Elu Airlie Beach`il ja puhkus Long Islandi saarel

Tere
Seekord tahaksin kirjutada natuke enam meie töisest elust siin väikelinnas Airlie Beachil. Nüüdseks oleme siin elanud juba pea neli kuud ja selle aja jooksul on suuremaid muudatusi ette tulnud üsna mitu. Kõik ei ole sugugi kulgenud plaanipäraselt. Tulime siia ju suurte ootustega, et hakkame koos tuttava hotelliketi all töötama. Selgus aga, et töökeskkond oli organiseerimata, kaastöölised ükskõiksed ja mis peamine, töötunde väid käputäis. Juba eelmises osas rääkisin, kuidas pidime ootamatult oma rendipinda vahetama. Vahel mulle tundub, et see imeilus ja armas linnake annab justkui mõista, et me peaksime siit lahkuma… Ometigi, oleme me endiselt siin ja läheme muutuste vooluga kaasa.
Vallatu seelik

Pidasin ka tantsupidu
Kodusadam öötuledes
Peppersi hotelliketis töötades pakkus mu ülemus mulle ametikõrgendust, ehk supervisori vahetuse tegemist kord nädalas. Loomulikult olin ma kõrvust tõstetud- viie tärni hotellis siiski vahetuse vanem olla. Sellest hoolimata olin ma varasemalt juba nii palju pettunud oma töös, et otsisin samal ajal ka lisatööd. Sain kutse linna populaarseimasse restorani nimega La Tabella Trattoria. Nime järgi võib öelda, et tegu on itaalia restoraniga. Läksin sinna vestlusele, ootuses saada 20 lisatundi nädalas. Prõua omanik aga tegi mulle ettepaneku täistööajaks või mitte midagi. See pani mind muidugi kukalt kratsima… tuli vastu võtta otsus. Saba jalgevahel läksin siis oma hotelliketi ülemuse juurde, kes oli mind just edutanud ja ütlesin talle, et lähen hoopis minema. Kuna see oli ootamatu nii talle, kui mulle omale, lubasin siiski teha mõne vahetuse nädalas ka tema jaoks tööd. Sellest ajast alates töötasin ma kuus päeva nädalas itaalia restoranis ja ühe Peppersi hotellis vahetuse vanemana. Kokku 7 päeva nädalas, tehes ca 55 tundi. Ja nii 47 päeva järjest. Kui tööd on, tuleb tööd teha!

Härra mõtles uued kokteilid välja- “Lahe Kuldar ja Eesti Nauding”
Õhtune vaade hotellile
Peenutsev õhtusöök VIP külalistele
Selle itaalia restoraniga olen ma vandunud ja vihastanud ja nutnud ja mossitanud. Kliendi jaoks suurepärane koht einestamiseks- road on tõesti väga maitsvad, näevad huvitavad välja ja mõistliku hinnaga. Atmosfäär on hubane, hästi dekoreeritud, taustaks itaalia muusika ja loomulikult hea teenindus. Töötaja seisukohalt oli minu esimene nädal justkui põrgu. Iga päev mõtelesin selle kuradi põlle nurka visata ja addios öelda.

Omanik on väga väljapeetud keskealine naisterahvas, kes on väga range ja kõik peavad tema nööri mööda käima. Tal on iga asja kohta midagi öelda ja tema käes on täielik monopoolne võim. Tavaliselt on restoranides paaril kolmel inimesel ehk supervisorial voli parandada ettetulevaid vigu teeninduse ajal nagu arvete korrigeerimine jne. Kui süsteemi on midagi valesti sisestatud või mingil põhjusel on tarvis hinnaalandust teha või vahel muudab klient lihtsalt niisama ilma phjuseta oma meelt. Olukordi on palju. Siin pead sa iga julmala kord minema prõua jutule, seletama ära, milles asi, et ta saaks silmi pööritada ja siis minna vastumeelselt arvuti juurde, et see väike asi korda ajada. Samal ajal raiskan mina mitu minutit oma kallist aega, sest teeninduse ajal on sul peas kõik valmis mõeldud, mis järjekorras sa mida teed, kelle juurde lähed, kellele mida pakud, kelle söögiriistad ära vahetad, kellele arve prindid, kelle joogid välja tood, kelle toidu kohta tagasisidet küsid, kellega niisama juttu puhud jne. Iga moment on arvel.
Küll on prõual pideval iga asja kohta kobisemist. Algul küsisin, et mis riietus olema peab, kuna siin vormiriiet pole. Ütles must ja valge. Nii. Panin musta korraliku triikpluusi ja põlvini viigipüksid jalga- sain pähe, sest püksid peavad õhtuses vahetuses pikad olema. Okei… Ostsin endale valge seeliku. Püha müristus, vale valik! “Heleen! Sa oled täna valge seelikuga tööl!?? Mina: Jaa, must ja valge oli ju lubatud…? Prõua: “ Jaa, aga mitte valge seelik. Seelik peab alati must olema!” (Kannab ise nii valget seelikut kui pükse…)

Meil on valge põll. Ilma taskuta. Küsisin koheselt, et kus ma siis oma pastakat ja tellimusraamatut hoidma peaks ? Seda peab iga jumala kord käima arvuti juurest teisest saali otsast  võtmas, mis on ajuvaba. Põllel ei ole taskut, sest siis sul ei teki võimalust telefoni endaga kaasas kanda. Ma nagu whaaat?? Ma niikuinii ei kanna telefoni endaga tööl. See on ju ilmselge. Ja teiseks väga nõme, et omanik oma töötajaid ei usalda. Lisaks on seal tööl kaks itaalia vanameest, kellega koos töötada on omaette ooper. Nad on täielikud energiavampiirid oma valju häälega ja veidrate naljadega ning muudkui vehivad käte ja jalgadega. Ühesõnaga esimesel nädalal neid asju muudkui kogunes ja kogunes. Aga siis vahetus natuke kollektiiv ja meil tekkis hea tiim omavahel, kes me alati üksteist toetame ja abistame teineteist. Peale tööd teeme klaasi veini ja puhkame närvi.

Kuldar jäi veel Peppersi hotelli edasi, otsides samal ajal põgusalt lisatööd. Olukord muutus aga peale seda, kui töövõtulepinguid hakati pool sunniviisiliselt ümber vahetama. Niiet töötunnid ja töötasu langes märgatavalt. See oli viimane piisk Kuldari karikasse ja nii ta oma baarmani ameti seal päevapealt maha panigi. Kolm nädalat pidas ta meeleheitel koduperemehe elu- tehes mulle süüa ja olles kodus tööotsingutel, kuniks lõpuks leidis omale koha linna parima vaatega hotelli restoranis. Sinna on paljud ka meie eelmisest kohast üle läinud, niiet tuttavad näod olid ees ootamas. Kuigi ega sealne elugi meelakkumine pole.
Eks paistab, kauaks me veel siia jääme. Varsti on saabumas wet season ehk ilm läheb kuumaks ja niiskeks. Praegu on veel “talv” ehk igapäevaselt on 21-25 kraadi sooja, mis on meile ideaalne. Esialgu oleme veel mõnda aega paiksed oma väikeses paradiisis.

Grillmeister
Esimene kala, mis paraku osutus söödamatuks
Vahepeal möödus meil Härraga jällegi aastaring üheskoos, mille tähistamist olime pikalt ette planeerinud. Valisime siinsest 74-st võimalikust saarest välja Long Island`i, et minna veetma romantilist puhkust. Ja nii saigi. Sõitsime praamiga Long Islandi saarele, kus olid meid ootamas juba päike, helesinine ookean, palmid ja hotelli poolt ootasid meid bugyd (golfiautod). Need olid ka ainsad motoriseeritud liikumisvahendid sel saarel. Meil oli broneeritud ookeanivaatega tuba. Ukse taga oli palmide vahele seotud mõnus võrkkiik. Liival hüples vallabi ja kakaduud jalutasid tähtsa näoga ringi ning nokkisid maha kukkunud kookospähkleid.
Ninnu-nännu
Esmane tutvus kohalikuga
Sõbrunemisfaas- lonksuke rummkoolat
Peale rummkoolat väsis üks ära ja leidsime ta oma voodist
Põrgulised
Pärast olin igatepidi kraabitud

Tervitusi toome palmisaarelt, see kes olnud seal, teab, mis on feeling 🙂
Ja mis me seal siis tegime? Jalutasime saarele suuremas osas ringi peale umbes tunni ajaga. Vedelesime basseini ääres, jõime värvilisi kokteile kõrrest, chillisime baaris, käisime vesirattaga sõitmas, tukkusime võrkkiiges, lugesime raamatut, mängisime minigolfi, avastasime, et happy hour`i ajal on joogid megaodavad, käisime restoranis söömas- kokkuvõtvalt nautisime kvaliteetaega jeas seltskonnas!

Lebola
Väike matk
Keskpäevane chill
Happy hour
Viisakas
Teise päeva hommikul kell kaheksa broneerisime omale kajakituuri, mis viis meid kilpkonni vaatama. Siinses vees elab kuuest kilpkonnaliigist viis. Kahjuks on nende populatsioon tänu inimtegevusele kahanenud. Suurimaks tapjaks on kilekotid, mida nad veest toidupähe söövad ja siis selle kätte lämbuvad. L  Kahjuks oli sel hommikul tavapärasest vähem Kilponn Kipsisid end näitama tulnud, ent siiski nägime vähemalt kolme. Esmalt ilmus vee kohale pea ja siis oli ka mürakat kilpi näha. Nad võivad kasvada isegi 1,5 m suuruseks ja võivad elada isegi 120 aastaseks. Vee all suudavad nad hinge kinni hoida 45 minutit ja magades võivad nad olla hingamata isegi tunde. Väga huvitav oli selliseid isendeid nende loomulikus elukeskkonnas näha!

Vesirattaga väntamas
Teise päeva õhtul juhtus minuga see, mis minu töö juurest juba kõigiga ennist juhtunud oli- meeletu peavalu, mis lõi kõrvadesse ja pani kogu keha valutama- haigeks jäin. Väga halb ajastus, aga mis sa teed… Niiet viimase päeva pool päeva lesisime niisama päikese käes, sest ma olin risvist väljas. Sellegipoolest oli meil maruvahva minipuhkus sellel paradiisisaarel.
Ideaalne olemine
Mis me veel teinud oleme…? Polegi nagu aega olnud mingiteks suuremateks ettevõtmisteks, sest poolest päevast on vaja juba ju tööle minna. Hommikuti olen hakanud Härrale usinasti pannkooke küpsetama erinevates variatsioonides. Kino siin pole, niiet tihti käime lõunal kohvitamas või erinevaid söögikohti proovimas. Erilisi shopingu võimalusi siin ka pole, kuid olen endaga sõlminud kokkuleppe, et kõik jootraha hoian alles ja võin selle eest osta omale midagi ilusat. Endalegi ootamatult ikka koguneb seda jootraha päris kenasti, kui sel koguaeg näppude vahel ära ei lase libiseda. Minu garderoobi on lisandunud mõned uued käekotid ja kingad, samuti parfüümid ja kaua aega otsitud käekell, milleks osutus lõpuks ELITE firma kuldne ja Swarovski kristallidega iludus.
Pannkoogihommikud

Olen vist teinud head tööd. Viie nädala jootraha- 782.80
Investeeringud
Pidevalt võib meid leida ka rannas lesimast ja päikesevanne võtmast. Kuldar pole selles kahjuks eriti osav ja hakkab juba tunni aja pärast kihelema ära, aga pole hullu, siin on pea aegu iga päev rannailm ja sama kordub uuesti ja uuesti J  Vahelduseks käisime ka looduslikus laguunis, mille vesi oli küll läbipaistev ja helesinine, ent väga külm. Minu jaoks vähemalt.
Relax



Dzungli George and Jane
Prrr, kui külm!
Et rannas igav ei hakkaks, otsustasime oma lugemisvarasid täiendada. Meil on siin selline pood, kus müüakse kasutatud raamatuid mõistliku hinnaga. Ja kui tagasi viid, siis saad omakorda pool tagasi. Kuldar siis valis jälle omale mingi 1300 leheküljelise fantaasiaraamatu nagu talle kombeks. Ma piirdusin romaaniga. Huvi pärast tsekkasin ka väliskirjanduse riiulisse: hiina, india, saksa, hispaania, vene, taani, (soe) rootsi, (soojem), soome (kuum!) ja üks eesti keelne raamat! Ma olin kohe nii rõõmus! Raamatu nimi on väikesed vanamehed ja ta pole ka suurem asi üllitis, aga ta on eesti keeles ja see on tore! Sisse oli veel kirjutatud, et varasemalt on seda lugenud Linda Saaremaalt ja Kristel koos kuupäevaga, mis oli vaid nädalapäevad enne, kui ma selle oma kätesse sain. Vot, kus maailm on ikka imeline.

Meelelahutus
Jätkan traditsiooni ja kirjutan ka enda nime sinna raamatusse

Poosetan suhkrurooga vol 1
Poosetan suhkrurooga vol 2
Poosetan suhkrurooga vol 3
Siis räägin veel ühe naljaka loo siinsest koolisüsteemist. Meie majaomaniku tütar on 17 aastane ja ta on keskkooli viimases klassis. Neil on ette nähtud üks osa praktilisest õppest lasteaias. See on täiesti okei. Ükspäev teatab Storm, et tema toob nüüd õhtul beebi majja. Neile antakse beebi nukk, kelle eest nad peavad hoolt kandma ja mis peaks õpetama neile vastutustunnet. Nukk on seadistatud nii, et ta vajab mähkmete vahetust, söötmist, reageerib liigutamisele jne. Tal on isegi oma turvatool ja kohvritäis beebitarvikuid kaasas.  

Õpilasel on käe ümber mingi võru, mis on nukuga ühte seadistatud. Ja oi, kui kõva kisa see titt teeb! Siis peab teda kussutama ja tegema sada imet. Keegi teine seda teha ei saa, sest andurid saavad aru ja siis oled selle kursuse läbi kukkunud. Beebi toodi majja kahel korral. Teisel korral oli beebiks musta värvi Milli, kes osutus täielikuks mõrraks. Nimel röökis see nutta järjepidevalt tundide kaupa. Tegelikkuses peaks ta ikka vahet pidama. Lõpuks Storm helistas meeleheites oma õpetajale hilisõhtul ja ütles, et ta teeb kõik mis vaja, aga ta ei suuda seda neegriplikat vaikima sundida ja tal selja peal mingid tuled põlevad. Selgus, et Milli oli kokku jooksnud. Kodusel teel teda opereerida ei ole võimalik. Õpetaja ütles Storm`ile ja Christine`le (ema), et mul on väga kahju, aga te peate nüüd Milli “ära tapma”. Tõsiselt. Pea alaspidi raputama teda nii kaua, kuni nukk lõplikult vaiki jääb. Muidugi olid Storm ja Christine shokeeritud ja manasid oma silme ette kõige hirmsamaid politseisaateid, aga õpetaja kinnitas, et kui nukk on kokku jooksnud, jääb ta hommikuni röökima, ega kavatsegi lõpetada. Raputasid ja tapsid nad siis lõpuks Millit aga ei midagi- surematu. Peale kuritöö ebaõnnestumist andis õpetaja uued juhised- mässige ta teki sisse ja viige auto pagasiruumi hommikuni. Ei teadnud nad kas nutta või naerda enam. Naljatledes mõtlesid veel, et kui naabrid näevad neid pambuga autosse jooksmas ja kuulevad sealt lapse kisa- kutsuvad veel politsei. Õpetaja lubas tunnistusi anda. Järgmisel päeval viidi Milli operatsioonile ja Storm läbis selle kursuse edukalt. Siit loo moral- kasutage kondoomi, noored 😀
Tegelikult on tühjast- tähjast nüüd juba pläratud küllalt. Sel korral side lõpp ja järgmise korrani. Adjoo
The most beautiful sunset
Bookmark the permalink.

One Comment

  1. Paar kommentaari ka minu poolt.
    1. Esimesed seelikufotod mäe otsas on täiesti eksitava sisuga – selliset vaadet sealkandis tegelikult ju ei ole, olgem ausad, eks!
    2. Shopinguraha ei ole kunagi liiga palju, jõudu kogumisel. Oled väga tubli!
    3. Palju palju palju selliseid toredaid aastaid, nagu te praeguseni kogenud olete 🙂
    4. Need papugaide tekitatud kriimud olid seda elamust väärt – pildid on vahvad 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.