuseks 14 dollarit tund, kiirematel 15 dollarit, me jälgime teid koguaeg! Sellest vastusest piisas, et mu tuju lõplikult selleks päevaks ära rikkuda. Miinumum palk Austraalias on ju 19,.. dollarit tunni eest!

Järgmine päev alustasime kell seitse. Kibekiirete tangide lõikumise taustaks käis ikka seesama möla, mis pidanuks “innustama” veeeeel kiiremini. Kohati olid põõsad täielikult metsistunud ja viinamarjadeni jõudmiseks tuli esmalt kriipivad oksad läbi lõigata. Ühe ruutmeetri peal peesitas umbes 50 päevakoera, kes enda kaitseks konkreetselt sittusid kollast vedelikku laia kaarega. Kõik mu riided on seda jama täis! Erinevalt esimesest päevast siras ka kõrvetav päike taevas. Kõrge kaitsefaktoriga sissemäärimine andis tulemuseks õhtul siiski punase näo ja turja. Päeva jooksul oli võimalik vaid kolm korda veepudelile ligi pääseda.
Ülejäänud rahvas põllul oli aga väga kirju- terve hulk pilukaid ja mustanahalisi ning mõned bäkkerid veel. Ilmselgelt eelistati teise värvusega orjasid, kes töötasid nagu robotid. Oli näha, et nad on seal vanad olijad ja ilmselt ka immigrandid. Tundsime end seal nagu kuskil kolmandas maailmas. Need naljad, mis nad seal tegid, olid lihtsalt nii labased… üks karjub põõsa vahelt “aah”, teine hõikab vastu “ma näitan sulle oma anakondat” ja igaüks irnub laia naeru oma põõsa juurest. Seda nõmedust ei ole lihtsalt võimalik kommenteerida.

Seltskond kolleege

Kolmandal hommikul öeldi kogu kambale, et kes on aeglased, neid homme hommikul ei vajata. Rabasime lõunani täiega tööd tehes ja lõunal öeldi, et minge kõik koju, järgmine nädal jätkame. Mida kuradit?? Nädal aega pidi ju tööd olema, meil on motell makstud!? Küsisime raha, millepeale öeldi, et võib-olla reedel, võib-olla laupäeval, võib-olla pühapäeval, helistame, siis tulete järele. Mille peale ma suht karjusin, et kas me peame kulutama oma raha (edasi-tagasi 150km sõitu) et oma raha kätte saada? Selle peale kubjased irnusid ainult.
Tegin töötundide graafikust enne äraandmist pilti ja Kuldar pildistas ka nende tööbussi. Sellest tõusis aga tõsine aplaava! Tüübid läksid närvi, et me seda tegime, kuna see olevat mitteaustamine! Proovisime esmalt rahulikult seletada, et kuidas me saame olla kindlad, et me saame oma raha kätte? Sõim jätkus…

Politseis

Nullemotsioonidega sõitsime koju ja tegelesime järgnevad päevad kuni reedeni tööotsingutega edasi. Reedel saatsime “bossile” sõnumi, kus ja millal oma palga kätte saame, millele tuli vastus: “seal, kus te auto üles pildistasite”. Saime kohe aru, et meid mõnitatakse ja nad ei kavatsegi maksta. Peale mitme smsi vahetamist jäi ta endale kindlaks, et me ei näe enne pennigi, kui pildistamise eest vabandust ei palu. Lubasime minna politseisse, kui ta teatud kellaajaks politseimaja ette ei tule koos palgaga. Seda ta ei teinud. Kirjutas vaid, et kõik teised, peale teie saavad raha. Ühesõnaga lihtsalt manipuleeris. Käisime politseis, kust meid suunati edasi taolisse asutusse nagu meil on töökaitse.

Täitsime ära avaldused ja ootame teadmatuses, kas me kunagi üldse oma pea 1300 dollarit näeme… See nädal läks meile aga tunduvalt rohkem maksma, lisaks närvikulu… Loodame väga, et siin riigis valitseb õiglus ja orjapidajad saavad oma karistuse, milleks võib olla isegi 65 tuhat dollarit trahvi mustalt tööjõu kasutamise eest. Kokkuvõtlikult saime selle raha eest endale päriseks snipperid ja mitu kõhutäit viinamarju.

Elu kallim viinamarjakobar

Ahjaa, olgu ka öeldud, et nimetatud veiniaed on tunnustatud üheks maailma parimaks 😉

Loojang

Lihtsalt üks uhke ookeanivaatega maja

Igal pool säutsuvad värvilised papagoid

Peale tööotsimise midagi põnevat me teinud ei olegi. Hommikust õhtuni muudkui uuendad erinevaid töid vahendavaid lehekülgi ja helistad ja kirjutad ja joonistad ja saadad sõnumeid. Praeguseks on olukord juba üsna masendavaks muutunud. Kas tõesti on terves Austraalias tasustatud töö otsa saanud ja me oleme need lollid, kes peavad tasuta tööle minema, et oma teise aasta viisapäevi saada?
Põhimõtteliselt oleme võtnud kasutusele juba oma järgmised plaanid ja kandideerime ka lihtsalt casual töödele ehk mõnele kergemale linnatööle.
Et oma võimalusi suurendada, suundume Melbourni.

Samuti on meil tõsine kopp ees pakitoitudest. Meil on kasutada ju ainult veekeetja ja mikrolainahi- see ei anna just palju ruumi kokandusele.

Retro Holden
Ja tuuningmasin
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.