Karjäär ja loomaaed

Seekordne postitus on siis pühendatud natuke enam tööle, sest just selles osas on toimunud mõningad muudatused. Nimelt, ma töötan iga päev hommikusöögil, mis on viimastel nädalatel väga kiire olnud koguaeg. Ja eks ma siis olen endast ikka parima andnud. Mõnes mõttes pole see ka väga keeruline, kuna osa töötajaid on siin ikka täielikud….laiskvorstid. No ja siis ükspäev tuli manager mu juurde ja küsis, kas ma oleksin huvitatud, kui nad treenivad minust hommikusöögi supervisori.
Mul oli sellest uudisest muidugi kriips kõrvuni. Nii hea kogemus ja asi, mida CV-sse lisada. Ma olen oma iseloomult juba rohkem selline juhtkoer, mitte lammas, kes teistega kaasa määgib. Eks muidugi kaasneb sellega ka mõningaid miinuseid nagu varane ärkamine, kell viis (!!!) hommikul. Vastutus igal hommikul selle eest, et 200 inimest viie tärni väärtuses süüa saaksid ja et kogu teenindus toimiks õlitatult. Ma loodan, et teised töötajad aksepteerivad minu edutamist ja sellega probleeme ei teki. Mõni on siin ikka eriline frukt. Aga kui nüüd mõelda, kui sa oled siin juba rohkem kui aasta olnud ja mina vaid kaks kuud ning minust sai su ülemus, siis järelikult pole sa suurem asi tegija. Eks näis. Kes Kuldari pärast muret tunneb, siis ma luban talle mitte liiga teha  😀
Igas hotellitoas ja vastuvõtus on külastajatele saadaval kommenteerimislehed, et avaldada arvamust. Headest nimelistest kommetaaridest töötajate kohta tehakse iga kuu kokkuvõtted, mis pannakse seinale üles. Meil on ühtekokku mitukümmend töötajat, toitlustusosakonnas teenindajaid ca 15. Üllatus-üllatus, teenides kuus positiivset kommentaari klientidelt, sain üldtabelis teise koha, enda osakonnas lausa auväärse esikoha. Kuldargi teenis ühe hääle, mille üle võib igati uhke olla, sest pubipoole peal on hulga keerukam silma jääda, kui restoranis, kus sa kliendiga terve õhtu suhtled.
🙂
Olles nende kahe uudise üle väga õnnelik ja rahulolev, tuli manager mu juurde õnnesoovidega ja ütles, et müüsin eelmisel kuul ka kõige enam viiekäigulisi õhtusööke koos valitud veinidega.  Selle  eest preemiaks 50 dollarine kupong, mille eest süüa-juua. Kuna me ise ei olegi veel restoranis, kus ma töötan, süüa raatsinud, siis plaanime kupongi just seal käiku lasta, kuna saavutused vajavad tähistamist.
Üleüldse läheb meil tööl üsna kenasti, oleme eestlaste töökust igati tõestanud ja teeninud sellega hea maine. Vabal ajal peame end samuti viisakalt üleval, ei joo ega laaberda iga jumala õhtu nagu enamik siin. Pole siiani oma elus ühikas elanud ja ei ole ka millestki ilma jäänud. Sellest kommuuni elust on üsna kõrini tegelikult.
Vallabid söövad käest
Mul on viimasel ajal olnud päris toredaid kliente, kes on isegi oma numbreid jätnud, et neid külastada, kui idakaldal öömaja või tööd tarvis. Pluss hulgaliselt häid soove. Tavaliselt nad alustavad juttu küsimusega, kust mu aktsent pärit on. No ja kui nad kuulevad, et Eestist, siis see kõlab nii eksootilise ja kaugena neile, et juttu jätkub kauemaks. Eriti vaimustuses on nad meie talvest. Esiteks sellest, kui imeline see küll olla võib, kui neli kuud järjest on lumi maas- võlumaa ju! Aga kui nad kuulevad, et vahel on isegi enam, kui 30 külmapügalat, ei suuda nad seda uskuda, sest nende termomeetritel niisuguseid numbreid polegi 😀
Ükspäev oli selline situatsioon, kus olime Kuldariga samas vahetuses. Tema oli baaris ja mina sahmisin mujal ringi. Järsku kuulen, et ta räägib midagi Eesti keeles. Mõtlesin, et läks rikki või midagi, sest viimasel ajal ta hakkab üsna tihti minuga inglise keeles rääkima. On juhtunud ka vastupidi. Astusin lähemale ja… opaaa, kaks inimest teisel pool letti räägivad ka Eesti keeles 😀 Üle mitme kuu kohtasime eestlasi. Jällegi täiesti X kohas keset Tasmaaniat. Tegu oli keskealise paariga, kes elavad Kullarannikul Austraalia idaosas. Pärit on nad tegelikult Elvast. Paar päeva enne seda teenindasin kliente, kellel oli eriti tugev vene aktsent ja nad olid megaõnnelikud, kui neile ütlesin: Zdrastvui, kak dela?
Siin mäe otsas sajab meil ikka kord nädalas lund, mis siis poole päevaga ära sulab. Aga mägedest alla sõites on täitsa  kevad. Austraalia mandriosa keskel on juba pluss 45 kraadi. Ühel vabal päeval käisime siin väga tuntud veinitehases aega parajaks tegemas. Tuurile ei läinud, aga tegime lihtsalt ühed kihisevad joogid.
Joseph Chromy winery
Siin on üks tuntud vaarikafarm, mida sai külastatud. Sealsest menüüst võib leida vaid vaarikate põhjal pakutavaid sööke-jooke. Isegi vaarikakohvi, mida küll seekord ei maitsnud. Küll aga vaarika margaritat, vahvleid, jäätist, smuutit ja kooki.
Raspberry lunch with raspberry cake, ice cream, milkshake and margarita
Korra käisime ka väiksel piknikul oma rahvuspargis. Pikemat matka ette ei võtnud.
Viimase aja toredaima päeva veetsime väiksemat sorti loomaaias. Seal sai osta väikse kotitäie sööta loomade tarbeks ja neile seda siis peost anda. Kõigepealt nägime jällegi kuulsate Tasmaania kuradite söötmist. Seekord ka natuke paremad pildid, kui eelmine kord, sest väljas oli valge. Saime näha ikka igasugu sulelisi ja karvaseid, kirkaid ja vähem kirkaid tegelasi. Lemmikuteks osutusid siiski ühes aedikus elavad vallabid, koos oma kukrus elavate poegadega ning suur emu aka Angry Bird aka terminaatorkana. Tüüp oli pikem, kui mina ja tundus väga näljane, sest iga kord, kui väiksele armsale vallabile peost süüa andsime, ilmus Tema kohale ja varastas läbi aia meie kotist süüa. Hoolimata Tema agressiivsuset, oli ta üks kift tegelane.
Kohvikus ja loomaaias!
Kuradi hambus
Tasmanian Devil
 
Nunnumeeter põhjas 🙂
Yellow vallaby
Väike piilub põlletaskust
Angry Bird

Aaappii, emu hammustas!
Mees, kes teadis linnusõnu
Naine, kes teadis linnusõnu
Kas hommikul kõrvu pesid?
Kinos oleme ka ikka käinud. Ja üle pika pika aja sushit söömas. Niii hea oli! Usun, et see oleks meeldinud isegi neile, kes muidu toore kala ja keedetud riisi fännid pole. Ja see on siin ikka täitsa mõistliku hinnaga ka. Üks karp, (7-9tk) maksab alla viie euro. Arvestage, et elatustase on ka ikka teine. Eestis on see pigem gurmee, siin nagu kiirtoit.
Sushi time

Paari nädala eest kirjutas meie farmipere meile ja küsis, kas me tunneme Helenit. Nimelt, kirjutas neile üks Eesti tüdruk, kes loeb minu blogi ja sai väidetavalt just sellest inspiratsiooni Austraaliasse tulemiseks ja soovib teha oma farmipäevi koos oma kaaslasega Harringtonside juures. Mina Sind ei tunne, Helen, aga ilmselt loed Sa mu blogi ka praegu ja ma soovin Sulle ägedaid seiklusi 🙂 
Kus vähegi saab, siis jätame endast ikka märgi maha.
PS! Minge ikka kõik valima ka!

Kui ma uudistest loen, mis tsirkus seal Tallinnas toimub nende Ülemiste vanakeste ja laulude ja kopteritega akna taga hiilimisega, siis ma tahaks lihtsalt nutta ja naerda korraga. Mina olen juba e-hääletanud. Kui Sina ei hääleta, siis pole Sul ka järgnevatel aastatel õigust viriseda.
Nipernaadi
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.