Ja jälle villas…

Peale viinamarjatünga, (selle kohta uudiseid pole) tegelesime hommikust õhtuni ikka töö leidmisega ja kandideerisime igale poole, kus võimalik. Tegelikult on nii, et kui sa esimese 15 minuti jooksul peale kuulutuse lisamist sellele ei reageeri, on see juba kindlasti läinud. Ühel õhtul nägime kuulutust, mis oli just lisatud. Seisnes siis selles, et pakuti mõneks päevaks tööd- tasuks oli majutus ja toit. Kuna meil on igaks ööks majutust niikuinii vaja ja säilitusaineid täis toidu söömisest oli ka küllalt, siis otsustasime kiirelt reageerida. Ja kujutad sa ette, meil vedaski! Kahjuks vajati vaid kaht inimest.

Samuti olin pikas tekstivahetuses ka ühe inimesega (kuri) kuulsast farmilinnakesest Mildurast. Sealt lubati meile kõigile tööd ja kästi kohale sõita. Iga kord, kui helistasin, tuli sõnum, et ära helista. Iga kord, kui tahtsin uurida tingimuste ja elamise jne kohta, oli vastus jällegi kummaline. Kuna pakkumine, oli neljale, otsustasime siiski kõik koos esmaspäeva varahommikul suuna sinnapoole võtta. Leppisime Elo ja Kareliga kokku, et kui saame Mildurasse tööd, oleks super, kui ei, siis lähme meie mõneks päevaks eelpool mainitud kohta ja viime nemad Melbourni.

Sügis käes
(Kuri) kuulsasse Mildurasse jõudes ja oma “kontakti” käest aadressi täpsustades juhtuski see, mida kartsime- inimene hakkas lihtsalt hämama. Et ta ei ole hetkel kohal ja oodaku me kella viieni jne jne jne. Meil oli ju kokkulepe! Kellaajaline kokkulepe! Mul jooksis juhe täiesti kokku. Me sõitsime jälle mitusada kilomeetrit ja me passime nagu idioodid kurat teab kus. Saatsin selle kontakti lihtsalt pikalt. Kui ma oleks teadnud sama palju roppe sõnu inglise kelles, kui tean eesti ja vene keeles, oleksin meeleldi kõiki neid kasutanud.
Ülejäänud päeva sõitsime vaikuses. Ületasime juba kolmanda osariigi piiri, jõudes Victoriasse. Saime kinnitust, et puu-ja juurvilju ei või kuskil üle piiri viia. Kontrolli selle üle otseselt pole, kuid seda korraldatakse pisteliselt ning trahvid on väga väga kõrged. Ja teha nägu, et ups, ma ei teadnud, pole ka mõtet, kuna vastavad sildid algavad juba paarsada kilomeetrit enne osariigi vahetust.
 
Ja jälle tuli ka kella liigutada. Pool tundi veel edasi. Ehk siis Teiega kokku pluss 9 tundi. (kuigi nüüd vist keerati Eestis kella). Kehva päeva lõpuks tuli ka Elo ja Kareliga mõneks ajaks laiali minna. Viisime nad Melbourni, kus nad ühes hostelis endale toa broneerisid. Linn tundus niiiii suur! Ootan juba põnevusega, millal seda avastama saab minna! Mul on hästi meeles, kuidas Ketu selle linna ilu ja võlu kirjeldas .
www.aubergewoodend.com.au

Jõudsime siis enda ööbimispaika. 70 km Melbsist. Tegemist on Bed & Breakfast kohaga ehk põhimõtteliselt kodumajutusga. Vahe selles, et konkreetne koht on nelja tärniga tunnustatud luksuslik villa. Peale väsitavat ja järjekordset kehva päeva, oli oma uue kodu ukselävelt sisse astudes emotsioon muljetavaldav.
 (NB! Kodupildid järgmises postituses! )
Kiirelt tutvusime majaomanikuga, kelleks on umbes viiekümne viie aastane naisterahvs Patricia ja samuti elab siin majas veel üks iiri paar- Keith(M) ja Leonide(N). Selgus, et meie ööbimine ei olegi uhkes peamajas, vaid hoopis … konteineris. Pfffh, vahet pole, tol hetkel oli lihtsalt oluline see, et saaks kuskil külili visata. Külm oli! Ka kõigi viie teki all, ikka oli külm!
Vaade
Kella poole kaheksaks tuppa hommikusöögile minnes avastasime, et siin elab ikka väga palju isendeid- kanad, haned, tuvid, mingid värvilised linnud, kaks hobust, terve kari lambaid, mingid laamade sarnased elukad, metsikud pardid ja jänesed. Toas elavad veel neli noeoonkollast papagoid ka!
Paabulinnud jalutavad ka siinmail omapäi lihtsalt niisama ringi
Kohalik elanik
Söögi ja majutuse eest töötamist kutsutakse wwoofinguks. See tähendab seda, et töötad iga päev 4-6 tundi ja ülejäänud päev on sinu enda teha. Nädalas on kaks vaba päeva samuti. Suurim pluss on see, et saab farmipäevasid ja hästi süüa. Suurim minus aga see, et raha ei saa üldse. Iirlased siin on samuti sama viisaga mis meie. Patricia andis mõista, et kui me talle meeldime, siis saame jääda ehk kauemaks, kui vaid mõneks päevaks. Vastasel juhul saadab ta meid minema nagu viimaste itaallastega tegi. Iga hommik algab kell 7.30 hommikusöögiga, kella kaheksast üheteistkümeni tuleb teha tööd, siis on tee- ja küpsiste paus ning kella ühe ja kahe vahel on tööpäeva lõpp. Peale seda lõunasöök, siis vaba aeg ja õhtusöök kella seitsme paiku.
Üldiselt on nii, et poised tegelevad õues toimetamisega. Päeva alguses tuleb kohe loomad toita ja siis teha jooksvalt välitöid. Mina ja Leoni oleme tubaste toimetuste peal ja neid siin jätkub. Tegu on luksuslikult valge majaga, mis tähendab seda, et valged seined vajavad pidevalt nühkimist, valged põrandad ja vaibad vajavad küürimist (eriti, kui prõua perenaine käib õuejalatsitega toas). Ma pole üheski majapidamises näinud kunagi niiiii palju nipsasjakesi! Ja nad kõik koguvad ju tolmu. Kõikjal on kujukesed ja kristallid ja hõbenõud ja serviisid ja antiikesemed ja käsitöönikerdused ja kulda ja karda jätkub! Seda kõike on nii palju…
Majas on neli külalistetuba, mis on samuti väga väga luksuslikud! 
Nuuskimas
Pole raske aru saada sellest, kui sulle antakse ülesanne- tee tolmuimejaga või poleeri klaasid ära või pese aknad või sea riiulid korda, aga kui mulle öeldi esimest korda, et tee kaks voodit ära, hakkasin ma viieteist minuti pärast totaalselt nutma! Tegu on siis voodiga, kus on madrats, mille peal on madrats, mille peal on madrats, mille peal on elektrimadrats, mille peal on lambavillane madrats, mille peal on ümbrislina, mille peal on lina, mille peal on teine lina, (lõpuks tuleb pugeda kahe lina vahele) mille peal on õhuke tekk, mille peal on tekk, mille peal on paks tekk, mille peal on voodikate, mille peal on luksuslik voodikate, mille peal on loominguliselt laotatud pleed, mille najal on neli patja, millest kaks ühtepidi mustriga ja kaks teistpidi mustriga ja kaks pehmet elevanti ja siis veel kaks dekoratiivset pehmet patja. IGA lina ja tekk tuleb keerata erinevalt ja väga tihedalt kahekorra, või siis mitte või siis murda kokku või lasta langeda või… aaaahhh, midaaa iganeees!

Ütleme nii, et seda kõike on siin lihtsalt nii palju. Ja minu inglise keel ei ole ka kaugeltki mitte nii hea, et ma kõike kohe haaraks. Olgu öeldud, et Aussid räägivad natuke sellise aktsendiga nagu nad oleks pärit hoopis Texasest (uaaaouaaaouaaaoo). Mulle käib siin natuke pinda ka see, et ma lahkusin ju Pedaselt, kuna mul oli sellest tööst rohkem, kui küllalt ja jälle olen ma majutus-toitlustusvaldkonnas. Teine asi- ütleme, et kui me saaks 20 dollarit tunnis siin, siis me teeme iga päev kumbki 100 dollari eest tasuta tööd… ainult hea toidu ja olematu toa eest on seda liiga palju. Niiet ma tunnen end olevat lõksus. See tekitab minus väga kehva enesetunnet ja tujukust. Samas hakkab juba rütm sisse tulema ja esimestest raskustest ülesaamine on tekitanud mõningast rahulolu. 

1000m kõrgusel matkamas
Nagu me oleme aru saanud, siis me meeldime omanikule. Seega me võime jääda. See oleks sobilik variant, kui me leiaksime siinsamas linnakeses endale poole kohaga tööd, et natukenegi teenida. Samas ei meeldi see variant mulle seepärast, et peale viietunnist tööpäeva siin, on juba päris suur väsimus ja siis kuskile mujale veel töötama minna on raske. Veel ei meeldi mulle see, et mul on siin koguaeg külm! Öised temperatuurid on praegusel ajal alla kümne soojakraadi ja see on alles sügise algus. Talvel võib siin ka miinuskraade kohata. Mul pole isegi mitte jopet! Saabastest rääkimata. Niiet ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis saab. Nagu ikka- päev korraga, teadmata, mis homne toob.

Ahjaa, selleks, et wwooferina oma farmipäevad kirja saada, tuleb osta 65 dollari eest mingi raamat, kus need kirja pannakse. Kummaline, et  tasuta töötades tuleb ikkagi raha kulutada… See selleks.
Aga muidu on siin täitsa kena koht.  Meie maja taga on kohe mäed. Oleme mitmel korral seal pikemalt ja lühemalt matkamas käinud. Mägi ise on üks kilomeeter kõrge ja sealt avaneb väga väga kena vaade ümbruskonna küladele, metsadele, põldudele ja isegi 70km kaugusel asuv Melbs on kaugelt näha.

Eriti vinge on see, et meil elab maja taga põllul terve kari kängurusid 🙂

Möödunud nädalavahetusel esines siin meie lähedal Bruce Springsteen (laulab Born in the USA). Meie maja oli paksult külastajaid täis, samuti telkijaid. Kõik nad olid nii sõbralikud ja tahtsid meiega hirmsasti rääkida. Oli ju kohe aru saada, et me oleme kuskilt mujalt tulnud. Nii mõnigi oli rahul, et sai esimest korda elus eestlasi näha.  Päris mitmed kuulsid Eestist esimest korda, mõned teadsid, kus see asub, ühed teadsid lausa oma tutvusringkonnas Eesti naist, kes siia aastakümnete eest elama tulnud, ja üllatus-üllatus, ühed olid isegi Tallinnat külastanud.
Siin peetakse Easter Holiday`d ehk munadepühasid väga tähtsaks, järgides liha mittesöömise kommet, tohutus koguses shokolaadimunade peitmist ja shokolaadijäneste kinkimist. See on pikk püha, kus vaba on nii reede, kui esmaspäev.
Meile kingitud pühad jänesed
Loomulikult ei saa ma jätta mainimata oma uut sõpra Pierre`i- prantslast, kes on videomängude ajakirjanik oma kodumaal ja veedab lihtsalt mõnenädalast puhkust Austraalias. Ühe nädala peatub ta ka meie juures siin. Prantslane on ikka prantslane! 😀 Kõik teevad ta kulul nalja. Niiiiii aeglane, niiii kohmakas, niiii saamatu, kõik kukub, kõik pudiseb, ununeb jne. Tüüp lihtsalt uitab ringi ja proovib kuidagi päeva venitada sinnamaale, kus enam midagi tegema ei peaks. Väänab ta seda keelt, mis ta väänab, aga ikka on raske temast aru saada. Ta on lihtsalt nii lahe ullike.

Prantslasest sõbraga lõunatamas

Homme ja ülehomme on meil vabad päevad. Tahame minna Melbsi teistele külla ja linna uudistama. Samuti plaanime käia läbi kõik kohalikud ettevõtted, et end igale poole tööle pakkuda.

Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.