Hobart

Tere
Ilusat kooli algust kõigile esmaklassilistele kui ka teistele õpihimulistele! 
Ma tunnen, et kevad ei ole enam kaugel!
Vabandused teile, kes te mu blogi olete oodanud! Eelmine nädal oli väga töine nädal ja peale selle nagu suurt midagi ei teinud ka. Ent nädalad pole vennad ja see nädal on meil olnud häbematult vähe tööd. Sama on ka järgmisega. Õnneks me pole mingid laisad päevakoerad ja võtsime vabade päevadega midagi põnevat ette. Sellest kohe ka lähemalt.
Esmalt muidugi ilmauudised. Eelmine nädal oli lumine. Kohe väga lumine. Täna on õhus tunda juba pisut kevadet, kuid targad räägivad, et varsti võib taas lund oodata. Elame, näeme.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeval

Esmakordselt oli meil ka üks vaba laupäev. Laupäeva õhtuti toimub meil pubis alati viktoriiniõhtu. Võtsime ka meie osa koos ühe siin töötava Austraalia paariga ja saime auväärse kolmanda koha. Üle pika aja sai meelelahutuseks ka Monopoli mängitud. Arvake ära, kumb võitis?
Mina olen triikraud ja sina oled auto.
Ükspäev sõitsime ka ühte lähedalasuvasse külasse (60km, jah, see on lähedal). Käisime kohvikus ja niisama uudistamas. Ühes klaasi käsitöö poes läks Härra heldeks ja ostis harakale ühe ilusa kaelaripatsi. 🙂
Diamonds are a girl`s best friends
Ühes vanavara poes oli kirst koos mannekeeniga ja silt, mis lubab enne suremist proovida. “Try before you die”

Chochoholic paradise
Kuna meil oli see nädal kaks ja pool vaba päeva järjest, ei olnud pikka mõtlemist ja otsustasime sõita Tasmaania pealinna- Hobartisse, mis on Sidney järel teine vanim linn. Tegu on linnaga, kus omal ajal vangid oma karistust kandma saadeti. Üleüldse oli Tasmaania sõjavangide kinnihoidmispaik. Seekord me kuulsasse Port Arturi vanglasse ei jõudnudki, polnud aega, kuid järgmine kord kindlasti. Seal on vaatamist palju, erinevad tuurid ja isegi ööbida saab. Hobart on veel tuntud oma purjeregati poolest, mida korraldatakse igal aastal Sidneyst Hobartisse. Samuti on igal laupäeval suur laat, kus müüakse kohalikku toodangut alates käsitööst, lõpetates mahetoodanguga.
Kuna meie hotelli kuulub suurde Mantra hotelligrupi ketti, siis saame me neis hotellides ka soodustust. Lausa 40%. Tegu oli 4* hotelliga, millest peale allahindlust, sai meile igati taskukohane kodu kaheks ööks. Hotellitoa pinda oli muidugi kahetoalise korteri jagu koos magamistoa, köögi, elutoa, söömisala ja vannitoaga. Väga luks igatahes! Ja mis veel- kesklinn!
Kõlbab küll…
Peale neljatunnist sõitu ja sisseseadmist ei olnudki esimene õhtu aega midagi teha. Kostitasime end hea ja paremaga ning tegime uurimistööd järgnevateks päevadeks.
Puhkus valge inimese kombel
Hommikune linnavaade ja kohvi
Kohe hommikul alustasime oma päeva kohaliku tuntud tootja  ,Cascade , pruulimistehases, kus valmistatakse õlut, siidrit ja karastusjooke. Tuur oli üsna huvitav ja lõppes kuue erineva õlle-siidri tegustatsiooniga. Hea algus päevale. Kuna ees ootas järgmine raund, Larks viskitehases, viisime auto heaga ära ja otsustasime ülejäänud päeva jalgsi edasi pummeldada.
Cascade Brewery

Breakfast

Viskitehases me tuuri ei võtnud, sest päris pruulikotta seal ei lastud ja ajaloolise jutu eest raha maksma ka ei hakanud. Ostsime degustatsiooni, selle eest saab ikka nokatäie kraami ka. No mina ju viskist lugu ei pea. Üldse mitte. Brändid ja muu solk võiks ka mu meelest olemata olla, aga Härrale meeldib mõnikord selles vedelikus jääd leotada. Ega ma siis nõrgem olnud, tõmbasin ka need neli degustatsiooni pitsi hinge alla. Minu meelest maitsesid need kõik ühtmoodi kehvalt, aga Tema mekkis sealt välja erinevad suitsused ja vähemsuitsused ja tugevad ja mahedad ja mis veel noodid.

Nägu räägib enda eest…

Peale seda sai natuke shopatud ja hotellis enne õhtust kava peetud kolmas raund siidritega.

Õhtusööki käisime söömas ühes Iiri pubis, prae juurde ikka veini ka.

Raund 4
Siis seadsime sammud ühte hotelli, kus toimus stand-up comedy night ehk siis laval olid erinevad vabakutselised koomikud, kes esitasid lühinalju. Parimaks palaks oli kindlasti see: “Venemaalt Rootsi minejad ületavad Fin(n)ish joone.” Nalja juurde siidrid.
Peale meelelahutust tegime pika jalutuskäigu tuledesäras jahisadamas.
Raund kuus. Viimane siider teleka ees. Sellega sai joomatuur läbi.

Hobart
Viimasel päeval alustasime päeva juba varakult ja läksime Mona muuseumisse, mis on uue ja vana kunsti muuseum. See on valminud vaid mõni aasta tagasi ja olime kuulnud selle kohta huvitavaid kogemusi, väidetavalt on see nii kreisi, et ei jäta kedagi külmaks. Seda ta oli! Uksel selgus, et Tasmaanias resideeruvad isikud saavad vaba sissepääsu. Selgus, et ajutiselt siin tööl olles kvalifitseerume me tasuta külalisteks. Paljulubav algus.

Sissepääs
Kus ma olen?
Data Matrix ehk suur sein erinevate koodidega, mis vahetusid iga hetk

Muuseum ise oli kolmekordne, millest kaks oli maa all. Igale külastajale anti kõrvaklapid ja kaelapaelaga ipod, kus sai koguaeg uuendada enda läheduses olevate teoste infot, autorite intervjuusid, anda hinnanguid jne. Päris nutikas. Veetsime seal oma neli tundi ja nägime väga geniaalseid imeasju, aga ka suisa rõvedusi nagu näiteks aparaat, mis kujutas endast inimese seedimist, ütleme nii, et sitahais oli õhus! Järgnevalt mõned vähe talutavamad kaadrid.

Metallist segumasin ja palee

Andur mõõtis südamelööke ja pani lambipirni selle järgi vilkuma

Sinisel taustal roosavaibaline tuba ja Buddha
Valge raamatukogu

Ping-pongi laud. Kolme meetrine ja surnud inimese näoga vihmauss hauakivide vahel
Paks auto
Metallist ja klaasist raamatud ja redeli otsas kunstiga tutvumine

Kokkuvõtteks ütleksin ma selle külastuse kohta: “Kunst on kunstis kunsti näha!” Aga väga äge oli igatahes! 🙂

Shokolaadi tehases käisime kaaaa!
Hobarti linn on laotatud lahesoppi ääristavate küngaste vahele. Üsna laialt, kuna tornmaju on vaid paar ärihoonet kesklinnas ja ülejäänud on kõik eramajad. Ühest küljest ääristab linna tohutu Mount Wellingtoni mägi, mis on üle 1200m kõrgune. Sel päeval oli tõeliselt soe päev, miski 16 kraadi lausa, üles sõites oli tunda, kuidas temperatuur langes. Autoust paotades tahtis küllllm tuuuuul ukse tagurpidi keerata. End välja libistades oli raskusi kõndimisega, sest tuul tahtis ümber puhuda. Kuid vaade oli super võimas! Pilved vuhasid tohutu hooga üle meie peanuppude. Õnneks saime teha ikka mõned pildid enne, kui taevas päris pähe kukus.

Tee see pilt nüüd ruttu ära, külllllm on!!!
Maailma äärel

Mount Wellington

Ja oligi aeg sealmaal, et tuli neljatunnine tagasitee ette võtta. Skoorisime kogemata ka ühe teele jooksnud vallabi. Nägime aga vähemalt paarikümment opossumit, vallabit, vombatit ja muud elukat teel ja teepervel jooksmas või tahkes pitsa olekus üle asfaldi laotatuna. 

Järgmist puhkust ootama jäädes..

Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.