Iga lõpp on millegi uue algus

Iga lõpp on millegi uue algus ehk mõneks ajaks Eestile kriips alla tõmmatud ja laia ilma mindud
Tere sõbrakesed! Praegused kirjaread valmivad umbes täpselt 11457 meetri kõrguselt Lõuna Hiina mere kohalt, minu aknataga on -49 kraadi külma, olen seda lennukit koos turbanitega jaganud juba kurat seda teab mitu tundi või kelle ajaarvestuse järgi. Ühesõnaga väidetavalt peaks me 1,5 tunni pärast maanduma Bruneisse. Lennusõitu alustasime Londoni aja järgi 17.02 kell 10.10 ühest maailma suurimast lennujaamast- Heathrowst. Tiina ja Carlos olid väga abivalmid ja aitasid meil jõuda varahommikul õigele bussile ning rongile. Alustasime sõitu linnast välja lennujaama juba kella kuue paiku. Tukkusime kapuutsid peas oma suurte seljakottide otsas rongis nagu tõelised kodutud ja töötud, mida me ka hetkel oleme.

Meie pikk lennureis Euroopast Kagu- Aasiasse toimub lennufirmaga Royal Brunei ja ma julgen seda kompaniid julgelt kõikidele soovitada. Lennuk on suur boeing 777. Olin kujutanud ette ja teiste käest kuulnud imelugusid nende turistiklassides pika maa sõitmise kohta. Ma ütleks, et meil pole siin küll midagi viga. Lennuk jaguneb kolme istme kaupa parempoolseks, keskmiseks ja vasakpoolseks sektoriks- vahekäigud on päris laiad. Istmed on väga mugavad. Igaühel on oma teler, kus saab valida ligi 60 filmi vahel, kuulata muusikat ( kuulangi just Ellie Gouding`it ja Florence and The Machine), meelelahutuseks valik mänge ja muudki. Joogid ja suupisted on tasuta. Söögid me tellisime ette ja need olid ikka tõeliselt head, mitte mingi mage lennukiplönn. Kõigile on ka oma padi ja pleed. Personal on samuti väga sõbralik. Niiet põhimõtteliselt on loodud kõik tingimused meeldivaks lennureisiks. Algus oligi väga meelidv. Kõht täis ja meelelahutuseks film vaadatud, sai kerasse tõmmates ka magada. Aga pidev raputamine ajab ikka iga kümne-paarikonna minuti järel ärkvele. Tegelikult on mul kaasas ka kaks unerohu tabletti, kuid hetkel neid ei kasutanudki.

Inglismaal lennukisse astudes selgus, et enne vahepeatust Bruneis toimub veel üks tehniline peatus Dubais. Meid see rõõmustas- esiteks sai peale kuuetunnist lendu korraks kahe jalaga maapeale ja Araabia Ühendemiraatides käigu kohta võib nüüd samuti ristikese tõmmata. Tagasi lennukisse istudes selgus, et minu kõrval istunud Indiast pärit tädi läks Dubais maha ja saime kolme tooli peal laiutada. Või noh.. kössitada. Järgmine etapp Dubai-Brunei kestab ühtekokku 7,25 tundi. Selle aja jooksul on vahepeal siin maailmas kätte jõudnud hommik, Euroopas aga sügav öö. Seega ei saa ma ise ka mittemidagi aru, palju see kell siis on, kuupäeva näitab vähemalt ja see on väidetavalt nüüd juba 18.02.2013 Siinkohal selle peatükiga kõik ja naasen hetkeks tagasi viimase Eesti nädala ja kolme Londoni päeva juurde.

Ketu küpsetis
Viimane nädal Eestis läks ülikähku. Kiirelt õnnestus ka üks pubiralli sõpradega korraldada, et veel natuke nalja ja napsu teha. Peale minu viimast tööpäeva, vaid neli päeva enne minekut, külastasin veel mitmeid sõbrannasid, veetsin terve päeva ilusalongis ja nautisin kvaliteetaega perega. Eriti tahaksin tänada Ketut ja Triinu, kes olid nii palju vaeva näinud ja võõrustasid mind rikkaliku suupistelauaga. Ketu oli endaküpsetatud koogile peale teinud isegi Austraalia lipud- need ei ole mingid lihtsad sini-must-valged. 
Tänud ka Riinale, kes mulle maitsva musta leiva küpsetas.  Ja siis küpsetas mulle veel Maria ühe vägeva lahtise piruka. Ja Kersti tegi muffineid ja ühesõnaga kõik muudkui küpsetasid mulle 😛

Enne ärasõitu olid ilmad ka mõnusad- mängisin Sämmyga põlvini lumes ja tegin emaga talviseid jalutuskäike. Viimasel õhtul, kui Kuldar oli kolimisega lõpetanud ja minul lõpuks kott pakitud, tegime maal veel saunaõhtu, ja sõime kukeseenekastet, mida samuti tükk aega ei saa.
Enne kodust äraminekut lennutasime õhku ka ühe soovilaterna 🙂 Ülejäänud tee linna loomulikult tönnisin. 
Viimane lühike öö linnas ja varajane äratus, olid hommikuks tekitanud minus “kerge ärevuse”. Tormasime veel enne lennujaama minekut eurosid dollariteks vahetama ja Lennart Meri lennujaamas ootasidki meid juba sõbrad ja mu vanemad, kes enne tööpäeva meid saatma olid tulnud. Nii toredad olete 🙂 Otseloooomulikult tönnisin põhimõtteliselt terve tee Riiga.

Ema ja isa väike tütar läheb laia maailma
Riias lõpuks sõime ja tegime paar tunnikest aega parajaks. Edasi ootas uus ja huvitav, sest kumbki meist polnud varem Inglismaal käinud. Kohalejõudes sõitsime rongiga umbes tunnikese kesklinna, kus Tiina meile peale tööpäeva vastu tuli. Tegime endale mõneks päevaks ühistrantspordikaardid ja sõitsime Tiina ja Carlose elamisse, mis on üsna kesklinna lähedal, Themsi jõe ääres. Olime esimest päevast ja paaritunnisest ajavahest nii väsinud, et otsustasime viisakal ajal magama minna, et hommikul vara Londoniga tutvust teha.

 Ahjaa- Inglismaal ei tule kraanist mitte sooja ja külma vett, vaid on kaks eraldi kraani. Ühesõnaga nõusid pestes saad sa end kuuma veega kõigepealt korralikult ära kõrvetada ja siis külma vett peale lasta- ja nii ongi. No ja siis tualettides pole ka vajutamise nuppu või tõstmise nööri, vaid on kang, mida ukselingi moodi alla suruda ja siis tuleb vett. Sellised eripärad siis.
Reedel oli üle pika aja ka londonlaste endi jaoks väga ilus ilm- päike paistis ja väljas oli ca 10 kraadi sooja- täielik kevad. Saime kuningalossi juures veel Katiga kokku ja alustasime linnaekskursiooni. Ostsime oravate tarbeks paki pähkleid ja söötsime neid peost. Jalutasime kõigi vaatamisväärsuste juurde ja tegime turistidele omaseid pilte küll Big Beniga, küll telefoniputkas ja kahekordsete bussidega. Hiljem tegime veel ka mõned dringid pubis. Sõitsime mööda linna nii rongiga, metrooga, kui kahekordse bussiga. Ühistrantsport on hea, kuid kallis. Hinnad poodides on üsna sarnased Eestile. Mõni asi kallim, samas võib saada osa kaupa ka odavamalt. Toidukohtades on hinnad samuti üsna meiesarnased. Vahe on selles, et sama hinna eest saab tunduvalt parema kohvi late 🙂
Kohalikud Londoni elanikud Tiina ja Kati
Alloo Alloo

 
                      

Veetsime terve päeva linnas ja otsustasime õhtul minna ka London Eyle ehk vaaterattale. Sinna olid nõus kaasa tulema ka Tiina ja Carlos, kes polnudki veel ise seal käinud. Sõit vaaterattal kestis pea pool tundi ja oli igati väärt seda 20 millegagi eurot. London säras oma täies hiilguses õhtutuledes. Erinevate värviliste tulede jada oli lõputu. Ülevalt vaadates olid hästi eristatavad mõned hooned, millest Tiina meile päeval rääkis nagu Euroopa kõrgeim ehitis, ärimajad, hotellid, jällegi vaatamisväärsused ja loomulikult sillad. Kena päeva lõpp.

Vaade London Eye`lt
Laupäeva hommikul saime jällegi Katiga kokku ja jõime veel ühed mõnusad kohvid pargis enne tema tööleminekut. Tegime mõnetunnise jalutuskäigu ja sõitsime praamiga mööda Themsi jõge.

 Läksime varasemalt koju, kuna mind tüdrukutega ootas ees kauaoodatud sündmus- nimelt olid meil ostetud vouchered, mis sisaldasid endas buffet õhtusööki ja meeste striptiisi! Tõeline naistekas! Sättisime end kiirelt korda, kleidid selga ja kesklinna peole. Meid, eestlasi, oli neli ja ilma mingi egoismita võin väita, et me olime selle klubi kõige ilusamad tüdrukud. See on ju muidugi tore, et nad oma keha ei häbene jne, aga punane 10 cm pikkune minikleit 150kg kaaluva naisterahva seljas… Peale väiksematki sammu 15 cm kontsadel võdisemas apelsinikoorenahk ja kleidisaba alt välkuvad stringed justkui Lindsey Lohanil.. Kultuurishokk ühesõnaga!

No ja siis see DreamBoys striptiis. Algus tõotas tulla rohkem justkui BackStreet Boysi tantsuetendus, kus ilusate kehadega kuumad kutid tantsivad, aga mida aeg edasi, seda põnevamaks show läks. Naised kiljusid nii mis kole ja peale seda, kui meestel olid kõik, ma mõtlen päris kõik, riided seljast, kiljusime ka meie nii mis kole 😀 Ühesõnaga see oli lihtsalt täiesti hull õhtu! Igas mõttes. Jalutasime mööda rahvamassidest pungil tänavat veel mõnda aega ja sõitsime koju tagasi, kus Kuldar ja Carlos tavalist kiirtoidu-rummi-filmiõhut pidasid. Detailidesse laskumata, rääkisime oma muljetest ja läksime magama, sest ees ootas öine ärkamine ja lennujaama seiklemine.

Suurlinn
Maja, mis on justkui munaviilutajast läbi lastud

Jutt sai nüüd kole pikk, aga mul aega on. Tegelikult mulle London väga meeldis. Meiega samal ajal toimus kusjuures ka London Fashion Week. Linn jättis mitmeid erinevaid muljed oma kultuuriliste eripäradega, sümbolitega ja mitmekesisusega. Samuti inimesed- neid on seal palju, igat värvi, igat mõõtu ja igat sorti. Tänavatel jäi silma, et kõigil on kiire, sellest tulenevalt nägi enamik ka välja väga casual ehk riietusele ei oldud erilist rõhku pandud. Sellist cucci-mucci tibindust nagu meie tänavatel oli tõesti vähe. Samas ei ole silmale kena vaadata ka väljaveninud dressides, tanksaabastes ja sassis peaga naisi. Aga nagu ma juba ütlesin, oli seal väga palju kontraste.

Järgmine postitus juba päikese käest 🙂
Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.