Ilusa farmielu lõpp

Tere
Kuna viimased nädalad on väga kiired olnud, siis võtan sama kiirelt peamised sündmused ka kokku.
Etteruttavalt võin öelda, et siinsed kirjaread on valminud hubases hotellis, Tasmaanias. Aga sellest juba järgmine kord, varsti.
Farmiaja lõpp. 
Enne uuele seiklusele asumist, sai tehtud väike lõpuspurt tööd tehes, et end ikka rahaliselt veidi toekamalt tunda, enne pea ees tundmatusse sukeldumist.
Iluvõimlemine viinamarjapõllu taustal
Töötamise kõrvalt on ka seltsielu elatud. Ühel nädalavahetuse päeval sõitsime mõnekümne kilomeetri kaugusele väikeasulasse (ca 1000 inimest), mis on samuti kuulus oma kullakaevanduse tausta tõttu. Nagu ikka, oli tegu ühe väga armsa ja hea auraga kohaga. Põhiline atraktsioon Castelmaine linnas on vana auruveduriga sõit. Just sel päeval aga auruvedur ei sõitnud ja käigus oli vaid diiselrong, mis meile niivõrd palju muljet ei avaldanud, et selle eest krõbedat piletiraha välja käia oleksime soovinud. Muide, suvisel ajal auruvedurid tuleohutuse kõrge riski tõttu üldse ei sõida!
Vanas vaksalis
Sellest heidutamata, ostsime ühest kohalikust Bakery`st (siin on igal nurgal oma saiakese/ kohviku pood värskete ja imemaitsvate pirukate ning kookidega) head paremat ja sõitsime ühe mäe otsa, kus oli avatud vaatetorn. Kaunist ilma nautides, sai lõunasöök söödud ja järsust trepist ettevaatlikult allaminnes tundsin end justkui kuulmast: “Äraaaa roni sinnaaa. Oota mind ära, koos lähme üles. Äraaaa roni, ma ütlesin.” Oot-oot???? Eesti keel?? Ajasin rinna kummi ja ütlesin “tere”. Ja oh üllatust, saingi samaga vastatud. Kohtasime täiesti suvalises maapiirkonnas täiesti suvalises vaatetornis ühtäkki üle mitme kuu eestlast! Kui tore! Nagu selgus, oli naisterahvas just hiljuti siiamaile saabunud, et koos eelmisel aastal Kambotžas tuttavaks saanud Austraallasega siinmail ühist elu alustada. Me oleksimegi võinud teineteisest tuimalt mööda kõndida, kuid õnneks oli tal kaasas ka kärsitu laps, keda ta ülesronimast emakeeles keelitada.
 
Üks päev käisime jällegi niisama ümbruskaudset uudistamas ja leidisime ühe vana kullakaevanduse, milles kolada.
Need augud viisid läbi mäe teisele poole
Eelmine kord väljakuulutatud kängurujaht sai ka peetud. Võib-olla küll mitte nii suurejooneliselt, kui oleks algselt oodanud, kuid siiski… Ühel õhtul viis Tim meid põllule proovilaskmist tegema oma püssiga. Ma polegi sellise optilisega varem lasknud. Tegi ikka kõva paugu küll. Millest tulenevalt on viimastel aastatel kogu jahipidamine ja paugutamine üsna taunitav nii naabrite kui ka keskkonnaametnike poolt. Seega kaua me lasketiiruga ei tegelenud. Ja kuna känguruid sel hetkel näha polnud, siis rohkem tühja ei paugutanud. Jutt jäi, et järgmine hommik varakult võib minna uuele luurele. Kuna minul oli esimene vaba hommik üle ei-tea-mis-aja ja ees ootas pakkimise ning koristamise päev, ei viitsinud mina end sooja teki alt välja ajada. Kuldar läks ja väidetavalt tabas kahte Austraalia rahvuslooma.
Aktsioonis
Viimasel nädalal saime tõeliselt tunda, kui suurepärased inimesed meid viimase kahe kuu jooksul on ümbritsenud.
Lõbus peab ka olema!
Ühel õhtul kutsusid meie farmerid meid enda juurde õhtusöögile, kus Liz valmistas Aussidele väga omast õhtusööki- nende oma loomaliha, ahjujuurviljad, gravy kaste, tomati-sibula mögin (sõna on kole, aga mul paremat hetkel pole- mögin ise oli väga hea), lillkapsa-juustu vorm. Ja magustoiduks neile omane pudding. Olgu öeldud, et see pole see puding, mida meil jogurti kõrval müüakse. Sees pisut vedel kook on hoopis, mis hulbib väga magusas või ja suhkruga tehtud karamelli kastmes, lisaks veel jäätis. Tõeline kaloripomm! Peale õhtusööki tuli veel naabripere külla ja me näitasime neile suurelt televiisoriekraanilt pilte oma elust- kodust, perest, sõpradest, Eestimaast. Nad olid ikka väga väga üllatunud, kui ilus meil on ja milline talvevõlumaa. Loomulikult ei suutnud nad uskuda oma silmi, kui nägid mu 70-kilost koera, Sammy`t.  😀
Pühapäeva õhtul läksime kõik koos (farmipere ja naabripere) minu tööjuurde õhtust sööma. Pugisime end kõik kurguni täis, kuid tellisime siiski magustoidud ka. Minu oma tuli magustoidukokk lausa isiklikult lauda tooma, koos lisakausikese mu lemmik isetehtud koore-vaarika jäätisega ning taldrikuäär oli südameid täis joonistatud. Väga armas!!! Peale õhtusööki jäin mina veel pubisse, et oma töökaaslastega mõned dringid juua. Kinkisin neile enda poolt ühe foto, mis on minust tehtud tööjuures ja eelviimase pudeli Vana Tallinnat. Peale likööripitsi hinge alla tõmbamist, olid nad nõus, et ma tõesti olen Iron Lady, kui ma sellist jooki jooma olen harjunud 😀
Mmm..

Reisiteemaline kaart
Palju häid soove…
Nalja ja napsu jagus südaööni, mil Härra mulle järele tuli. Enne äraminekut anti mulle kallistades veel üks kotikie pihku. Avades selgus, et lisaks väga kiitvale soovituskirjale olid nad pakkinud kotikesse väikse raamatu, pubi logodega topsihoidjad, mu lemmik küpsetised ja kirjutanud mulle imetoreda kaardi koos heade soovidega. See võttis mul loomulikult pilli lahti.
Esmaspäevasel viimasel farmitööpäeval nautisime iga hetke päevast, mil jätsime hüvasti kõigi loomadega, tegime veel hulgaliselt pilte ja videosid ning vaatasime uhkusega farmihoovi, mille paremaksmuutmisel oleme me viimasel kahel kuul oma panuse andnud.
Kaksikud
Meie farmeritel on ka oma koduleht www.threefarmers.com.au ja oma viimase postituse kirjutas Liz just meist. Ma ei hakka kogu seda teksti ümber tõlkima, kuid siin on mõned kirjaread: “Osa töödest, mida Heleen ja Kuldar teha aitasid nagu näiteks umbrohu pritsimine, lammaste ja lehmade söötmine, lammaste kaalumine, kuuri kallal töötamine, aiaehitus, puudelõikus, mahakukkunud puude eemaldamine aedadelt, uue põranda panemine treilerveokile, kuuri aknavahetus, konteinerile uute seinte panemine ja selle ülesseadmine tokkidele, list vajalikuest töödest, mis ajanappuse tõttu alati edasi on lükkunud, jätkub. Kuuris on nüüd igal poldil oma sahtel ja kuuri sisenedes pole vaja karta kontide murdmist, sest nüüd on ka tõeline põrand nähtaval. Heleeniga koos töötades ja vahetades lugusid Austraaliast ning Eestist, ütles ta, et tema vanaisal olevat olnud kombeks öelda, et inimene õpib iga päev midagi uut. Võib öelda, et ajal, mil Heleen ja Kuldar meiega olid, ei õppinud me mitte ainult tundma riiki, millest me olime varem vaid kuulnud, vaid saime endale ka imetoredad sõbrad.”
Tähtis koht köögiseinal. Kinkisime enda pildi koos Eesti tunnustega
 Juba mitme nädala eest lubasime algselt naljaviluks õpetada Timi arvutit kasutama. Tõeline vanakoolimees ei ole arvutite vastu kunagi huvi tundunud ja Liz ajab kõik vajalikud toimingud alati ise korda. Ühiskonna survel oled sa aga ükshetk siiski sunnitud oskama kasutada internetti. Üksõhtu, kui mina töötasin, tegi Kuldar Timile arvuti algkursused, alates sisselülitamisest, google kasutamisest, kuni meilikonto avamiseni. Nüüdsest lubasime talle aeg-ajalt saata tema isiklikule meiliaadressile lihtsaid ülesandeid, millele ta peab internetist vastused leidma ja siis meile tagasi saatma. Liz lubas mitte aidata.
Olime esimesed, kes kirjutasid oma maja külalisteraamatusse
Asjad koos, sõitsime viimasele teejoomisele Harringtonside farmi. Mereteemalises suures kinkekarbis oli sees megapakk meie lemmikküpsiseid, kaks pakki meie lemmik suppi, mida tihti lõunapausidel nende juures sõime, reisikruusid, mida võib ka mikros soojendada, Lizi endavalmistatud okastraadist süda, mida ta oma kodulehel tellimustööna müüb, raamitud pilt meist ja raamat meist. Raamat piltidega meie elust farmis viimase kahe kuu vältel. See on kõige ilusam kingitus, mis ma kunagi saanud olen! Lisaks veel karbitäis muffineid ja vaniljekreemi pealemäärimiseks, et me lapsukesed ikka nälga ei jääks pikal teekonnal.
Aitähhhh!
Hüvastijätt oli väga kurb. Väike Emme on meie südamed võitnud ja kahe käega mul ümber kaela kinnihoidva rõõmsa  lapse nägu muutus tõsiseks, kui ma käskisin tal edaspidi tubli tüdruk olla, kuna meie seiklus läheb nüüd edasi. Ja siis hakkas Liz nutma, ja mina nutma ja Timil olid pisarad väljas ja Kuldari silmad läikisid. Jah, meil on oma Austraalia pere! J

Väike silmarõõm

Austraalia perekond

0 thoughts on “Ilusa farmielu lõpp

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.