Kohanemine kohalike olude ja eluga

Nüüdseks on Eestist ära oldud juba 2,5 nädalat ja Austraalias kohal oldud 1,5 nädalat. Vaikselt hakkab kogu selle ettevõtmise mastaapsus kohale jõudma. Tegu on ju ikkagi terve Euroopa suuruse riigiga. Kuuetunnise ajavahega on samuti Sina peale saadud. Naljakas on mõelda, et kui mina õhtust söön, siis teie seal hakkate alles lõunat sööma. Ja nädalavahetuseti, kui mina ärkan, olete teie end Facebookis mõnele peole sisse loginud 🙂

Nagu eelmises postituses mainitud, siis me üürime tuba ühes majas, kus peale meie elab veel eestlasi. Seega- uusi sõpru oleme leidnud senini vaid rahvuskaaslaste seas. Meile on eraldatud maja suurim tuba, mis on garaažist ümberehitatud.

Koduke

Olemas on oma telekas filmide vaatamiseks, suur voodi, laud-toolid, riiulid, sahtlid, kapid, väike nunnu külmkapp ja suur puhur, et õhku natuke keerutada- tegelikult oleme oma elamisega väga rahul. Kui välja arvata HIIR, PRUSSAKAD ja ROHUTIRTS, keda kõiki olen oma toas kohanud!!! Hiiretrauma pärast olid mul esimesed ööd täiesti poolikud, nüüd on meil kaks lõksu, aga siiani on need tühjad…

Killuke kodumaad ka veel olemas.

Siiani on kõik päevad möödunud üsna sarnases rütmis, kus hilisele äratusele järgneb hiline hommikusöök ja selleks ajaks on juba ca 35 kraadine soojus täiega lõõmamas. Tegeleme internetti kammides tööotsingutega ja vedeleme niisama. Viimastel päevadel oleme ka ookeani ääres käinud. Õhtul kokkame midagi maitsvat süüa ja joome kõrvale paar klaasikest kohalikku veini, mida ostame siin viie liitri kaupa :). Hiliste õhtutudideni filme vaadates kordub sisuliselt sama ka homme. Aga üks hetk saab ka puhkamisest isu täis. Kuna tulevik pole veel teada, siis täiel rinnal puhkust nautida ei saa. Dollarid kuluvad siin kolinal ja ükshetk tuleb hakata tööle. Tegelikult nüüd juba võikski, sest enam ei viitsi niisama logeleda.

Meil on plaanis minna esmalt tööle farmi. See on vajalik selleks, et JUHUL, kui peaks tekkima teiseks aastaks jäämise soov, siis üks teise aasta viisa saamise tingimustest on see, et oled töötanud kolm kuud farmis. Farme on erinevaid, põhiliselt puuvilja-, juurvilja. ja viinamarja farmid. Kõrgemalt tasustatud on veel ka puuvillafarmid, kaevandused ja pärlilaevad. Hetkel on tööga väga tuuga. Austraalias on liiga palju meiesuguseid bäkkereid ja konkurents on tihe. Eriti tuuga on hetkel läänekaldal, ehk siis siin, kus meie oleme. Aga me oleme tublid ja otsime ja oleme käinud kahes tööbüroos isegi kohal. Ühes ootasime viisakalt 5,25 tundi, et saaks 7min intervjuud teha ja nime kirja. Tahaks loota, et sellest ka kasu on. Kuna farmide kontakte eriti ei liigu, siis on variant ükshetk lihtsalt kohale sõita ja tööd küsida. Mainin ära, et vahemaad on sadades kilomeetrites. Seega on auto olemasolu siin väga oluline, isegi tööbüroos küsitakse kohe ära, kas sul load ja auto on.

Esimene nädal tegelesime ka autootsimisega ja siin ta siis on- 4,0 liitrine Ford Falcon. Käisime vaatamas kahte autot, kuid valituks osutus platsilt 1ASI, mille hinnaks kujunes pea 500 dollarise soodustusega 2000 dollarit. Lisandus siis omade kuludega konditsioneeri täitmine ca 220 dollarit, aga ikkagi päris hea diil.

Liiklusest niipalju, et esmalt on rool valel pool! Sellest tulenevalt toimib ka kogu ülejäänud liiklus valel poolel. Ehk siis ohud varitsevad hoopis ootamatutest kohtadest. Ikka ja jälle avastan end vastassuunast ja suunatule asemel vehivad kojamehed kuival klaasil. Tuleb harjuda. Falgusfoorid on hääästi pikad. No ikka mitu-mitu minutit tuleb oma tuld oodata. Tipptunni ajal on ummikud samuti päris korralikud. Aga muidu on liiklus rahulik. Ahjaa, ma pole oma elus kunagi nii palju valget värvi autosid näinud! Põhimõtteliselt on siis pooled autodest valged, ja ülejäänud pooled  teist värvi. Roostes autosid põhimõtteliselt üldse ei ole 🙂

Linn, kus me elame, Perth, on 1,8 miljoni elanikuga maailma eraldatuim metropol. Seda ääristab imekaunis ookean, kus on palju erinevaid supelrandasid. Paljudes neist on olemas filmides nähtud musklis vetelpäästjad. Nende töö on siin ka igati õigustatud, sest ookeani hoovused on väga tugevad. Kergesti võib sattuda hoovusesse, mis kannab sind kaldast kaugele. Põhi läheb kiirelt sügavaks. Enne kaldalejõudmist tekivad aga tugevad murdlained. Siinkandis on surfajatele tõeline paradiis. Samuti on palju lohesurfareid. Aeg ajalt tiirutavad kopterid mööda rannikut, et märgata võimalikke haisid. Vee temperatuur on üsna mõistlik ja põhi mõnus liivane, vesi ise aga väga soolane. Õnneks on olemas rannadužžid, et pärast end loputada. Rannas on loodud tingimused ka neile, kes otsest päikest ei armasta, ehk siis suured tokkide otsas päikesevarjud. Millest ma aga aru ei saa on see, miks neil pole riietuskabiine ja miks ei ole ühtegi müügiputkat? Tahaks ju jäätist ja jahutavat karastusjooki, aga selleks tuleb kõmpida kuskile kaugele poodi.

Sinna unustasin kreemi panna…

Perthi kesklinn ise on üsna väike. Vaid mõned kõrghooned ja ülejäänud on hajutatud igalepoole laiali. Üks naljakas tähelepanek siinsete elamute kohta- nimelt on nad kõik ühekordsed. Kahekordseid uhkeid klaasist disainmaju olen ma kohanud enamasti vaid ookeani ääres asuval West Coastil. Ülejäänud rajoonides on kõikjal sarnased liivakarva tellistest ja kivikatustega ühekordsed elamud, mille juurde kuulub väike terrass, palmipuu ja väike “murulapike”. Tegelikult saab muru näha väga harva. Kesklinna parkides ja mõnes üksikus hoovis.
        Ehk siis neil, kes tegelevad hoogsalt kastmistöödega. Üldpilt on siiski 3 cm kõrgused õlekõrred.

Meie esimene väljasõit kaugemale oli eile, kui otsustasime sõita tunni kaugusele Rockinghami linnakesse. Nagu nimigi ütleb, on tegemist kivise kohaga. Tegelikult oli meil plaanis osta merereis, mis oleks viinud meid väiksele saarele pingviine, delfiine ja merihülgeid toitma, aga ilmselgelt oli kell pool kolm päeval juba liiga hilja, sest siin pannakse kõik asjad juba kella neljast kinni. Hakkasime siis omal käel ringi tuiama.

Sinine
Üleval pelikan ja all kakaduuuu
Vaated

 Türkiissinise põhjaga ookean on snorgeldajatele väga sobilik. Samuti oli tihe kaatriliiklus. Vees nägime ujumas poolemeetrist rai kala ja hiigelsuuri pelikane. Paljud olid tulnud terve perega kala püüdma. Kesklinna pool oli ookeani kaldal superilus park, kus olid olemas grillid, istumiskohad, laste mänguväljakud ja üldse väga mõnus koht. Kaugelt kuulsime kisa ja lähemale minnes avastasime linnupargi. Kõige muljetavaldavamad olid kakaduud. Nagu tõelised armulinnud, istusid nad paaride kaupa palmiokstel ja muudkui kudrutasid 🙂

🙂

Kõige ilusam osa päevast oli see, kui tegime mõnekilomeetrise jalutuskäigu mööda kivist rannikut.

Tagasi Perthi sõitsime samuti mitukümmend kilomeetrit mööda rannikut ja selleks ajaks saime juba imetleda ka päikeseloojangut 🙂

Tervitusi saadan Palmisaarelt 😉
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.