Malaisia ja Penangi saar

Tere
Seekordne sissekanne räägib lühikesest Malaisia külastusest. Viie päeva sisse mahtusid pikad rongisõidud ja kolm päeva Penangi saarel. Malaisias, õigemini küll selle pealinnas Kuala Lumpuris ja selle ümbruses olime ka varem käinud, seega otsustasime seekord kasutada Malaisiat peamiselt vaid ühendlülina Tai Kuningriiki pääsemiseks.

 

Pildil oleva särgi värvid on Malaisia lipuvärvides
Malaisia on jagunenud kaheks, mida läbib Lõuna Hiina meri
Valgega on märgistatud meie rongireis, mis algas Singapurist ja lõppes Tais
Singapurist viis meid bussisõit üle Malaisa piiri, kust saime oma punastesse passidesse uued templid. Kuna Malaisia on viisavaba käis kõik kiirelt ja juba olimegi sisenenud järgmisesse riiki. Veetsime ühe öö Johori nimelises linnas, kust alustasime järgmisel hommikul 12 tunnist rongisõitu läbi terve riigi Butterworthi linna. Rong oli üsna mugav. Mitte küll selline moodne nagu meie uued oranžid, aga istuda sai inimese kombel pehmel toolil ja isegi süüa pakuti. Algul vahtisime ikka aknast välja, aga no kaua sa jaksad neid ananassi põlde ja palmisalusid imetleda. Aja tapmiseks mängisime kaarte, mina kirjutasin blogi, kuniks arvuti aku seda lubas ja vaatasime telefonist seriaale. Selles mõttes on Sony Z2 ikka väga heaks meelelahutuskaaslaseks meile olnud, et ekraan on piisavalt suur ka filmide vaatamiseks.
Südaöö paiku jõudsime oma rongisõidu lõpp peatusesse. Teadsime, et tahame minna Penangi saarele, aga see oli ka kõik. Ülejäänu käis kõik nö puusalt. Meie õnneks oli üks praam veel sel õhtul minemas. Pilet sinna oli väga odav, kuigi ei suuda meenutada seda hinda. Praam, mis oli põhimõtteliselt liikuv parv, viis meid paarikümne minutiga kohale. Siis hakkasime rampväsinuna oma suurte kottidega otsima majutust, lootes et keegi kell üks öösel veel kaks väsinud Eurooplast öömajale võtab. Õhk oli palav ja paks, tundus, et kohe hakkab sadama. Käisime läbi erinevaid hotelle, kuid ükski ei sobinud. Juba hakkaski hirmasl kombel müristama ja välku lööma. Enne, kui taevas pähe kukkus, leidsime India linnaosas ühe sobiliku peatuspaiga, kus veetsime kolm ööd.
Ühistrantsport
Roosa seljakott on väsinud reisisellile ka sobilik paik, mille najal tukastada
Järgmised päevad tutvusime Penangi saarega, mis on kõige kiiremini arenev piirkond kogu Malaisias.
Malaisia multikultuursest 30 millionist inimesest on pooled malaid, järgneb hiina päritolu ja india. Üle poole rahvastikust kuulub islamiusuliste hulka, järgnevad budistid ja hinduistid. Täiesti juhuslikult olime möödumas ühest uhke olemisega moslemi paleest ja astusime sisse uudistama. Meid tervitas kahekümnendates sõbralik noormees, kes pakkus, et võib meile lahkesti oma mošeed näidata ja tutvustada meile oma usku. Järgneva pooleteise tunni jooksul rääkis ta meile islamiusust, näitas pühakirja koraani, seletas kommetest, kiitis Allahi ja õpetas meid palvetama. Meie saime samal ajal küsida nii palju küsimusi, kui meil pähe torkas. Pean nentima, et oli äärmiselt huvitav kohtuda selle inimesega ja saada teada nii mõndagi selle isegi kardetud moslemi usu kohta.
Püha mošee, kuhu iga päev seab oma sammud tuhandeid inimesi palvusteks
Islamism on kõige noorem usk, samuti ka üks kõige kiiremini kasvav religioon. Praeguseks arvatakse olema seda usku tunnistamas 1,4 miljardit moslemit. Islam pärineb Araabiast ja tähendab araabia keeles alistumist Allahi tahtele. Islamismil on viis usu alustala, milleks on usutunnistus, palvus, annetamine, paast ja palverännak.
Palvetatakse viis korda päevas näoga meka poole. Palvetamiseks on omad kindlad kellaajad, võib palvetada ka väljaspool kindlat aega, kuid usutakse, et need palved ei ole nii tõhusad täituma. Enne palvust pestakse nägu ja käed voolava vee all. Ka seal on omad reeglid: käed pestakse küünarnukkideni, vett pannakse ka kaelale, juustele ja näole, enamasti pestakse ka jalad. Peale sugulist vahekorda tuleb pesta kogu keha.
Kuldar kuulab õpetussõnu
Palvus toimub puhtas paigas, enamast mošees. Palvuse võib läbi viia ka lihtsalt palvusvaibal. Sel ajal jalatseid ei kanta ja naistel peavad juuksed olema kinni. Palvuse ajal kummardatakse erinev arv kordi ja loetakse usutunnistust. Ja nii viis korda päevas.
Palvused toimuvad mošeedes, mis on traditsiooniliselt kuppelkatusega ja kompleksi kuulub ka torn, mille kaudu valjuhäälditest palvusele kutsutakse. Pühamus pole pilte ega skulptuure. Palvetamiseks on maas matid, tihti võib olla seintel mustreid või väljakirjutusi koraanist. Alati sisenetakse paljajalu ja kompleksis asub ka voolav vesi, et enne palvust end pesta.
Näoga meka poole
Kui teooria läbitud, anti meile selga pikad rüüd ja saime ise palvusel osaleda. Mina pidin kapuutsi peas hoidma, kuna moslemi naised peavad kiivalt varjama lisaks oma kehale ka juukseid. Ükshetk jõudis kätte palvuse aeg ja suur mošee täitus kiirelt ligi neljatuhande inimesega. Ukse ette tekkis meeletu jalanõude kuhi. Tühjast hoonest sai ühtäkki sipelgapesa ja korrapärase sagimise järjel leidis igaüks omale vaibakese, millel põlvitati ja kummardati selle kõigevägema Allahi suunas. Pärast leidis igaüks jälle oma jalanud üles ja mingi tagasi tööle, kooli, koju.
Mõne hetke pärast polnud suures saalis kohta, kuhu astuda- kõik oli inimesi täis

Penang on huvitava hingamisega linn. Kesklinnas kõrgusid suured ärihooned ja tööstushooned, kus väiksed kollased sõrmed usinasti Siemenseid ja muud elektroonikat kokku vorbivad. Äärelinnad seevastu olid just need, mis meile huvi pakkusid. Ja huvitavat vaatamist seal jagus. Kirkad värvid ja põnev tänavakunst maalisid ühtekokku hipsterlikult kirju tänavapildi. Uitasime üsnagi sihitult need kolm päeva Penangis ringi ja nii tunduski kõige mõnusam. Uudistasime väikestesse vahetänavatesse, pildistasime, lõõtsutasime varjus, sest päeval oli ligi 40 kraadi sooja, sõime erinevates kohtades, millest üks India toidukoht on veel siiani eredalt meeles- no küll oli hea see tikka masala.

Sihitult ringi hulkuv turist
Kohvikus, kus seisab silt: WIFI`t pole. Rääkige hoopis üksteisega. Vaata inimesi, mitte oma telefoni. Teeskle, et on aasta 1993
Selliseid kulunud olemisega kivimaju sobisid värvilised lapitekid ilmestama küll
Stiilne
Tänavakunst
Jälle stiilne masin tänavapildis

 

Tänavakunst
Võlvkoridor
Kiosk, kus müüdi tavapärasele tavaarile lisaks ka jalgrattaid ja linnupuure. Linnupuurid olid seal muide väga popid.
Tänavakunst
Tänavakunst
Kohviku lagi
Milline idülliline pärastlõuna
Ananassid otse põllult
Puuviljaputkadesse sattusime päris tihti, sai proovitud igasugu eksootilisi vilju, mille nimegi ei tea…
Siis kui õues on põrgukuumus, tuleb käia end kaubanduskeskustes maha jahutamas ja aega sunuks löömas
Või kui õues on põrgukuumus, tuleb osta suur karp jäätist ja seda poe varjus süüa
Tõusva päikese poole sirutan käe
Nagu ikka- postikana

Kuna meid ootas varahommikul jälle ülipikk rongisõit ees, pidime saarelt lahkuma juba hilisõhtul. Läksime lootuses, et saame kella seitsmeni hommikul konutada rongijaamas. Saimegi, aga kell kümme õhtul peksis meid turvamees välja. Niiet jõudiski kätte olukord, kus magasime rongijaama pingil. Õnneks oli see enam- vähem siiski turvatud ala, st mingi vormis tädi tukkus seal tooli peal. Südaööks oli meil arvuti aku tühi ja üritasime magada. Sidusime kotid enda ümber ja proovisime saada sõba silmale, seda aga ei juhtunud. Ööpimeduses ilmusid välja maailma näljaseimad moskiitod, kes sõid iga sentimeetrit mu kehalt, jättes sinna suuremad kupud, kui vaablase hammustus. Lisaks kartsin ma pikali visates, et mõni rott jookseb üle mu näo. Ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks, oli väljas ikka veel üle kolmekümne kraadi sooja… Unetu öö seljataga, sõitsime hommikul rongiga Tai piiri poole. Etteruttavalt võin öelda, et ka järgnev öö tuli meil veeta rongijaama pingil…
 
Järgmine kord juba kahenädalasest seiklusest Tai Kuningriigis

Lõvilinn Singapur, kus ida kohtub läänega

Tere
Järgnev sissekanne lennutab meid Balilt Singapuri, kus veetsime 5 päeva. Viis päeva ühe linnriigi jaoks on optimaalne aeg, et kõik peamised atraktsioonid kiirustamata üle vaadata ja meeldivalt aega veeta.

Miks Singapur? Eelkõige tema äärmiselt hea asukoha poolest, asudes umbes täpselt keset maailma, olles vaid 137 km ekvaatorist, osutus ta meie Kagu-Aasia seljakotireisi alguspunktiks.
Kui lennujaamas on vaipkate ja seal tuleb vässu peale.
Neile, kes Singapuriga väga kursis pole, teen väikese tutvustuse sellest omapärasest riigist, kus on muuseas nätsu närimine keelatud. Miks? Sest nad armastavad väga puhtust ja teate ju küll neid rõvedaid kõnnitee asfaldti tallatud nätsulärakaid. Närimiskumm ongi seal nüüdsst täielikult keelatud ja poelettidelt seda ei leia. Umbes Hiiumaa suurusele saarele on end sisse seadnud üle 5,5 miljoni elaniku. Singapur on väga multikultuurne, tema rahvastik pärineb peamiselt neljast eri regioonist- Hiina, Malaisia, India ja Euraasia. Samuti on ametlikeks riigikeelteks- inglise, malai, hiina ja tamiili. Inglise keelt kõnelesid vabalt muuseas kõik, olenemata oma pärinevusest. Peale umbkeelset Indoneesiat oli hea minna restorani, tellida omale kala ja ka saada see kala, mitte näiteks kana, liha või tont teab mis.

Singapur asub Malaisa mandriosa tipus
Õnnelikud turistid
Olin meile varasemalt juba jällegi kokku leppinud couchsurfingu, niiet saime tasuta öömajale selles Aasia kalleimas linnas. Seekord võõrustas meid Zul ja tema perekond. Zul on 29 aastane lennukite tehnilise poole insener. Tema vastutab selle eest, et lennumasinate südamed ilusti tuksuksid ega lööke vahele ei jätaks. Väga põnev ja vastutusrikas töö. Zul ja tema pere nagu suur osa Singapurlasi on moslemid, seetõttu oli nende maja reegel, et alkoholi ega sealiha ei tohi seal tarbida, mis oli meile muidugi täiesti fine. Väga lahke ja tore perekond, oleme väga tänulikud, et just nende juurde sattusime. Kuna Zul käis öövahetuses tööl, polnud tal meiega koos veetmiseks kuigi palju aega. Tal oli meile ettevalmistatud nö programm täpsete juhistega, kuidas oma aega sisustada. Kohaliku soovitused ja ühistrantspordikaardid taskus, oli aeg Singapuri avastama minna.
Orienteeruja
Eksinu
Värviline Hiina linnaosa
Punaste vihmavarjude tänav
Käsitsi maalitud lehvikute tänav
Ulakate tüdrukute tänav
Külastasime Singapuri suure leina ajal. Riigi ja selle rikkuse looja Sir Lee Kuan Yew suri vaid paar päeva enne meie külastust auväärselt kõrges eas, olles 92 aastane. Terve riik oli leinas. Polnud kahtlustki, et LKY läks neile tõeliselt hinge ja oldi südamest tänulikud talle selle eest, millist Läänelikku elu elavad Singapurlased täna, olles ääristatud vaeste Aasia riikidega. Kõik soovijad said käia klaaskirstus lebava kadunukesega hüvasti jätmas. Nägime meiegi seda järjekorda ja see oli lihtsalt mee-le-tu! Inimesed seisid 40 kraadises kuumuses 10 tundi. KÜMME TUNDI! Jagati vett ja vihmavarje, et päikese eest kaitsta, kohal oli mitu ekipaaži kiirabi neile, kes vajasid esmaabi. Mõne aasta tagused Johannes Paulus II matused olid ka tagasihoidlikumad. Terve linn oli täis autahvleid, plakateid, riiklik television kandis kogu üritust üle. Inimesed olid riietatud musta ja nende mornidest nägudest väljendus tõeline masendus. Tegu oli tõepoolest suursuguse mehega, kes juba viiekümnendatel hakkas ehitama Malaisiast lõplikult 1965 aastal eraldunud Singapuri.Kuidas iganes tal see ka ei õnnestunud, hästi tegi- Singapur on justkui pärl austrifarmis.
R.I.P.

Singapur on väga kallis ja sanitaarselt puhas linn. Tänavatel ei tuututa sadu tuhandeid rollereid ega muid aparaate, vaid sõidavad luksuslikud autod ning ühistrantsport toimib kui õlitatult. Üks nipp kõigile, kel ühistrantspordiga sõitmist ette tuleb. Juhul, kui teil sõidukaarti pole ja otsustate maksta sularahas, veenduge kindlasti, et teil on täpne raha! Vahetusraha tagasi ei saa. See ei lähe mitte bussijuhi tasku, vaid sa pistad oma raha mingist pilust sisse ja bussijuht annab sulle sellepeal pileti. Vahetusraha aga mitte. Tobe süsteem, aga õnneks olid meil järgmine kord juba ühissõiduki kaardid, niiet piiks-piiks ja raha läheb. Ma ei suutnud imestada selle linna puhtust. Kõik põrandad olid nii laitmatult läikivad, et neilt oleks vabalt süüa võinud. (Okei, see on väike liialdus). Hoolikalt vaadates võis näha kõikjal koristajatädisid, kes usinasti pühkisid ja poleerisid. Nimelt on Singapuris väga karmid reeglid prügi mahaviskamisega, mis toob kaasa suure trahvisumma ja see summa peab ikka päris suur olema, sest ma ei näinud vist isegi ühtegi suitsukoni maas.
Esplanaad
Kõndisime iga päev 17-20km, avalikud lamamistoolid keset linna kulusid ära
Ka kuumuses vaevlevatele inimestele on mõeldud- istu aga toolile ja naudi päiksevarjus ventilaatori tuult
Fotojahil
Singapur on justkui toiduparadiis. Seal kohtuvad omavahel Aasia parimad palad ja tulemuseks on võrratud maitseelamused. Kui Helsingist sõidetakse Tallinna viinarallile, siis Austraalia foodie`d ehk toiduarmastajad sõidavad tihti Singapuri justnimelt toidureisile, et kogeda Aasia maitseid Singapurile omasel peenel viisil. Toit on jällegi vürtsikas, kuid mitte üliterav. Palju kasutatakse Indiapäraseid vürtse nagu masala ja karri. Meie lemmikuteks osutusid murtabak ehk suur sai, mille sees on vastavalt maitsele näiteks kanakarri sarnane soust, aga no nii hea, et viib keele alla. Huvitavamatest roogadest on mainimist väärt ka kanavarba supp, mis oli lükkas mu eelarvamuse ümber ja osutus väga maitsvaks ja krõmpsuks. Turul selgus, et ka konnad on kohalike seas populaarseks toiduartikliks, sest neid müüdi tõesti igal pool.
Selline hunnik murtabak
Üks ainus pilt, mis meil Zul`ist on ja seal ka pool pead puudu….
Grillkanad reas
Maitsev puuvili dragonfruit
“Tere, palun mulle tosin konna”
Nagu juba ennist mainisin, on Singapur väga multikultuurne. Sellest tulenevalt on see riik mõjutatud mitmetest kultuurides ja usunditest. Käisime vaatamas erinevaid mosheesid, templeid ja pühakodasid ning tutvusime natuke ka igaühe hingeeluga, üks uhkem, kui teine. Nagu sellistes paikades ikka, tuli oma paljast ihu kiivalt varjata. Kuna minu, põhjamaa inimese jaoks on 40 kraadises palavas tagasihoidlikult öeldes soe, siis midagi pikemat, kui lühikesed püksid või väike kleidike mulle selga ei satu. Aga et kuskile minemata ei jääks, on mul alati sall kotis kaasas, et see siivalt ümber tõmmata, kui peaks olema tahtmine mõne kõrgema tegelase asutust külastada ja seejuures kedagi mitte välja vihastada. Ühes budismi templis oli sadu tuhandeid väikseid kullast buddhasid, suures saalis toimus õpituba, väiksemates sai mediteerimas käia. Ühes väga pühas ruumis oli klaasseina taga klaasist kast, kastis oli hammas, Buddha hammas. Vot nii. Kas päriselt ka oli Tema enese hammas või kellegi teise oma, las see jääb igaühe enda otsustada. Tundus, et kohalikele oli see hästi tähtis ja selle hamba ees põlvitati ning palvetati.

Asetasin ka viiruki Buddhale anniks
Vat kui hea, et Singapuris põrandad hästi puhtad on
Singapur on shopahoolikute paradiis, eriti neile, kel seda krõbisevat vähe rohkem käes liigub. Uhked kaubanduskeskused on täis kalleimaid disaineri poode, mida sa omale eales ette oskad kujutada. Luksuslikke sisseoste teevad pealaest jalatallani kaamlikarva riietatud, sätitud soenguga ja pärlikeedega diivad.Tundub, et Singapuris käib shoppamas Aasia koorekiht ja raha järele seal tõesti lõhnab. Kaubanduskeskused on niivõrd suured, et korruste lugemine läheb sassi. Igaühes lõputult erinevaid poode igale maitsele, samuti meelelahutust. Näiteks, kui on soov uisutama minna, hoolimata sellest põrgukuumusest, siis kaubanduskeskustes on see täiesti võimalik.
Kui vahepeal shoppamisest rauged, siis saab uisutama minna
Kuldar sattus selles kaubamajas eufooriasse- seitse korrust vaid ja ainult elektroonikat
Singapuri modernsus paistab silma oma mitmekesise linnapildi poolest. Kõrkuvate pilvelõhkujate seas on silmapaistvaid arhidektuuri ehitisi mitmeid. Mõni neist aga tõeliselt omapärane. Kõige kuulsam neist kindlasti Marina Bay Sands, mis on eriskummalise väljanägemisega luksuslik hotell/ kasiino/ kaubanduskeskus, mis on ehitatud kolmele “jalale” ja peale on asetatud kosmoselaeva sarnane hiiglaslik katus. Et vinti veel rohkem üle võlli keerata, on seal üleval miljonivaatega baarid ja kuulake nüüd- bassein. Jah, bassein, millelt avaneb hingematvalt kaunis ülevaade kogu Singapuri linnale, kui mitte öelda riigile. Basseini kasutamisõigus on küll ainult hotelli külastajatele ja soodsaim öö selles hotellis maksab enam kui 300 dollarit. Ühtekokku on seal 2500 tuba ja mahutab 45 000 inimest. Kuna me oleme töötud seljakotirändurid, jätsime end seekord basseinimõnudest ilma. Küll aga käisime üleval siiski ära. Nimelt saavad ka väljastpoolt maja külalised minna üles, seda juhul, kui osta baarist jooke/ sööke. Peab mainima, et me tegime pildid ära ja tegime sealt enne vehkat, kui 25 dollariga klaasi veini viisakusest ostma pidime. Niiet kõik, kel soov minna, siis tegelikult saab ka tasuta üleval ära käia. Tuleb vaid meeles pidada, et peale kella kuut on dresscode natuke pidulikum, kui lihtsalt smart-casual.
Marina Bay Sands
Miljonivaatega bassein
Big city life

Samas hotelli receptionis nägin veel ka mingit promotion programmi. Lugesin reeglid läbi ja asi tundus aus. Tuli registreerida end Marina Sand Bay hotelli kliendiks, mis tähendab, et nad saadavad kord kuus kliendikirja sooduspakkumistega. Liitujad said aga tasuta söögi voucheri sealses restoranide kompleksis, niiet jah, tasuta lõunad on olemas! Loomulikult eemaldasin ma end nende meililistist, sest ei näe end lähiajal uuesti Singapuri külastamas.
Singapuri tuntakse ka kui merilõvide linna. Pooleldi kala, pooleldi lõvi sümboliseerib Singapuri ajalugu. Sai ju riiki alguse kalurikülast ja Singapuri esialgne nimi Singapura tähendab malai keeles lõvi.
 


Niigi ilmekas linnapilt muutub õhtupimeduses aga veelgi kaunimaks. Ärihooned helendavad valguskumas, mis maalivad silmale ilusa panoraami. Järgmine tõeline disainiime on aga Gardens by the Bay ehk Avatari mets, mida saadab iga õhtu mänguline valgusshow. See oli üks hästi värviline ja muinasjutuline vaatepilt.

Öös on asju…
Omapärase arhidektuuriga sild
Gardens By The Bay
Mida kõike välja ei mõelda
Imedemaa see Singapur
Muinasjutumets
Kogu selle linnriigi juures on ta tegelikult ka väga roheline. Leidub mitmeid suuri ja ilusaid botaanikaaedu ja parke, kus vabal ajal käiakse aega veetmas. Me käisime samuti botaanikaaias loodust ja nautimas ja lilli nuusutamas.

Meile Singapur meeldis- oli kena linnapuhkus, enne tõelist seiklust koos oma suurte seljakottidega, millega hakkasime juba harjuma. Algul oli ikka väga raske, kui 15 kilo seljas oli, kuid tundus, et keha talus tavapärasest suuremat koormust aina enam ja jalgsi sai ette võetud üha pikemaid matku.
Nagu eelpool mainitud, ootas meid ees Kagu-Aasia ringreis. Otsustasime seda läbida maadmööda ja vältida lendamist. Niisis oli aeg liikuda ekvaatorist edasi põhja poole. Järgmiseks siigiks sai Malaisia, kuhu läksime Singapurist bussiga. Kel soov kunagi sama teha, siis on mõistlik osta bussipilet piirini ja piirilt osta juba järgmine pilet Malaisia poole peal, kuna see on tunduvalt soodsam, kui osta terve pikem reis Singapurist. Malaisias me seekord väga pikalt aega ei viitnud, kuna oleme seal kord juba käinud. Siiski sai ühtteist põnevat korda saadetud ja sellest juba järgmine kord.
Seniks, olge moodsad 

Bali- the land of gods

Tere
Nagu eelmisel korral mainisin, sai Bali meie järgmiseks sihtriigiks väga spontaanselt. Enne lendu Uus-Meremaale oli vaja lennujaamas otsekohe otsustada, kuhu me Uus-Meremaalt edasi läheme, kuna neil on reegel, et riiki sisenedes tuleb ette näidata ka sealt lahkumine. Bali oli mõtteis olnud juba varem, kuid nüüd üks-kaks-kolm sai asi ametlikuks- järgmine peatus BALI !
Poleks saanudki paremat valikut teha peale jahedat Uus-Meremaad
Need laisad pärastlõunad
Mahedad puuviljasmuutid või värvilised kokteilid- vaade on see, mis loeb
Sinna jõudmiseks pidime aga läbima tõelise kadalipu. Esimesed sekeldused algasid Aucklandi lennujaamas. Kuna lend läks varahommikul, otsustasime tõeliste bäkkerite kombel veeta öö lennujaamas, et vältida keset ööd taksoga lennujaama seiklemist ja no muidugi hoida kokku ka hotelliöö arvelt. Niisiis pikutasime seal oma pool ööd ära ja arvasime, et lähme teeme hästi vara check in`i ära ja siis magame rahus pardalesaamiseni teiselpool väravaid edasi. Ütlen kohe ära, et selleks meil paraku enam aega ei jäänud. Niikui läksime Virgin Airline letti, öeldi, et meid lennutab hoopis Air New Zealand. Okei. Vahet pole, neil omad diilid. Seisime lihtsalt mõttetult vales järjekorras. Proovisime tükk aega iseteeninduses oma check in`i ära teha, aga minu passi see ära ei skanneerinud. Tuli tädi appi. Igavene tore tädi oli. Keset ööd nii reibas. Proovis temagi tükk aega, aga ei saanud. Kadus kuskile arvuti taha mõneks ajaks ja vaatas, et oi, passis on mu perekonna nimi VAELBA, aga pileti olen ostnud VALBA peale. Täpitähed. Big deal.
Järgmiseks tahtsime pagasi ära anda, milles pole ju mitte midagi erilist, aga… Me ostsime ju Uus-Meremaal omale magamiskotid ja panime need seljakottide alla selleks ettenähtud rihmadega kinni. Aga pagasitibile, kes polnud pooltki nii rõõmus, kui tädi, see ei meeldinud. Vot kui kaob ära, siis nemad on süüdi. Näitasime puust ja punaseks, et see ei saa sealt mingil võimalusel ära tulla, aga tibi jäi omale kindlaks. Lõpuks orgunnisime suure sagina ja vandumise peale oma pagasi ümber, kuidagi oli vaja kogu see kupatus ju lennuki peale saada.
Enne veel, kui meid väravatest läbi lasti, küsis tore tädi veel, et kaua me Austraalias ümberistumist ootame. Me ütlesime rõõmsalt, et 8 tundi ja me tegime netis omale turistiviisa, aga kinnitust pole veel saanud. Tädi muutus murelikuks ja ütles, et kui väljalend peaks hilinema ja me üle 8 tunni Austraalias transiitalas viibime, siis oleme juba reegleid rikkunud ja immigrandid. Läks aga tädi jälle tahatuppa ja proovis kuskile helistada ja toimetada. Minu viisakinnitus tuli poole tunniga kohale, Kuldaril vaikus. Meil ei jäänud muud üle, kui loota parimat. Kogu see jant kestis seal pea KAKS tundi.
Jõudsime tagasi Austraalia pinnale Brisbane lennujaama, kus meil oli 7h55min ooteaeg. See oli meile okei, sest plaanisime sel ajal linna minna, et ajada korda mõned tähtsad toimingud nagu käia pangas ja vahetada üks tšekk rahaks, osta mõned vajalikud viimased asjad, süüa jne. Meil oli see aeg ära planeeritud, ainult et Brisbane saime me lõpuks vaid kurbade nägudega lennujaama aknast vaadata. Kui irooniline see on, et me olime kaks aastat Austraalias ja nüüd me ei saanud turistiviisa kinnitust õigeaegselt , et veeta pool päeva selles riigis. Oi, ma olin vihane. Veelgi vihasemaks tegi mind asjaolu, et lennujaamas käis remont, kuskil polnud eriti olla, kõikjal mürisesid trellid ja puurid ning kõige kaugemal nurgas sellest kaosest polnud wifi levi. Lisaks kõigele, olime me väsinud. Austraaliast äralennates oli mõru maik suus. Kolm päeva hiljem sai ka Kuldar turistiviisa kinnituse. Palju õnne.
Selle hiigelpika päeva suurimad katsumused ootasid alles ees. Lend Balile kestis 7 tundi. Enne maandumise alustamist hakkasime nägema aknast tugevaid ja rohkeid välgusähvatusi. Mida madalamale laskusime, seda tihedamalt me ümber välgutas, aknataga sadas ja lennuk rappus igas suunas metsikul kombel. Tundsime, kuidas lennuk võitleb tugeva tuulega. Mida rohkem kõrgus vähenes, seda, seda kohutavamaks kõik muutus. Nägime läbi saju juba linnatulesid enda all, rattad olid väljas ja olime valmis maandumiseks, kui järsult pani lennuk täispöörded põhja ja nina sirgjoones ülespoole minema. Jutt käis kerest läbi. Mis siis nüüd!!!? Tugeva aukliku laperdamise ja välgu sähvimise saatel võtsime kiirelt kõrgust ja tegime mõned pöörded. Mõni minut hiljem teatas kapten, et oleme sattunud keset äiksetormi ja hetkel ei ole turvaline maanduda. Ootame. Ütleme nii, et päris ärev olukord oli. Paarikümne minuti pärast proovisime uuesti laskuda, kuid seekord otsustas kapten juba enne rataste väljalaskmist uuesti tagasi pöörata. Veel umbes 20 minutit hiljem tegime kolmanda katse. Kõik tundus täpselt sama, vihm, äike, tugevad õhuaugud, salongis valitses täielik vaikus ja pinget võis tunnetada iga keharakuga. Lõpuks maandusime ja kõik plaksutasid. Näost valgetena, otsaees higimull, astusime maha ja meid võttis vastu niiske ja lämbe õhk. Fakk jee, me oleme BALI`l!

Let the South East Asia backpacking trip begin

Koheselt hakkasid taksistid meile oma teenuseid pakkuma. Nad praktiliselt rebisid meilt juba kotte seljast ja käest, igaüks proovides meid oma auto peale saada. Hinda meie hotellini küsides kuulsime ulme summasid, nad proovisid öelda, et see on hästi hästi kaugel. Õnneks teadsime me täpselt, kuhu meil vaja saada on ja mis selle eest maksta tuleks. Lõpuks saime kaubale. Taksojuht kihutas sirgelt läbi kõigi punaste tulede ja viis meid poolpimedale tänavale, kus ei olnud isegi teed. Oli lihtsalt hunnik kive ja augud. Tänaval tervitasid meid ka lehmad, kes uulitsatele jäetud prügist parasjagu drive-in õhtusöögi buffet nosisid. “See ei saa olla õige”, ütlesin Kuldarile. Taksojuht avas ukse ja ütles “Welcome to Bali”. Ma ei teadnudki, mida öelda, sest see ei olnud kindlasti see, mida ma piltidel näinud olin. Siis avati meile aga kõrged väravad ja voilaa, väravate taga paistis sinine basseinike, palmid, lilled ja meie hotel, mis oli täitsa nitsevoo. Õppetund aasias number üks: ära hinda raamatut tema kaante järgi. Kell oli üks öösel, oli aeg avada tax free`st kaasa ostetud Captain Morgan ja sellele kaheööpäevasele reisiõudusele Okeaaniast Aasiasse lõpp teha. Uus peatükk- seljakotireis läbi Kagu-Aasia
Bali esmamulje polnud just kuigi paljulubav
Vana hea kui-klaasi-ei-ole-ega-rumm-joomata-jää-topsik. Taskunuga on ikka asendamatu abimees
Lühidalt Balist. Bali on väike 5632 ruutmeetrise pindalaga vulkaaniline saar Indoneesia saarestikus. Rahvaarv umbes neli miljonit ja üle 90 protsendi neist on hindud. Suurim majandusharu on tänapäeval turism, kuid läbi aegade on seniajani esikohal kalapüük, riisikasvatus, kohviistandused, samuti puuvilja eksport tänu oma ekvatoriaalsele kliimale.
Suur samm kodule lähemale
Ükskord elus sain ka miljonäriks
Meie reis kestis kokku peaaegu kolm nädalat ja oli äärmiselt meeldejääv. Olles oma esimesest couchsurfingu kogemusest väga positiivselt meelestatud, otsustasime proovida seda ka edaspidi. Nii oligi meid ootamas võõrustaja nimega Wayu. Wayu on nagu Karlsson- hästi rõõmus, lühike, natuke paks, ainult et Karlsson ei olnud omasooihar. Vist. See meid kumbagi ei häirinud ja edaspidi sai sellel teemal veel palju naljagi. Plaanisime Wayu juures veeta esialgu kaks ööd, kuid kuna meil kõigil oli nii tore, olime hoopis neli ja reisi lõpus veel kaks. Tema juures käib päris palju erinevaid couchsurfereid, seega oli tal meile kohe varnast võtta igasugu lõbustusi ja vaatamisväärsusi. Kuna ta jäi ise hiljuti töötuks, oli tal aega küllalt, et meile giidiks olla.

Thank you so much for hosting us, Wayu. Hope to see you in Estonia one day
Wayuga koos ringi käia oli ikka väga kasulik. Ta viis meid kohtadesse, kus kohalikud käia armastasid, mis olid head ja soodsad. Nii vältisime “turistilõkse” ja saime osa Bali parimatest paladest. Me oleme talle selle eest väga tänulikud.

Esmalt läksime koos temaga, ühe saksa kuti Nicoga ja teise omasooiharast sõbra Marcoga randa. Marco on ka sakslane, aga elab juba seitse aastat Balil ja rendib oma villasid turistidele välja. Randa mineku vastu ei olnud meil absoluutselt mitte midagi, kuna õues oli koguaeg 35 kraadi ja maksimaalne niiskus. Mitte midagi ei pidanud tegema ja juba tilkusid higist. Vett tarbisime nagu kaamlid. Olgu öeldud, et kraani vett ei tasu mingil juhul juua! Rand oli ilus. Vesi helesinine ja soe. Rentisime endale pooleks päevaks lamamistoolid ja jõime värsket kookosmahla. Lamamistoolilt vette oli umbes 20m distants. Ometi võttis mul sinna jõudmine aega alati 10minutit. Miks? Sest et terve kari inimesi tahtsid minuga pilti teha. Miks? Sest ma olen valge inimene. Aramad tegid distantsilt, julgemad ronisid ükshaaval vahetustega külje alla. Tundsin end kohe päris kuulsana, kui terve ekskursioonitäis kooliõpilasi mu kõrval fotografeerimas oli käinud. Tuli välja, et kõrval asuva Java saare inimesed lähevad valgete inimeste peale eriti pöördesse, Balilased ise on natuke rohkem harjunud.

Vasakult: Nico, Marco, Wayu ja oma Härra
Peale esimesi vapustusi, hakkas Bali aina enam meeldima
Paparazzide järjekord, et punase peaga valgest inimesest pilti teha
Mehed ja ma
Ei saa mitte normaalsed olla
Järgmine päev küsis Wayu meilt: “Kas te rolleriga oskate sõita?”. Kuldar ütles et ta põhikooli ajal ainult kaherattalistega sõitiski. Ämmm… 17 aastat tagasi. Juba oli meile sebitud rollu. Kiivrid pähe ja minek. Keset Bali pealinna Denpasari meeletut liikluskaost, kus ohtlikud kaherattalised igast võimalikust ilmasuunast ilma igasugu loogigata tuututades vastu kihutavad. Algul ma mõtlesin, et me saame surma. Päriselt ka. Mina hoidsin pingsalt kinni ja teatasin varitsevatest ohtudest ning olin kaardilugeja, samal ajal, kui Kuldar proovis selles virr-varris meid püsti hoida ja vajalikus suunas edasi liikuda. Positiivne oli see, et rolleri seljas käis õhk natuke ringi. Päeva lõpuks oli aga kann nii haige, keha põlenud ja ülepeakaela tolmused.

Esimene päev rollu seljas
Aga kus me siis läksime? Sõitsime umbes 40km linnast välja Ubud`i linna, mis on tuntud meelispaik jooga armastajatele, samuti backpackerite seas. Ubudis valmib ka mitut sorti kaunist käsitööd. Kohalikud on väga meistrid puussepad ja valmistavad väga omanäolist puitmööblit. Käisime vaatamas Monkey Forest`it. Nagu nimigi ütleb oli tegu ahvimetsaga. Neid pärdikuid oli seal tõesti igasuguseid- suuri ja väikesi, noori ja vanu. Ahvid on küll igavesed vahvad tegelased vaadata, kuid nendega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Nad on varganäod! Kõik lahtised asjad tuleb ära peita- joogipudelid, telefonid, ehted, sest neil pidavad kallis maitse olema. Nad oskavad isegi lukke avada ja nad on väga vilkad. Nägime isegi, kuidas nad inimestele pähe hüppasid ja seal päikseprillidega jooksu panid. Pärast olid jupid taga. Edaspidi olime alati ettevaatlikud, kui ahvid seltskonnas olid.

Pärdik
Vigurdavad ahvid ajasid mu elevile
Nico sai omale tõsisemat sorti sõbra
Muhedik
Pilgud ja nooled
Ahvisabaga nätaki piki kukalt
Väiksed väänikud monkey business`it tegemas
Järgmiseks külastasime mitmeid erinevaid templeid.Templitesse ei tohi siseneda paljaste jalgade ega õlgadega, samuti ei ole sinna naisterahvastel teatud kuuperioodil asja. Kohalikud on äärmiselt usklikud ja võtavad seda väga tõsiselt. Igal pool on jumalatele pühendatud altarid, kuhu viiakse ohvriande. Tänavale ja ukse ette pannakse iga päev uus and, milleks on tavaliselt punutud bambuskorvike koos lilledega, lisaks pannaks toiduaineid, vett, vahel isegi sigarett, mõni arvab, et Tema on ka suitsumees. Suitsu tehakse seal muideks kõikjal- restoranis, hotellis, isegi pangas nägime ükskord, kuidas kõigil plärud ees olid. Viirukid põlevad pea ööpäevaselt ja nende tugev aroom on hõljub kõikjal. Nägime templites tseremooniaid ja käisime isegi enda ihu ja hinge püha veega puhastamas.
Poisid said ka templis käimiseks sarongid selga
Teenistus ja pühitsemine

Püha vesi
Džungel
Järgmine käik viis meid kohviistandusse. Meie kui kohvihoolikud olime sellest väga põnevil, sest teadsime juba eelnevalt, et kavatseme Balil kindlasti proovida üht huvitavat musta jooki. Nimelt Luwak kohvi, mis maksab Euroopas 20 eurot tass. Miks? Luwak kohvi on tuntud ka kui cat poo coffee. Jah, tegu on tõesti kassi kaka kohviga. Nimelt sealne kaslase sort armastab süüa kohviube. Peale seedeprotsessi läbimist puhastatakse kohvioad ja sellest valmib hõrgu aroomiga maitsev delikatessjook. Samuti proovisime 12 erineva sortimendi teed ja maitsekohvisid ning sain ka ise röstimisel kaasa lüüa.

Mekitamas ühte ja teist
Luwak coffee ehk sellisena see kraam sealt kassi kõhust väljub
Tassike cat poo kohvi?
Sel samal päeval käisime ka ühes väga meeldivas söögikohas söömas. Istusime keset riisipõldu bungalos ja sõime banaanikoorel serveeritud kohalikke peenemaid hõrgutisi. See sööming on veel siiani eredalt meeles. Kohalik toit on väga vürtsikas ja maitsev. Üllatav oli, et traditsiooniline fried noodle on meie jaoks tuntud kiirnuudel aka mitšukas, mida peale keetmist praetakse rohke õliga, maitsestatakse chilli ja sojakastmega. Sekka praetakse juurikaid. Tavaliselt serveeritakse praemunaga. Kana või loomaliha jaoks peab eraldi maksma. Palju süüakse pähkleid erinevas vormis. Neist valmistatakse erinevaid nii soolaseid suupisteid, kui maiusi. Minu lemmikuks on saanud taignas küpsetatud banaan, mida saab samuti igalt tänavanurgalt osta nagu enamikke asju, mis su hing ihkab. 
Proovisime ära kuulsa duriani nimelise puuvilja, mis on tuntud oma ebameeldiva haisu tõttu. Avalikes kohtades nagu lennujaamad, hotellid ja kaubanduskeskused on lausa sildid väljas, mis keelavad antud puuviljaga ruumi sisenemist. Kuuldavasti hoiavad Eurooplased sellest eemale, kui tulest, aga meie otsustasime ära proovida. Lõhnas jah teine teistmoodi, aga läks alla küll. Pigem oli selle tekstuur ebamäärane tatjas ja lihtsalt veider.

Hoolimata suurest okkalisest puuviljast on sisu üsna vähe
Päikeseloojangu ajaks läksime kaljunukil asuvasse Uluwatu templikompleksi tantsuetendust vaatama. Esitati kohaliku muistendi järgi jutustut, millest ma päris hästi aru ei saanud. Tundus, et olid kaks õde- hea ja halb. Siis kargas lavale kuri ahv ja röövis hea ära ja siis tuli mingi teine tüüp, kes ta jälle tagasi tõi. Kuigi mulle jäi siiski lõpuni segaseks, mis asjaoludel see tants ja trall käis, oli kostüüme ja kogu seda kemplemist seal omajagu tore vaadata. Kokku oli laval 70 esinejat, kellest 60 erinevas vanuses mehe osaks jäi akapella stiilis häälitseda.

Pura Luhur Uluwatu,
Mehed ja ma jällegi
Kätemeri
Kuidas valges kostüümis ahv kohe lavale hüppab ja hea õe ära röövib
Lavatagune pilt peale etenduse lõppu

Viimasel õhtul läksime kõik koos veel ööklubisse. Rolleriga mõistagi. Päris ausalt ma pole ööklubis põhimõtteliselt kaks aastat käinud. Mina, kes ma olen läbi aastate ülenädlane klubihunt olnud, omades poolte Tallinna lokaalide püsikunde kaarti. Pean tunnistama, et ma ei teadnud pooli lugusid, mis mängiti, kuid niikui vana hea “I gotta feeling” lugu ära tuli, oli tantsusamm sees ja näpud püsti. Bali on eriti Austraallaste seas tuntud meelelahutuspaik. Nii noored kui vanad pidutsevad nii, kuis homset ei olekski. Sellega kaasneb aga palju ohte- vargused, röövimised, narkootikumid. Just viimastega on kohalik valitsus väga karm. Balil on kehtestatud narkootikumide sissevedajatele surmanuhtlus. Just hiljuti jäi üks järjekordne Austraalane sellega vahele ja mõisteti hukkamisele. Aussid tegid sellest muidugi kõva poleemika ja kutsuti üles Balit boikoteerima. Jah, väga kahju, et teine tänapäeval väheesineval moel oma lõpu leidis, aga ta teadis ju sellise karistuse võimalikkusest, kui neid heroiinipakikesi alla neelas ja sellega riiki üritas marssida. Klubitänaval on tühjal platsil suur monument, mis mälestab 2002 aastal toimus Bali terroriaktis hukkunuid, kus ööklubi plahvatuses kotas elu 202 inimest. Kahetsusväärselt toimusid 2003 ja 2005 aastal veel kaks plahvatust…

Taga on näha, kui suurtest kokteilid on. Selline toop oli oma 1,2 liitrit
Linnapuhkuselt võtsime suuna saare elu kaema. Enamik sõidavad alati Gili või Lomboki saartele puhkama, mis on turismiparadiis, meie otsustasime väiksema Lembongani kasuks ja jäime väga väga rahule. Esialgse kahe öö asemel veetsime seal hoopis neli. Noh, tegelt ma olin kaks päeva sellest ka haige. Palavus ja konditsioneer ühtse combona olid oma töö teinud. Aga Lembongani saar oli justkui väike paradiis. Leidus väikseid imeilusaid täiesti privaatseid randasid, džunglit kui ka uhkeid resorte, milles me vabal ajal lebotamas käisime. Siit tuleb ka säästunipp- selleks, et luksust nautida, ei pruugi alati kallis hotellis ööbida, piisab, kui ostad neilt kokteile ja võidki nautida miljonivaateid oma lamamistoolilt vihmavarjuga värvilisi jooke rüübates ning käia helesinises basseinis ujumas.
Kohalikke elas saarel vaid 5000, ühest otsast teiseni viis vaid üks põhitee ja mõni väiksem rada. Autosid oli seal vaid mõni üksik. Kõik “teed” oli äärmiselt viletsas olukorras. Auk augus. Kevadised Tallinna tänavad on selle kõrval justkui poleeritud.
Leidsime endale kena majutuse ranna lähistel ja tegime iga päev rolleriga suuremaid ja väiksemaid avastusretkesid. Üle nigela silla sai sõita ka naabersaarele, mis oli veelgi väiksem. Mõne majutusasutuse- ja kalurikülaga. Ma ei oskagi kirjeldada, mis me seal täpselt tegime- uudistasime ringi, puhkasime, nautisime ümbrust. Las pildid räägivad ise enda eest.

Paradise found
Sellises külakeses elasime
Lebo
Merevaatega bassein
Kuldar ja paljaste tissidega tüdrukud

Lennukihääl mõelge ise juurde
Welcome to Dream Beach
Privaatrannas ainult meie ja naabertoas elav Ameerika kutt Paul
Peale saarepuhkust veetsime veel ühe päeva Surathanis, mis on samuti külastamist väärt rannikulinn paljude (üle)hinnatud restoranidega otse mere kaldal.
Järgmiseks sõitsime väikebussiga üle mägede otse teise Bali otsa, lõunast põhja, sihtpunktiks linn nimega Lovina. Lovina on vulkaanide tõttu eriline oma musta liivaga randade poolest.

Pilvedesse mässitud vulkaan
Musta liiv just rätikut maha laiutama ei kutsu
Jõudsime sinna just uue aasta pidustusteks. Jah, Balil tähistati uut aastat 20. Märts. Nad ei ole mitte lihtsalt kaks ja pool kuud hiljaks jäänud uue aasta vastuvõtuga, vaid nad on suisa ajast maas. Tegime meiegi väikse ajarännaku ja tähistasime aasta 1937 tulemist. Nagu ma ennist juba mainisin, on Balilased väga usklik rahvas. Nende kombe ja uskumiste kohaselt alustavad nad juba nädalaid varem uusaasta pisustuste ettevalmistustega. Nad ehitavad selleks spetsiaalselt koletised. Koletised, kes süboliseerivad pahesid. Vana aasta ööl kogueb kogu rahvas tänavatele, kus toimub suur, uhke, kirev ja meeleolukas paraad. Koletised on asetatud bambusraamile, millel mehed neid mööda tänavaid rahvale näitavad. Vaheldumisi tantsivad pidurüüs naised ja mängitakse pille. Õhtu lõpuks kogub rongkäik hoogu ja minnakse ülemeelikumaks. Lõpuks liigutakse monstrumitega surnuaia lähedusse, kus nad põletatakse. Sellega saadakse vana aasta pahedest lahti ja luuakse õnne uueks aastaks. Samuti tehakse palju ohvriande. Suured korvitäied hea ja paremaga viiakse altarite ette, kõike ikka parema tuleviku nimel. Põnev oli jälgida teistmoodi aastavahetuse kombeid. Meie oleme ju harjunud piduõhtusöögiga, peale mida panakse joogile rõhku, vaadatakse naljasaateid ja presidendikõne, keskööks minnakse välja ilutulestikku jälgima ja shampanjat jooma.
Teel templisse ande viima. 
Rongkäik
Rahvarüüd
Koletised


Sellele järgnev päev ei ole mitte pohmakapäev, kus telekast tuleb klassikaliselt Titanic vaid on Nyepi Day ehk vaikuse päev. Sel päeval põhimõtteliselt lind ei lenda ja muru ei kasva. Kõik inimesed on vaikselt oma kodudes. Telekad ei tööta, tuled ei põle ja tänavale ei minda. Isegi lennujaam on kinni. Väga huvitav kogemus.
               
Kui pidustused said peetud, rentisime jällegi rollu ja läksime nii ida- kui läänekallast uudistama. Idas midagi erilist ei olnud. Sealt oleks saanud edasi järgmistele Indoneesia saartele nagu Java, kuid seekord otsustasime mitte minna.

Mootorratturhiir
Cheers
Õppisin ka rolluga sõitma ja olin ise mega uhke
Bensiini müüakse plastikpudelitest või viinapudelitest.
Retro velo
Retro rollu
Läänes olid mõned kenad väiksed rannikulinnas ja üks koht, kus me rämedalt petta saime. Olime kuskil ei-kusagimaad riisipõldude vahel. Jube nälg. Leidsime mingi väga tagasihoidliku koha, mis tundus piisavalt puhas, et seal süüa. Nagu ikka, siis hindasid väljas ei olnud. Näitasime näpuga kala peale ja naine veerib püüdlikult “eitiiin”. Okei, 18 on täitsa keskpärane, pigem odav hind ehk siis mingi 1,8 dollarit. Sobib küll. Tellime kaks kala. Kala saabub tükk aega hiljem ja maitseb väga hästi. Oleme oma valikuga väga rahul. Kõht on täis ja meel on hea. Lähen istun rollerile ja saadan Kuldari tasuma. Hakkame sõitma ja Kuldar ütleb: “Ma ei teagi nüüd kuidas sulle seda öelda, aga see kala maksis 8 dollarit tükk.” Mina: “WHAT THE FAKK!??” Tuli välja, et maksmise ajaks oli peremees esitanud arve 160 000 kohalikku raha ehk siis “eitiiiinist” sai “eiti”. Kuldar ullike maksis selle ära. 3,6 dollari asemel 16 dollarit, mis on selles mõistes väga absurdselt palju raha. Kuskil riisipõllul. Mul läks hari nii punaseks ja peale Kuldari näo täis sõimamist käskisin tal ots ringi pöörata ning jalamaid tagasi minna. Läksin siis aru pärima, et mis kurat. Tüüp rääkis jumala ausa näoga, et kala ongi nii kallis, mis on bullshit. Palusin selle naise ka sinna letti tagasi ja küsisin, mis kala maksab, siis oskas soravalt “eiti” öelda. Proovisin neilt küll osa raha tagasi saada, mis osutus ilmvõimatuks. Küll aga avaldasin neile arvamust, et niiviisi inimesi petta ei ole viisakas, eriti, kui neil on mingi suvaline uberik keset riisipõlde. Selle raha eest oleks saanud kesklinnas all you can eat buffet õhtusöögile minna. Õppetund Aasias number kaks- kontrolli alati hinda mitu korda. Ka siis, kui arvad, et said õigesti aru, näita veel näppudega või kalkulaatori peal või kirjuta paberile. Selle numbrite kombineerimisega on meil veel edaspidigi sekeldusi olnud.

Pahanduse kala vasakul ja muud söömised
Majake keset riisipõlde
Riis tärkab

Kuna meil oli rolleriga juba oma 500km praktikat seljataga, tagument oli istme kuju võtnud ja Kuldar piisavalt praktiseerinud, läksime uuele levelile ehk mägedesse sõitma. Vahepeal oli ikka väga hirmus. Ülesminnes oli tunne, et kohe tõmbame nokka ja allaminnes kurvi kallutades oli tunne, et kohe paneme külje maha, aga näe- ellu jäime. Sõitsime üle vulkaanilsete mägede, mille tipus oli päris külm. Sõitsime mööda väikeseid külavaheteid, kus valgeid inimesi peale meie ei kohanud ja kohalikud jäid meile mokk töllakil järgi vaatama. Külastasime ka Bali kuulsaimat Ulun Danu Beratan templit, mis asub järve kaldal mägede taustal. Lõpetuseks käisime end pühas kuumavee basseinis leotamas.

Bali the land of gods

Kohalikud poiskad tahtsid pilti
Aeg Balil hakkas lõpule jõudma. Meie uus kohalik sõber kutsus meid tagasi enda juurde ööbima, kelle juures olid seekord ka juba uued couchsurferid Vova ja Andrei Ukrainast. Pean ütlema, et mulle nad ei meeldinud. Nemad olid seal vaid tasuta öömaja pärast, pealegi lugupidamatud ja valjuhäälsed ja täiesti ebaseltskondlikud. Kuna Ukraina teema läheb ilmselt kõigile korda, küsisin neilt ka poliitilise olukorra kohta nende riigis. Nemad murelikud ei tundunud. “Idas käib sõda, no ja siis…”

Tädil on palgikoorem peas
Kuhu nad selle maltsaga lähevad??
Tänavapildi stiilinäited
Vuntsidega mees kõndis ringi, üle õla kaks korvi. Korvis olid kuked. Päris kuked.
Koht mida kutsuda koduks

Veetisime veel paar päeva Wayuga ja läksime öösel kell kolm lennujaama, et minna Singapuri. Kusjuures Balil on ikka väga loll süsteem- saabudes pead maksma viisa eest 30 dollarit ja lahkudes niiöelda lahkumistasu veel 20 dollarit. Seekord olime oma Air Asia odavlennufirmaga väga positiivselt üllatunud, kuna selle pilet kattis juba ka nn lahkumismaksu. Thumbs up, Air Asia.
Mõned tähelepanekud elust Balil. Olemuselt on nad üldjuhul väga naeratavad ja sõbralikud. Nii mõnigi üllatas oma lahkusega. Näiteks bussijuht, kes meid heast tahtest otse ukseette sõidutas. Või üks kohalik väga suvaline tänavapealne söögikoht, mis nägi nii armetu välja, kuid toit oli super, niiet me läksime sinna viis korda. Hakkasin oma käsi desinfitseerijaga puhastama, kui tüdruk mul käest kinni võttis ja taharuumi vedas. Andis seebi kätte ja valas kopsikuga vett peale. Kasulik nipp Aasia riikides reisides on alati, ALATI kaasas kanda niiskeid salvrätikuid või desinfitseerijat.

Inimesed olid kehaehituselt lühikesed ja üldiselt üsna peenikesed, mustade juuste- ja kollakas tugevpruuni nahavärvusega. Naised kaitsevad end päikesega kokkupuutest igal võimalusel. Kantakse pealaest jalatallani pikki rõivaid ja kasutatakse valgendavat kosmeetikat. Meil andis poes tikutulega taga otsida uut päiksekreemi, mis ei oleks valgendava omadusega. Kõik, absoluutselt kõik, isegi deodorandid on whitening. Kõik ikka selleks, et heledam välja näha, sest valge inimene on ju rikas inimene. Tihti sain oma heleda naha kohta komplimente, omameelest olin ikka väga mõnusa päevitunud jumega ja väga rõõmus selle üle ja siis keegi tuleb ja ütleb, et sa oled nii ilus luik.

Toit väga vürtsikas ja maitsev. Üllatav oli, et traditsiooniline fried noodle oli nende jaoks meile tuntud kiirnuudel aka mitšukas, mida peale keetmist praeti rohke õliga, maitsestati chilli ja sojakastmega. Sekka praeti juurikaid. Tavaliselt oli kõrval praemuna. Kana või loomaliha jaoks pidi eraldi maksma. Kohalik kuulus õlu on Bintang. Palju juukase igasugu take-away jooke, mis on erinevat värvi, enamasti jääteed või kodused limonaadid, milles ei ole ju midagi erilist, väljaarvatud fakt, et neid serveeritakse kilekotis. Jah, just! Väiksesse kilekotti pannakse kulbiga jääd, valatakse jook peale, kõrs sisse ja ülevalt tihkelt kummiga kinni. Üks väga kummaline asi mida veel kilekotis osta sai oli kuldkala. Tänavaputkadest sai lihtsalt osta kuldkalu. Rippusid seal kilekotis ja ootasid, mil mõni lapsevanem nad oma maimukestele ostaks.

Aitäh pildi eest, Google. Limpsi kellelegi?

Tänavalt saab osta igasugu söögikraami.Värskelt grillitud maisiga ei saa iial alt minna.
Jäätisega ammugi mitte! Guava ja dragonfruit sorbet
Tänavatel, eriti pimedatel tuleb väga hoolikalt jalge ette vaadata, et ei kukuks sõna otseses mõttes auku. Kõnniteed, kui neid nii saab nimetada on kõikjal sisse kukkunud. Tundub, et seal all on kanalisatsiooni taoline solgivesi ja seda katvad paneelid on sisse vajund ning nii ka jäänud. Väga tihti tuleb kõndida liiklustee ääres. Avalikke prügikaste eriti ei leidu ja sellest tulenevalt on kõikjal kohutaval kombel rämpsu, sodi, prügi, kile, plastikut, pudeleid, toidujäätmeid, pakendeid kui ka lausa (lehma)sitta. See toob omakorda kohale närilised, kes nendes hunnikutes ringi sebivad. Kogu selle räpasuse juures on turistidele mõeldud alad enamasti väga kenad ja puhtad.

Lihtsalt sellised kõnniteed ongi
Või siis sellised sõiduteed
Liiklus on hullumeelne, kuid ka sellega harjusime lõpuks ära. Algul võttis meil teeületamine mitu minutit ja lõpuks jooksime kramplikult käest kinni hoides üle, kui sobiv moment tekkis. Hiljem saime aru, et vältida tuleb lihtsalt autosid, sest need on hirmsad, rollerid on rohkem pohhuiistid ja laveerivad sinust mööda, kui nad piisavalt kaugelt sind näevad. Tuleb lihtsalt vaikse, kuid kindla tempoga liikuda ja kõik sujub. Vajab küll julgust, kuid igapäevane adrenaliinilaks on garanteeritud.

Meile Bali igatahes meeldis. Jäime rahule, et saime kogeda pisut kõigest, mida sel Indoneesia saarel meile pakkuda oli. Nägime kirevat linnamelu, aeglast külaelu, lõõgastusime üksikul rannaribal kui tegime tutvust kohalikega. Väga mitmekesine ja silmaringi avardav kogemus. Võtame kaasa vaid väga head mälestused, kui see esimene maandumine muidugi välja jätta.
PS! Mul on au ja rõõm olla valitud Eesti Blogiauhindade nominentide sekka reisiblogi/ elu välismaal kategoorias. Hääletamine kestab 25. maini. Hääli saab anda http://bestblog.ee/ heleenv2lba.blogspot.com 

Tänan tähelepanu- ja kaasaelamise eest 🙂

Järgmine sihtkoht- Singapur!
Traditsiooniliselt sai lennukis jälle postkaarte vorbitud

Uus- Meremaa The land of a long white cloud

Hello
Asjalood on nüüd nii kaugel, et suured seiklused Austraalia pinnal on läbi. Enne kui ma siin heietama hakkan, võtan veel viimased nädalad kokku. Kuna paar kuud enne meie viisa lõppu pakuti mulle sponsorship viisat, kulus kogu energia sellega tegelemiseks, kuniks otsustasin selle tagasi lükata. See tähendas seda, et senine working holiday viisa hakkas lõppema ja edasisi plaane meil polnud. Oli ainult unistus minna Aasiasse reisima, kuid reaalselt ei olnud me seda planeerinud.

Roosiaia kuninganna
Ütleme nii, et eelmise aasta algul lootsime viisa lõpuks koguda teatud summa raha reisimiseks, aga nii palju paraku ei õnnestunud. Paljud asjad läksid vett vedama. Töökohad ei olnud nii tulusad, kui oleks võinud ja otsustasime elada täisväärtuslikku elu Austraalias. Eesmärk oli ju näha kängurumaad, kõik mis üle jääb, on boonuseks. Igatahes tuli reisiplaane kokkupoole tõmmata ja teha valikud. Eksklusiivsed Bora-Borad ja Prantsuse-Polüneesiad unustasime ära, sest sellega olekski sel juhul asi piirdunud.
Kahjuks sai meil mõlemal veinimõisades töö otsa juba jaanuari lõpus, mitte veebruari keskel nagu lubatud. Hooaeg sai lihtsalt läbi ja abikäsi polnud enam tarvis. See tähendas automaatselt paarituhandest reisieelarve põrumist. See kolm nädalat, mis me tööta olime, oli justkui sundpuhkus. Käisime rannas ja olime niisama. Tegime reisiettevalmistusi. Jätsime sõpradega hüvasti. Jätsime Austraaliaga hüvasti.
Oli kena see veinimõisa eluke
Kvaliteedikontroll- tuleb hea Cabarnet Shiraz`i aasta
Kogu meie elu, mis me kahe aasta jooksul enda ümber lõime- kõigest tuli lahti öelda, maha müüa, ära anda, koju saata. Ja seda kraami oli meil kogunenud ikka meeletult. Alates toiduainetest, mahlapressist, espresso kohvimasinast, lõpetades kõlarite ja Kuldari õngekomplektiga. Algas suur sorteerimine. Iga pisemgi asi tuli kaalutletult ära grupeerida. Annetasime suure hulga asju heategevusse või pakkusime sõpradele, tuttavate. Igavese hunniku asju müüsin internetis kohalikus foorumis maha. Uskumatult mõttetuid asju ka. Näiteks pikendusjuhtme või riidepuud või vanad telefonid või plastiknõud, hilpudest rääkimata. Koju sai saadetud üks kohvritäis ja üks kastitäis head paremat. Põhiliselt kallim kraam ehk matkavarustus, firmarõivad, suveniirid, lemmikud riided jne. Ma ostsin kolm uut parfüümi ja tahtsin need koju saata, kuid pakki postkontorisse andes selgus, et polegi lubatud ja tuli kõik lahti kiskuda. Nüüd ma siis reisin, neli lõhna seljakotis. Iga päev on valik- Gucci, Versace, Guess või Moschino. Udupeenelt lõhnav backpacker.
Sorteerimist ei teinud lihtsamaks asjaolu, et me ei teadnud veel KUHU me läheme. Millisesse kliimasse. Lõpuks sai otsus tehtud vähem, kui kaks nädalat enne Austraalia viisa lõppu. Järgmine peatus Uus-Meremaa. Riik, kus on iga inimese kohta 10 lammast, ehk ligi nelikümmend miljonit neljajalgset kasukalist! Riik, mille elanikke kutsutakse kiivideks nii puuvilja, kui ka omapärase lennuvõimetu linnu, kiivi, tõttu. Riik, mis asub lõunapoolkera servas. Riik, kus õhk on puhas ja loodus hingematvalt maaliline. Riik, kus on filmitud kuulsad “Lord of the rings” ja “The Hobbit”. Riik, mida kutsutakse ka pika pilve maaks- the land of a long white cloud.

Kia Ora ehk heade soovidega tervitus maoori keeles
Kiivi- lennuvõimetu lind
Kes ütles määä ?

Kaasa sai pakitud mõningaid soojemaid rõivaid. Samas aga selliseid vanemapoolseid, mida saaks pärast kotist välja visata, et ei peaks Aasia soojas kliimas seda koormat kandma. Sama mõttega ei võtnud me isegi oma korralikke matkasaapaid kaasa, mis oleks küll Uus-Meremaale sobinud hästi, aga samas ei tahtnud ma neid kobakaid hiljem kaasas tassida. Nii saigi ühes võetud nii vähe, kui võimalik ja nii palju, kui vajalik. Kõik potsikud ja totsikud sai jällegi väikestesse topkadesse villitud. Mõningased ravimite varud erinevateks puhkudeks. Soetasime uued mikrofiiber rätikud, mis on kiirelt kuivavad ja väga kerged. Ülimalt tarbekaks osutusid ka pagasikaal, universaalne taskunuga-lusikas-kahvel-avaja ja pleed. Nii saigi Kuldarile selga 18kg ja mulle 15kg. Suurt kaalu omab Kuldari kotis kaamera ja statiiv, minu omas arvuti ja kogu muu tehnika.

Samuti tuli leida endale sobilik kindlustus. Selle leidmine on mõnevõrra keerukam ja kõvasti kulukam, kui viibid juba välismaal. Tavalised Eesti kindlustusseltsid sel puhul üldjuhul ei aita. Kindlustus on reisimisel aga väga oluline. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib kas halva juhuse või kellegi teise süü tõttu. Neid juhtumeid on küllaga, kus puhkusereisil hüpatakse basseini peakat ja jäädakse invaliidiks. Pärast on saatkonnal tükk tegemist, et inimene koju toimetada ja kogu suguvõsa peab Facebookis ning mujal annetusi koguma. Sõbrad, te võite rahulikult magada, kui meiega midagi juhtub, siis kindlustus taob kõik kinni.
New adventures
Hakkasime juba varakult müüma ka oma kolmandat reisiliiget- autot. Lootsime saada selle eest kenakese summa, kuna me teda nii hästi hoidsime ja hooldasime ja kes teab, siis Kuldar on selline autopede, et ühesõnaga, sinna autosse sai ikka päris palju sisse investeeritud. Ometigi peletasid väljalaskeaasta ja odomeetri näidu suured numbrid ostjaid eemale. Olime ka Perthi linnale liialt lähedal, mis tähendas, et autode valik oli suur- kes otsis odavat autot, sai võileiva raha eest kah. Aga need olid sellised rapped, mis on kohe suremise äärel. Me ei olnud lihtsalt põhimõtte pärast nõus oma autot ära müüma alla tema reaalset hinda, kuna teised sama aastaarvuga olid värvikahjustustega, lekkivad, suitsevad ja koledad. Nii me siis müüsimegi viimse minutini oma truud autot, kes kohe kuidagi ei tahtnud meie juurest lahkuda. Rõhutan, VIIMSE MINUTINI! Sest sõitsime veel oma autoga lennujaamagi.

1 ASI- meil oli sinuga hea, igatseme sind! 

Proovisime kokku kolm nädalat müüa erinevatel veebilehtedel, trükkisime kuulutused ja kleepisime neid linna peale ja hostelite seintele. Tasahaaval hakkasime pidevalt hinda langetama, kuna väljalennu kuupäev tuli aina lähemale. Lõpuks läksime Perthi linna, kuna äralend oli juba paari päeva pärast, kuid ei midagi. Ühtegi tõsist huvilist polnud või olid need, kes kohe poolt hinda kauplema hakkasid. Viimases hädas küsisime Marvelilt palvet, kas ta oleks nõus meie autot edasi müüma ja saaks 10 prossa vahet. Sellist olukorda ei osanud me eales ette näha, sest teadsime, kuidas teised oma autopanne mitmekordse vaheltkasuga müünud on ja meie olime oma hinna juba alla igasugu väärtust lasknud. Istusime pargis, meil oli äralennuni vähem, kui 24h, mõlemad uuendasime internetis rohkem, kui 30 lehekülge, kus kuulutused üleval olid ja langetasime iga natukese aja tagant hinda. Iga tunniga kaotasime aega ja raha. Hakkasin lõpuks lihtsalt nutma. Närv ei pidanud enam vastu. No mida me teeme??

Kolm tundi enne lennujaama minekut helistas üks vend ja tuli vaatama. Inglane, kes oli just Aussi tulnud. Automehaanik. Tegi tiiru ja oli väga rahul. Hinnaks pakkus ainult 1500$ aga meil ei olnud valikut, kes see või mitte midagi. Nutumaik suus lõime käed. Tüüp kraapis kokku 1150$, kuna rohkem automaadist ei saanud ja pank oli selleks päevaks juba suletud. Sõitsime veel lennujaama ja vaatasime nukralt oma truule sõbrale järgi, kellega me unustamatud 68 000km koos veetsime nii vihmas, lumes, kui lõõskavas päikeses.
Olime juba Uus-Meremaal, kui kontrollisime iga päev oma panka ja mida ei olnud, ei olnud seda ülejäänud faking 350$. Ja ma vandusin endale, et ma saan selle kätte, sest me saime soovitud 2700$ asemel niigi 1500-ga kaubale, ma ei saa enam rohkema 350 dollariga vastu pükse. See on meie faking reisifondi raha, mida me oleme faking hoolega kogunud, me oleme oma auto eest siiralt hoolt kandud ja ta on meile nagu oma faking pereliige ja Austraalia sakib. Vot nii tige olin ja rohkemgi veel.

Proovisin talle helsitada, millest loomulikult kasu polnud kunagi. Mõnele üksikule sõnumile ta vastas. Vastas, et tema tegi ülekande ammu ära ja blabla. Jätkasin ta pommitamist ja hakkasin vaikselt ähvardama politseiga ja bluffisin, et me tuleme tagasi Aussi ja meil on kõik ta kontaktid olemas müügilepingul ja me lähme menti. Siis hakkas keerutama. Samas raha ikka ei olnud. Kahe nädala pärast võtsin uue trumbi välja. Leidsin ta Facebookist üles ja otsisin välja ta õe, kellele kenakese kirja kirjutasin ta armsa venna kohta, kes on hale petis ja kui ta oma vennale aru pähe ei pane, siis me lähme politseisse ja ta saadetakse riigist välja. No tegelikult oli ka see bluff, sest seda oleks päris raske tõestada olnud, seda enam, et me ise enam Aussis pole. Aga peale seda kirja oli tüüp vähe aktiivsem vastama ja lubas nädala jooksul ülekande ära teha. Ka seda ei juhtunud, kuid lõppude lõpuks umbes neli nädalat ja lugematu arv närvirakke hiljem saime 300$ kätte, mis on siiski 50 vähem, kui pidi, aga ma lihtsalt ei jõua enam võidelda ja mu Aussi telefoni kaart ka ei toimi enam. Vot selline kena lõpp oli meie Austraalia seiklusel. Selle pärast ma ei viitsigi seekord rohkem heietada neil headel Aussi aegadel, vaid teen seda teine kord, kui olen pisut maha jahtunud.
Oma viimased mõned päevad veetsime veel Chanté ja Egani juures, kes olid lihtsalt nii mega toredad nagu alati. Käisime koos ühel festivalil ja üks õhtu tegi masterchef Egan meile ülimaitsva õhtusöögi. Viimasel päeval tegime veel antipasta õhtusöögi, ehk erinevates valikutes juustu, vorsti, oliive, kuivikuid ja muud head kraami. Sel puhul tõid nad välja ka ühe erilise pudeli veini, mis neil juba mitu aastat avamist on oodanud. Pendfoldsi veinitehasest ostetud mitmesaja dollarine Cabarnet Savignon, mis oli üks parimaid, mis me eales proovinud oleme. Aitäh, et jagasite seda meiega, meil oli au!
Aga nüüd siis helgemate teemade juurde. 20.02.15 südaöösel tähistasime Perthi lennujaamas Kuldari 32. sünnipäeva saabumist. Ulatasin talle pihku ühe naljaka kaardi ja American Beauty Car Show piletid, mis oli tema puhul muidugi kümnesse kink. Unistab teine juba kannatamatult, et saaks oma armukesega koos aega veeta ehk Lincolniga ringi kruiisida. Enne seda tuli aga kaks lendu üle elada. Natuke irooniline, aga Kuldarile ei meeldi üldse lennata ja pidi seda terve oma sünnipäeva päeva tegema. Öösel siis Perthist Sydneysse, kust mõni tund hiljem juba Uus-Meremaale, Christchurchi linna.

Enne äralendu selgus aga lennujaamas tõsiasi, et Uus-Meremaale minnes on meil siiski vaja näidata ka sealt äralendu. Me aimasime, et meil võib seda vaja minna, kuid muude jamade pärast oma pead sellega ei vaevanud. Mis siis ikka. Sealsamas arvuti lahti ja ostsime järgmised piletid… emmm, kuhu?  “ A mis sa arvad, kui läheks näiteks Balile?” No davai, lähme!” Ja otsustatud ta saigi. Ei olnud just kõige soodsam diil, arvestades et Perthist oleks saanud sinna paarisaja dollariga, aga noh…

Meile hakkas Uus-Meremaa juba lennuki aknast meeldima
Nagu ma enne juba kurtsin, siis meie põrsake ei olnud nii punnis, kui meile meeldinud oleks. Kuna ma olen nii palju igasugu reisikirjandust ja blogisid lugenud, hakkasin sealt saadud säästnippe kasutama ja jõudsin paljudeni ka ise. Esiteks liitusin juba eelmine aasta Couchsurfinguga. Kes ei tea, mis see on, siis see on ülemaailmne reisijate ühendus, mille iva seisneb selles, et saad kohalike juures tasuta ööbida. Selle ühendusega on liitunud inimesed, kes on huvitatud vahetamast kultuure, reisimuljeid, leidma uusi tuttavaid ja jagama oma kodu reisijatega. See on nagu kodumajutus.
Nii oligi mul leitud meile meie esimene Couchsurf`i host ehk perekond Christchurchi linnas. Tänu aset leidvale kriketi MM-ile oli linn kriketifänne täis ja pea viimnegi majutus välja müüdud, mistõttu olime eriti õnnelikud, et omale ööbimiskoha varem valmis sebisime.

Meid võtsid vastu Marshall, Stephanie ja nende kolm last. Tegu oli Kanada perega, kes juba 1,5 aastat Uus-Meremaal elavad. Nad on ka ise palju reisinud ja teiste couchsurfer`ite juures peatunud. Nemad on pakkunud kodu 197 inimesele, sealhulgas kahele teisele eestlasele. Me ööbisime nende laste mängutoa põrandale tehtud mugaval asemel kolm ööd ja meil oli väga meeldiv esmakordne kogemus. Õppisime neilt, et lastega saab väga edukalt reisida nii pika- kui lühiajaliselt. Nad soovitasid meile väga palju toredaid kohti ja jagasid kasulikku infot. Meie jällegi tutvustasime Eestit ja näitasime slaidishowd, mis meil teistele näitamiseks kokku on pandud.

Samal ajal meiega tuli sinna ka üks teine rännuline. Muhhammad Pakistanist. Ta on spordiajakirjanik ja tuli Christchurchis toimuvat kriketi maailmameistrivõistulust kajastama. Ta on esimene pakistanlane, keda ma kohanud olen ja kellel peaks automaatselt eelarvamus tekkima, siis unustage ära, ta on jumala normaalne inimene. Päriselt ka. Loomulikult saime temalt ka küllakutse Pakistani.

Captain Cook`i monument, kes avastas 1769 aastal Uus-Meremaa
Sellised vahvad tegelased jalutasid vastu
Käisime cheesery`s ehk juustupoes shoppamas ja pärast gurmeetasime järve kaldal päikeseloojangu saatel
Christchurch on kurikuulus oma maavärinate aktiivsuse poolest. Meie sealoleku ajal täitus neli aastat traagilisest maavärinast, mis võttis 185 inimese elu ja tegi terve linna maatasa. See päev on kirjutatud terve Uus-Meremaa ajalukku musta päevana. Sel päeval kukkus kokku terve kesklinn- kirikud, bürood, koolid, poed, teatrid- kõik. Suurem osa elusid võttis endast keeltekooli varing. Peale seda päeva pakkis koheselt hulk inimesi oma asjad ja lahkus sellest linnast. Majade kaminad ega ahjud ei suitse enam, sest korstnad kukkusid sisse. Terve kesklinn suleti paariks aastaks taastamistöödeks, millele ei paista lõppu tulevat veel sel kümnendil. Inimeste turvalisust valvasid sõjaväelased. Üle maailma tulid kohale päästetöötajad, kes aitasid rususid kokku korjata ja inimesi abistada.
Praegune linnapilt on küll juba hea, kuid oli meie jaoks siiski shokeeriv. Iga tühi plats tähendab seda, et siin oli maja. Ühel tühjal platsil on 185 valget tooli. Igaüks erinev. Igaüks tähistab ühe inimese elu. Ilmekalt kõnelevad toolid iseenese eest, alates imiku hällist, lõpetades kiiktooliga.
Kõikjal käis nobe ehitus. Linn funktsioneerib ajutiselt sõna otseses mõttes konteineris. Kõikjal on konteineritesse ehitatud poekesed, kohvikud, asutused, tualetid, piletimüügid jne.

Nutune pilt
Teater. Rusude all on isegi pingiread kenasti näha
Kirik, mis on toestatud, kuniks rekonstrueerimistööd ka sinnani jõuavad
R.I.P.
Teine asi, mille poolest Christchurch tuntud on, on tema Antartika baas.Leidsime endale kohaliku Bookme.com lehe pealt soodsamad piletid- säästunipp. See lehekülg osutus meeldivaks kokkuhoiuks veel mõni teine kordki Just sellest linnast saavad alguse teadlaste ekspeditsioonid lõunapoolkera tippu, kuhu on vaid viie tunni lennu kaugus. Külalistele oli ehitatud Antartika keskus, mis oli väga põnev ja külastamist väärt koht. Seal sai lugeda väga palju huvitavat selle külma paiga kohta, vaadata videosid, väljapanekuid, filme, pingviine, sõita roomikmasinaga, käia jääkambris, kus on -18 kraadi ja see oli nii õudselt külm, et ma ei tea, mis ma Eesti talvel teen!

Whohhooo
Polaaruurijad
Selliste roomikmasinatega sõidetakse lõuna poolkera tipus
Veetsime aega ka kohalike eestlastega, keda peaks Christchurchis olema kahekümne ringis ja nad käivad tihedalt teineteisega ka läbi. Janika ja Mikk on seal elanud juba üle kahe aasta ja tundub, et neile meeldib. Nad näitasid meile pisut linna ja rääkisid kohalikust elust-olust. Uuesti linnast läbisõidul olles veetsime ühe öö ka nende juures.

Värvilises botaanikaaias
Ikka botaanikaaias, aga mitte nii värviline
Sügis on peatselt käes
Puhkab jalga ja silma
Mount Cooki mäestik, kus meil kahjuks matkamiseks aega ei jätkunud, aga tegime kerge visiidi
Muretsesime omale kohaliku telefonikaardi, et oleks lihtsam asju ajada. Siit ka järgmine säästunipp- Spark kõnekaardiga on suur boonus see, et üle riigi on neil olemas tasuta wifi hotspot kohad. Selle operaatoriga saab telefoniputkade juures tasuta wifis olla. See oli ikka väga kasulik, kui oli vaja otsida infot või vahel niisamagi netis olla.

Veendusime, et Uus-Meremaa on osutunud veelgi kallimaks, kui me seda arvanud olime. Sama kallis või kohati isegi kallim, kui Auss oli. Kuid palgad on seal neljandiku võrra madalamad. Ööbimine oli kulukas, kütus kallim, poes oli enamus hindu kallimad väljas söömine samuti. Kui me muidu armastasime ikka mitu korda nädalas väljas süüa, siis seekord otsustasime enamuse toidukordadest reeglina poest hankida. Kuna me oleme kohvihoolikud, siis avastasime, et koht kuhu me muidu eriti ei satu, MacDonalds, andis ilusti küsides alati kuuma vett tasuta. Poest ostetud Nescafe pulber sisse segada ja tadatadaaa- peaaegu, et tasuta kohvi igas päevas. Mac`ist saab muide ka 30 sendi eest masinajäätist.
It feels good to be lost in right direction
Metsikud kiirevoolulised helesinised jõed
Järgmine säästlik kokkuhoiunipp oli leida endale tasuta rendiauto. Sellega hakkasin ka väga aktiivselt juba Aussis tegelema. Nimelt osa suuremaid rendiautofirmasid pakub varianti nende poolt antud sõiduk teatud kuupäevadel ühest kohast teise sõidutada üks dollar päevas või suisa tasuta. Jah, nii ongi! Mõnikord makstakse veel paagitäis bensiini ka peale. Päris nii ei ole, et ma nüüd lähen ja võtan omale sealt ühe tasuta auto ja siis sõidan minema. Tavaliselt on relokeerimiseks antud aega täpselt nii parajalt, et jõuad lihtsalt ära sõita, vahel saad päeva või kaks lisaks. Aga et sattuda just diili peale, mis oleks asukohtade poolest sobilik, pidi pidevalt kätt pulsil hoidma. Ja siis- ohhooo! Leidsingi meile ühe superluks diili- seitsmekohaline rendiauto ja tasuta auto ülevedu praamiga PLUSS kuni seitse päeva auto äraviimiseks. See oli küll nagu taevane õnnistus. Mu vaev tasus end ära. Hoidsime sellega mitusada dollarit kokku.
Tasuta auto/kodu
Seda autot ei saanud me aga kohe, vaid alles nädala pärast. Seega olime esialgu jalamehed. Mõtlesime, kas hakkame bussiga reisima, milleks oli päris soodsaid lahendusi, kuid otsustasime, et kurat, mugavus ikka maksab ja rendime auto. Nii me saimegi omale Tiidu  (Nissan Tiido). Tiit oli ökopill. Kuna me varaem polnud eriti selliseid autosid näinud ja avastasime, et Uus-Meremaa teed kihavad neist, mõtlesime välja uue mängu- Tiidu mängu. Väga lihtne, aga lõbus mäng- iga kord, kui näed sellist autot, pead ütlema kõvasti TIIIIT!

TIIIIIIT
Üsna reisi alguses leidis meil aset üks situatsioon, millest sai opertsioon. Operatsiooni nimi oli HIIR. Jälle. Alati. Koguaeg juhtuvad minuga mingid õudsad hiire juhtumid. Seekordne toimus keset ööd nagu ta varemgi toimunud on. Ööbisime siis sellises kenas mägimajakeses, kus järve taustal on mäed ja kõik on nii ilus nii ilus. On öö. Keset sügavat und kuulen krõbinat. Kuum jutt käib üle kere, mõtlen kas tõesti!? Kergitan kõrvu ja kuulatan. Jah, ongi nii! Kehakarvad tõusevad püsti ja kattun külma higiga. Raputan Kuldari üles ja piiksun: “Hiiir, kuula, hiiir, tee midagi!” Kuldar teab, mida teha, ta on seda varemgi teinud. Ta kargab püsti, paneb tule põlema ja hakkab enesekindlalt hiirt otsima. Samal ajal olen mina end tihedalt teki sisse mässinud, et vältida võimalust hiirega kokkupuutest. Näen silmanurgast, kuidas see väike värdjas mööda mu riideid alla põrandale jookseb, “SEAL!” näitan otsustavalt näpuga ja tõmban end veelgi tihkemalt teki sisse. Kuldar asub tagaotsitavat jälitama, kuid kaotab ta silmist. Mõne aja pärast näen väikest värdjat uuesti välkkiirusel üle toa jooksmas, “SEAL!” kõlab minu suust jällegi ja seekord Kuldar teda juba silmist ei lase, vaid surub ta nurka. Ta haarab mu parema jala roosa Adidase tossu ja annab sissetungijale hoobi. Nii ta seisabki öösel kella nelja ja poole viie vahel keset meie imeilusa mägimaja tuba ihualasti, ühes käes roosa Adidase toss ja teises hiir. Hiir läks õue, toss nurka ja Kuldar käsi pesema. Hommikul, kui oma kotist riideid hakkasin välja võtma, selgus tõsiasi, et see väike värdjas oli mu kampsuni peale sittunud!

Meie ilus mägimajake, kus juhtuvad öösel hirmsad asjad
Esimene suurem ettevõtmine oli meil Arthurs Passi mäestikus Avalanche Peak`i vallutamine. See 1833 meetrit olid senise elu mitte küll kõrgeimad, kuid raskeimad. Nonstop püstiloodis üleronimine võttis hinge kinni ja tegi pea uimaseks. Üles viiv rada oli kohati puudulik, mida ei teinud lihtsamaks asjaolu, et ta oli järsk. Lõpp oli väga kivine ja viis mööda mäeharja. Lahtised kivid, tugev tuul ja mõlemal pool laiutav sügavik tegi olemise kõhedaks. Pole ime, et see rada oli mõeldud vaid edasijõudnud matkajatele. Aga noh, meil ju Aussi kõrgeima mäe tipp ära võetud ja palju muudki. Kokku kulus meil selle vallutamiseks kaheksa tundi, neli banaani, kaheksa tuunikala võileiba, lugematu arv müslibatoone, kolm liitrit vett ja üks preemialõlu. Kuna väljas oli rõske, riietasime end kihiliselt, mille tõttu hakkas alguses väga palav ja üleval tugeva tuule ja kõrgusest tuleneva temperatuuri languse käes väga külm. Ma mõtlesin vist sada korda, et ma enam ei jõua ja lähen alla tagasi, aga ära käisin, raisk! Pärast olid jalad ikka täiesti makaronid all ja allaminek oli lahtiste kivide tõttu niigi ohtlik, tahtsid kepsud ka veel alt vedada. Järgmised neli-viis päeva olid jalad nii kanged nagu nad pole veel eales olnud. Kuldar käis ringi nagu tal oleks porgand pees. See oli nii koomiline lihtsalt. Eriti siis, kui oli vaja trepist paar astet alla minna, otsis ta silmadega alati pingsalt muud varianti. Kui muud üle ei jäänud, tuli ta käepidemest kramplikult kinni hoides ja jalgu pulksirgelt hoides alla. Samal ajal kõndis 70 aastased temast mööda ja saatsid kummalisi pilke ta poole.

Alguses olime väga motiveeritud
Mott maas
“Not all those who wander are lost.” – J.R.R. Tolkien
Hingetõmbepausidel avanes hingematvalt ilus vaade


“Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn’t do than by the ones you did do.” – Mark Twain 

Päris hirmus, lahtised kivid ja tugev tuul
Kaljunukil kössitav kohalik lind Kia
Tehtud! Nii kui tippu jõudsime, katsid paksud pilved vaate
Dinner in the sky- parim tuunikala võileib, ever!
Järgmine säästunipp oli autosõidukulude jagamine. Selleks liitusin Facebookis vastavate gruppidega, kus inimesed jagavad reisiinfot ja otsivad/ pakuvad küüti. Viskasime ka oma pakkumise üles ja ennäe, meiega liitus paariks päevaks Michaela, kes on sakslane ja ta on fotograaf. Septsialiseerunud beebi- ja pulmafotodele. Ta tuli mõneks kuuks Uus-Meremaale reisima ja töötama. Ühe päeva veetsid meiega veel kaks saksa kutti, kellele trantsporti pakkusime. Kõigi nendega oli meil väga tore.

New places, new friends
Ilmad olid pidevalt väga heitlikud. Üldiselt oli külm! Minu meelest oli väga väga külm. Kohalikud käisid muidugi shortside ja maikadega ringi, mina aga mässisin end pealaest jalatallani, et see 15 kraadi ära kannatada. Ja nemad kutsuvad seda suveks. Vahel oli ka helgemaid hetki, kus tuli päike välja, mis oli üsna soe. Kuid vihma saime ka ikka pidevalt. See vähendas ka huvi vaatamisväärsuste vastu. Uus-Meremaad reklaamitakse alati, kui seikluste paradiisi- lenda helikopteriga, sõida lumelauaga, kiirpaadiga, kihuta raftingu paadiga, hüppa langevarjuga, benji hüpegi on sealt alguse saanud. Keegi kurat ei maininud, et iga asi neist maksab vähemalt 300 dollarit inimese kohta. Kuna me enamusi neist asjadest olime teinud oma elus, siis midagi ekstreemset seekord järgi ei proovinudki. Olime looduse nautlejad.
Spot the tourist 
Kuulus bungy hüpe sillalt
Vahel oli päris kahju, et ilm nii pekkis oli. Sõitsime terve igaviku üsna saare allaotsa välja mööda kitsaid ja käänulisi teid üle mägede ja läbi tunnelite, et näha ka seda ilusat Milford Soundi fjordistikku, mis on väidetavalt Uus- Meremaa kõige pildistatuim paik. Tahtsime minna seal isegi kruiisile, aga no mida sa kruiisid, kui sajab ja udutab.

Mirror lakes
Mirror Lakes
Lilleke rohus
Milford sound
Maalilises Queenstown`i linnakeses andsime Tiidu ära ja jäime oma uut masinat ootama. Sinna vahele mahtus kaks päeva. Käisime kajakkidega sõitmas, ronisime mäe otsa, sõime kuulsat Fergi burgerit, mille ukse taga oli alati tunni ajane järjekord, avastasime et metsas kasvad koduseid murakaid, kärbseseeni ja leida võib nii kuuse- kui pihlakapuid, mida pole juba kaks aastat näinud. Käisime ka aklimatiseerumas koduste temperatuuride tarvis ehk jääbaaris, kus on viis miinuskraadi ja kõik on valmistatud jääst. Külmas ruumis olid jääst skulptuurid, istumiskohad, kaasahaarav muusika, ja loomulikult jäätopsides värvilised kanged joogid. Mõistagi anti seal selga joped ja kätte kindad, aga külm oli ikka.

Queenstown
Sõudemeeskond
Metsamoor
Metsaalune kihas kärbseseentest
Vihmametsas

Ice-Ice baby
Below zero ice bar
Nagu juba varasemalt mitmel korral tunda olime saanud, oli ööbimist äärmiselt raske leida. Lihtsalt ei ole. Kõik on välja müüdud. Isegi kallid kohad. Kohalikud ütlesid, et sellist meeletut turistide massi seletab fakt, et paljudes Aasia riikides oli möödunud aasta majanduslikult väga hea ja seetõttu on tavapärastest tunduval enam Jaapani ja Hiina turiste liikvel. Igatahes oli pidevalt majutuse leidmisega probleeme. Queenstown`is võtsime esmakordselt toa dorm room`is, kus oli kokku neli narivoodit. Me aimasime, et see võib meie ainsaks kogemuseks jääda. Nii oligi. Öösel saabusid peolt tuppa ülejäänud seltskond. Üks norrakas, kes oli end viikingiks joonud, arvas et ta hästi salaja hakkab üht linna pealt kaasa võetud näitsikuga seda vanainimese asja tegema. Ma ärkasin selle musutamise ja prõmmimise peale üles ja sõimasin neil näo täis, niiet kõik ärkasid üles ja kihutasin nad minema sealt. Kokkuvõttes, on odav backpackeri dormi tuba küll säästlik, kuid ei toimi meie puhul.
Tulime uue variandi peale- ostsime endale magamiskotid, et saaksime autos ööbida. Tundus, et seda harrastavad paljud ja ei põlanud meiegi seda ära. Kaob ära mure leida pingsalt ööbimist iga päev ja muidugi palju säästlikum samuti. Meie auto istmed käisid ilusti maha ja olid ka üsna pehmed, niiet uni oli hea. Ööbida sai selleks vastavates loodusparkides või puhkealades, mis olid varustatud tualettide ja vahel ka pesemisvõimalustega. Pesemisvõimalusi pakkusid ka linnades asuvad infopunktid, niiet kasimata me ei olnud.
Dunedini linnas saime uuesti Michaelaga kokku. Ta oli parasjagu ühele noorele fotohuvilisele koolitust andmas ja vajas modelle, kelleks osutusime meie. Hoolimata sellest, et oli külm, oli meil väga lõbus sessioon. Peale seda käisime Cadbury shokolaadi tehases, kus me kord juba Tasmaanias käinud olime. Jõime seal ühed magusad kakaod ja sõime veelgi magusamat shokolaadi kooki. Dunedini linnas asub ka maailma kõige järseim eramu tänav. Täiesti uskumatu, et inimesed seal tõepoolest elavad. Niisama juba poodi piima järgi ei jaluta, vaid mõtled enne järele, kas tõesti on vaja see matk ette võtta. Nägime ka paari autot, mis sinna üles sõitis. Kaugelt hakati hoogu võtma ja poole mäe peal olid pöörded juba nii põhjas nagu hakkaks auto lendu tõusma.

Traavihobune. Naine peab olema täpselt nii kerge, et mees jõuaks seljas kanda
“Love and adventure.” What else do you really need?
Lõbus peab olema
Magusalaks
Maailma järseim elamu tänav
Erinevate vähem ja rohkem märkimisväärsete peatustega oligi meil aeg minna lõunasaarelt põhjasaarele. Esimese päeva veetsime pealinn Wellingtonis. Kahjuks oli meil aega vaid ühe päeva jagu, kuid linn jättis endast viisaka mulje. Linnapilti ilmestasid punased trammid ja üldse oli lisaks looduslikule merele ja mägedele kena haljastus samuti. Külastasime sealset Te Papa muuseumi, mis oli väga huvitav. Seal oli tõesti midagi igale maitsele. Erinevad väljapanekud põliste uus-meremalaste ehk maooride elust ja kommetest, ajaloost, floorast ja faunast. Kõige huvitavam oli lugeda ja õppida nende looduskatastroofide kohta ja neid sel maal juba jagub. Alates vulkaanipursetest, mis laavat ja kuumi kivimürakaid laiali saadab, tsunaamid, mis on külasid maatasa teinud, kui maavärinaid, mis korduvalt hoomamatu kahju on tekitanud. Riik on oma asukoha tõttu lausa niisuguse koha peal, et iga päev toimub seal väikseid maavärinaid. Tol päeval oli mõõdetud mõningaid väiksemaid, kuid meie neid ei tundnud. Öeldakse, et inimene tajub võnkeid alates kolmest magnituudist.
Sellised trammid, mis künklikul maastikul sõidavad
Tolle päeva maavärinate register
Kohaliku Air New Zealand`i lennufirma juubeli puhul sai ka lennuki maketis käia kapteni toolis istumas
Pappkastidesse tehtud raamatupood
Tüüpiliste teatriistmetega välirestoran
Või vannist ehitatud istumiskohad
Võtsime plaani järgmise mäe vallutamise. Seekord vulkaani nimega Mount Doome. Viimati purskas see põrguline seitsmekümnendatel ja jäime lootma, et ta seekord üle keema ei hakka. Lugesime instruktsioonid läbi, millised on ohu sümbolid ja asusime teele. Ilm oli külm, tuuline ja rõske, ent ennustuse järgi oleksime pidanud kuiva nahaga pääsema. Hakkasime vantsima ja mida edasi, seda külmemaks ja tuulisemaks ilm pööras. Lisaks hakkas nähtavus kaduma. Viimane viiendik oli ilma konkreetse rajamärgistuseta lahtiste söekamakate vahel ja otsas ronimine. Vinge tuul lõikas läbi lihast ja luust ning pilved mässisid paksu kihi me ümber niiet nähtavust umbes 30m. Vulkaanitippu, mida vallutasime võisime vaid silme ette manada, sellest ei olnud kontuurigi. Nägime täisvarustuses matkajaid tagasi pööramas. Tõdesime meiegi, et tingimused on karmid ja seekordne tipp jääb võtmata.

Alguses ikka näpud püsti
Laava vagu
Söekamakate vahel kringliks külmumise äärel
“A journey of a thousand miles must begin with a single step.” – Lao Tzu
Rotarua piirkonnas on tänu vulkaanilisele aktiivsusele pidevalt õhus tunda tugevat spetsiifilist lõhna, mis meenutab mädamuna, kuid on tegelikult väävel. Kõikjal võib näha maast väljuvaid aurusambaid, mida tekitab maast väljuv kuum vesi. Kuumavee allikaid ehk keisreid on seal tõesti palju, lisaks sellele ka muda. Osad neist maast väljuvatest vedelikest võivad olla tulikuumad. Isegi neis, mis on sobilikud sees istumiseks, on liialt soojad ja pikema aja peale võib seal hakata halb. Küll aga pidavat see tervendava toimega olema. Meie käisime looduslikes kuumavee allikates ujuma ja veel teisteski, mis nii looduslikud polnud, vaid olid eelnevalt siiski filtreeritud, kuna tegu oli spaga.

Looduslik spa
“Once a year, go someplace you’ve never been before.” – Dalai Lama 

Eelviimasel päeval enne ärasõitu saime kokku oma vana töökaaslasega Tasmaaniast. Claudia on kohalik kiivi ja elab Campbelli linnakeses. Väga tore oli teda üle pika aja näha. See on ikka väga meeldiv tunne, et meil on tekkinud sõpru üle maailma.

Uus-Meremaal on ka mitmeid tunnustatud viinamarja piirkondi. Ka minu lemmik rieslingud on sealt pärit
Amen
Lõpuks oligi aeg sõita Aucklandi, et sealt võtta ette uus seiklus Aasiasse ja jätta Okeaaniaga hüvasti. Kahjuks meil Aucklandi linna jaoks enam aega ei jätkunud. Sõitsime vaid kiirelt läbi kesklinna. Kokku veetsime Uus-Meremaal peaaegu kolm nädalat. Tegelikult oleks seal võinud olla tunduvalt kauem. Neile, kes on huvitatud ka matkamisest, soovitaks varuda aega kaks kuud. Sel juhul on ehk tõesti mõistlik osta kohalik camper buss, kus saab magada ja süüa teha. Ma ei ütleks, et mul millegi tegemata jätmine seal kripeldama jääks, kuid põhjust tagasiminemiseks on rohkem kui küll. Ehk kohtume veel, pika pilve maa.

This is it
Check your mailbox!

Tagasi alguses

Tere
No nii pikka blogipidamise pausi polegi kahe aasta jooksul sisse tulnud, kui nüüd… väga piinlik. Kõige lihtsam on ikka öelda, et aega ei ole olnud. Tegelikult pole olnud hoopis tuju ega ka pealehakkamist, mil arvuti taha istuda ja asi ära teha. See möödunud kaks kuud on olnud üks stressirohkemaid aegu Austraalias. Miks? Sellest hiljem. Ma alustan ajast, kui me Port Hedlandis oma töö päeva pealt üles ütlesime ja sõitsime sealt koledast kõrbest minema. Võtsime suuna Perthi, sinna, kust me oma reisi ka alustasime. Et vahepeale jäi veel paar tuhat kilomeetrit, nägime nii mõndagi huvitavat.
Lindude loomaaias oli palju kirkaid ja edevaid sulelisi
Leidsin kilpkonna muna koore
Esimene peatus oli Karrathas, mis on suur kaevanduslinn. Karrathas polegi palju muud huvitavat, kui punase koera kuju. Küsite ??? Iga austraallane teab lugu punasest koerast, kes peale oma peremehe surma lõputult kaua kõrbes lonkis ja oma parimat sõpra taga igatses. Sellest on nii raamat, kui film. Oleme filmi vaadanud ja lõpuks avanes võimalus kohapeal käia ja punase koera kujuga ka üks selfie teha. Check!
The Red Dog (and a redhead)
Kõrbesõit oli nagu kõrbesõit ikka- palav, igav, lage, sirge tee, suured rekkad, kärbsed. Lõpuks jõudsime kohta nimega Exmouth. Linnake oli väike ja midagi erilist seal polnud, kui välja arvata, et linnas patseerisid ringi tähtsa näoga emud. Jah, lihtsalt niisama kooserdasid mööda tänavaid.  Sõitsime mööda peatänavat ja kaks emu sammusid tähtsal ent aeglasel sammul meile vastu. Peatusime. Nad astusid ligi ja askeldasid inspekteerivalt meie auto ümber. Kerisime akna alla, et pilti teha, selle peale pistsid nad oma uudishimuliku pea sisse, vaatasid ringi, pilgutasid aeglaselt oma suuri silmi ja keerasid pead ühele ning teisele poole. Justkui oleks tahtnud küsida: “Teie juhiload ja autodokumendid palun.” See oli äärmiselt naljakas situatsioon igatahes.
Täielik preeria 
Tee oli just täpselt nii pii ja igav
Oleks nagu Jurassic Park`i sattunud
“Teie juhiload ja autodokumendid palun.”
Kui linnakeses peale emude suurt miskit vaadata polnud, siis pisut eemal oli ookean ja see polnud mitte tavalist värvi, vaid türkiissinine. Rand nimega Turquoise Bay vääris igati oma nime ja oli ikka täitsa sinine mis sinine. Exmouth on tuntud ka oma Ningaloo reefi poolest, mis on sobilik paik sukeldujatele ja snorgeldamiseks. Meil aega nii laialt käes ei olnud, aga pool päeva veetsime selles imekaunis rannas ikkagi.
Terve seeria eputamise pilte




Järgmine peatus oli MUST SEE! Ehk koht, ilma mitte nägemata Austraaliast ära minna ei tohi. Shell Beach on maailmas üks omapärasemate randade hulka kuuluv rand, mida katab kilomeetrite pikkune merekarpide kiht. Mustmiljon pisikest valget merekarpi, nii kaugele, kui silm seletab. Peab mainima, et paljajalu oli seal rannas päris valus käia ja valged karbid peegeldasid valgust maapinnast nii eredalt tagasi, et lühikese ajaga põlesime ikka täiega ära.
Shell beach. 




Ikka ja jälle juhtub…
Järgneva päeva veetsime Monkey Mia `s. Hoolimata nimest Monkey, ei olnud seal ahvidega mingit tegemist, see paik on kuulus hoopis delfiinide poolest. Seal on juba aastakümneid igal hommikul delfiinid randa ujunud, kuna nad teavad, et tasuta kalane suutäis juba ootab neid.
Ei väsi neid delfiine vaatamast

Lebokunn
Sealt lahkudes ootas meid ees järjekordne ilmatuma pikk sõit, mis viis meid läbi farminduspiirkonna. Banaanipõllud ja mangodpuud olid põhiline teema. Kuna me erilised agraalmajanduse huvilised pole, siis pikemalt peatuma ei jäänud. Vahepeal oli meil väike kokkupõrge ka ühe kängurupoisiga, aga sellest ma rohkem rääkida ei taha. Põrutasime Perthi välja.
Pink lake oli ikka täiega roosa
Oligi kätte jõudnud pidulik päev, mil jõudsime ringiga tagasi Perthi, linna kust alustasime oma suurt seiklust 21. veebruaril 2013. Nüüd, 654 päeva ja 68 000 kilomeetrit hiljem, jõudsime kõik me kolm- mina, Kuldar ja meie ustav auto tagasi algusesse. Uskumatu küll, aga tervele Austraaliale sai ring peale tehtud. Risti rästi. Nimeta koht ja me oleme seal käinud! See riik on ikka ülemõistuse suur, aga me saime hakkama. Selles blogis ma veel reisikokkuvõtteid ei tee, aga selle 68 000 kilomeetri jooksul, mis on umbes kuus korda sama maa, kui Eestist Austraaliasse, mida kõike me selle aja jooksul näinud oleme… Hea ,et ma ikka seda blogi olen pidanud, see aitab vanaduspõlveski veel meenutad kõiki neid seiklusi, siis kui omal juba Ants Aimari tõbi küljes on ja mälu hea ent lühike.
Perthis võtsid meid oma boheemlaslikult hubases kodus vastu meie head sõbrad Chanté ja Egan, kellega koos töötasime ja reisisime Tasmaanias. Nad on meist küll pisut nooremad, kuid juba mõne hea aasta abielus olnud ja täiendavad teineteist suurepäraselt. Chanté on pärit Lõuna- Aafrikast ja töötab õena. Egan on kokk. Nad on mu lemmikud hipster inimesed. Nende kodus on sadu raamatuid, mida nad armastavad väga lugeda. Neil on samuti oma blogi. Vabal ajal sõidavad nad oma hipster ratastega ringi ja on muidu loomingulised ja chillid. Veetsime nende pool pea nädala. Nad näitasid meile Perthi kunstimuuseumi, käisime jalutamas ja jaapani restoranis söömas. Järgmine kord võõrustame meie neid Eestis.
This part is for you, Chanté and Egan. I know you are browsing the pictures and trying to use google translate to get any glue what I`m talking about, but it does not make any kind of sense. So I`m telling everyone that we stayed with you in your cozy apartment for almost a week. We met in Tasmania and been travelling together. You are our favourite hipster people. You are a bit younger then us, but have been married for a few years already and you are compleating each other perfectly. Chantè is from South Africa and working as a nurse and Egan is a chef. You have hundreds of books in your home and you love reading. You have your own blog. On your days off you ride your bikes and chill around. We went to the art museum with you and to Japanese restaurant. Next time we will host you in Estonia.


Perthis oli meid “ootamas” tööots. Foorumis kuulutas üks eestlane, kes on ühe restorani manager ( edaspidi “tüüp”, “jorss” ja “tropp”), et otsib sinna kogenud töötajaid. Saatsime oma CV-d ja jutt oli lühike, sobite väga hästi- tulge kohale. Läksime. Istusime maha, kus meid intervjueeris see sama jorss, kellel oli ilmselgelt väga kõrge ego ja see paistis kaugele välja nii tema mölakast Armani käekellast, geelisoengust, erkroosast triiksärgist, kitsastest pükstest ja eriti kõneviisist.
“Noh, davai, rääkige siis mis te teha oskate, a viitsite, rääkige inglise keeles, türa mul see eesti keel on nagunii nii persses omadega juba.” Rääkisime. Siis ta lihtsalt mainis, et ah ma tegelt panin ise villast, ma ei saagi mõlemat palgata, vaadake ise kumb tulla tahab. Väga tore küll, eksole. No ma siis läksin poolvastumeelselt ja eelarvamustega sinna proovipäevale tanki. Tüüp veel lubas Kuldarile oma pruudi restorani koha sebida. “Kindel värk, raudselt saab, siin pole mingit küssigi. Ma tõmban kõne peale, järgmie nädal on sul töö olemas, mees.” Läksin mina siis sinna proovipäevale. Töövorm oli nagu ikka- must seelik, sukapüksid, valge pikakäistega triiksärk ja kuulake nüüd- lips! Kurguni kinni nööbitud oli nagu kiuste väljas 35 kraadi sooja. Tegu oli kuulsa steigi restoraniga, ehk liharestoran, kuhu taimetoitlastel asja ei olnud. Kalli hinna eest sai igast võimalikust loomast ja selle kehaosast lasta vastavalt enda maitsele osa tellida. Veinikaart oli 35 lehekülge!  Seal oli veel teisigi eestlasi tööl ja üleüldse mulle tundus see õhkkond seal nii õudselt ebameeldiv. Õhtu lõpus ütles tüüp, et oli mu juba graafikusse sisse kirjutanud, saadab mulle graafiku meili peale homne päev. Läksin selle teadmisega koju, ise mõeldes et kurat, sinna ma küll jääda ei taha. Õnneks seda graafikut mulle ei saadetudki. Rääkimata sellest tööst, mis ta Kuldarile sebima pidi.
Perthi linn ei meeldinud mulle sinna saabudes mitte üks teps. Andsin talle uue võimaluse ja kahjuks ei parandanud ta oma mainet minu silmis oluliselt. Ma ei teagi, milles asi on, aga lihtsalt ei meeldi ja kõik. Otsisime seal mõnda aega tööd, aga meil polnud aega raisata ja võtsime ette uue riski- sõitsime 300km edasi lõunasse- Margaret Riverisse, mis on tuntud veinipiirkond Austraalias, samuti kuulsate surfirandade poolest.




Käes oli detsembri algus. Viisat oli meil järel veel napp kaks kuud. Iga mitte töötatud päevaga kahanes meie reisifond oluliselt. Aasta kiireim jõulu-, aastavahetuse-, koolivaheaja- ja suvehooaeg on juba tuure võtmas. Jäime lootma vaid õnnele, et mõni restoran vajab lisatööjõudu. Saatsin juba mõne päeva varem mitmekümnesse veinirestorani meie CV-d ja kaaskirja. Vaikus. Kohalejõudes panime viisakad riided selga ja sõitsime CV-d näpus restoranist restorani. Enamik olid kenad ja võtsid meie paberid vastu ning lubasid kontakteeruda, kui midagi ilmneb, oli ka neid, kes nipsakalt meid minema saatsid. Kõige toredam kogemus oli ühe väikse restoraniga, mis asus viinamarjapõldudelt maha keerates ja viis mööda kruusateed metsa, kus asus hubase olemisega armas majake ja ilusa aiaga suuur terrass. Astusime sisse, kus meid võeti naerusuiselt vastu. Rääkisime oma loo ära ja manager oli meiega väga sõbralik ning pakkus veel tassi kohvigi verandal.
Järgnevad mõned ööd veetsime ühes karavanpargis, kus oli väga lahke pererahvas. Nad soovitasid veel mõningaid kohti, kust tööd küsida ja kiitsid eestlasi. Õhtuti tegime lõkke peal vahukomme ja sõbrunesime teistega. Muuhulgas oli seal ka üks viiekümnendate keskpaigas mees. Elab oma vanas minibussis, mis on vähemalt pool tema vanust. Kogu tema elu ongi selles bussis. Eluks hädavajalik. See on olnud tema kodu juba pikemat aega. Mees ise on aga reisinud ja elanud terves maailmas. Tal on olnud hea elu ja tööle minnes on ta kandnud alati ülikonda. Mõnend purunenud abielud hiljem, elab ta oma väikses logus bussis ja on õnnelikum kui eales varem. Siin Austraalias on see võimalik. Külm ära ei võta, kuskil leiad ikka mõne tööotsa mida teha ja keegi sind sellise elustiili eest kodutuks ei tembelda.



Nii me siis nukrutsesime seal lõkke ääres ja ootasime, et saaks ometi tööle, sest reisifondi oli hirmsasti tarvis raha koguda. Paari päeva pärast selgus, et minu e-mailide saatmisest oli kasu ja üks veinimõis soovis ühe meist palgata. Seekord panin Kuldari tanki. Varsti helises ka minu telefon ning helistajaks oli see kena manager sellest väiksest winery`st, kus mulle väga meeldis. Kutsus mind omanikuga kohtuma. Pool tundi peale seda sain veel ühe intervjuu kutse ühte jaapani restorani. Töö olemas, oli vaja ka elukoht leida, millest sai alguse üks lõputu kolimiste jada.
Saime siis kokku kolm töökohta omale. Probleem seisnes selles, et Kuldari töökoht oli üsna Dunsborough linna lähedal, minu winery sealt 25km ja see jaapani restoran 45km. Erinevad graafikud ja üks auto. See on juba kõrgem ajugümnastika.
Et tegu on populaarseima puhkuse piirkonnaga Lääne Austraalias, siis kõik see miljon ja enam inimest Perthi linnast on rentinud kõik vabad pinnad juba kuid ja kuid varem. Lõpuks häda ja viletsusega leidsime ühe toa mida üürida. Pole mina nii lollide inimestega veel koos elanud. Täielikud tolgused. Rent oli üsna kõrge, palju kõrgem, kui nende IQ. Perenaine oli viiekümnendates, aga seelik oli 15cm ja huuled olid roosamad kui kesksuvised petuuniad. Jube popp ja noortepärane omaarust. Lisaks elas seal üks Austraalia paar, kes olid ilmselgelt väga sina peal ka mõnuainetega. Nad lihtsalt hõljusid ja chillisid ringi. Tüdruk oli kole nagu öö- lumivalge nahaga, tumedate hammastega, salkus ja väljakasvanud juustega, riided lohvakad ja olemine küürus. Tüüp oli konkreetne lohh, siinmail kutsutakse neid boganiteks. Väidetavalt on ta ajakirjanik ja fotograaf. Küsisin, siis, et kus sa töötad. “Tegelikult mul praegu tööd polegi, ma ootan head pakkumist eelmisest aastast, kui sellega tegelema hakkasin.” Küsisin siis, et mis kaamerat sa kasutad, et meil on omal Canon ja teeb päris häid pilte. “Ämm, no mul on iphone.” Selged sotid. Rohkem küsimusi mul talle polnud. Lisaks oli neil peni. Mulle muidu loomad meeldivad, aga no see oli konkreetne väike vastik klähvats. Niikui kuskil väike krõps käis, olid temal kohe alarm käimas, kiljus heledal häälel nii mis kole. See pani omakorda need omanikud veelgi valjemini karjuma, et see koer vait jääks.
Õnneks olime me seal hipipesas vaid kaks nädalat.
Kuna minul oli õhtune töökoht Margaret Riveris, mis oli 45 km kaugusel, siis otsustasime sinna kolida. Õhtuti on siin väga palju kängurusid liikvel ja üsna ohtlik liigelda. Vahetult enne jõule oli aga pea võimatu leida majutust. Lõpuks ilmus internetti üks pakkumine, mis oli küll naeruväärselt kallis, aga parem, kui jõulud “kuuse” all veeta. Läksin siis kohale ja vastu võttis mind ülevoolavalt rõõmus ja pealetükkivalt dominantne proua Julia. Jällegi blond ja petuunia roosade huultega, selle vahega, et sellel mutil nupp nokkis ja ta oli rikas. Tema oli ehitanud endale maja kõrvale teise maja, mida ta siis tubade kaupa kalli hinna eest välja rentis ja muud polnudki vaja. Nautis aga pensionipõlve oma aias veini limpsides ja kullipilguga oma rentnikke vahtides. Proua “müüs” mulle oma tuba, kui luksuslikuimat hotelli selles piirkonnas, jättes mainimata, et tema enda saab kauba peale sinna igapäevaselt askeldama. Jah, väga kena oli tõesti, suur tuba, oma vannitoa- ja garderoobiga, aga 360 dollarit nädalas! Mis seal ikka, võtan ära, kuskile mujale pole ju minna. Proual juba dollari märgid silmis sillerdamas.
Tagaaeda astudes sain aga suure üllatuse osaliseks. Teadsin, et üks mu vana tuttav, Marvel, Haapsalu aegadest on oma tüdruku, Agnega, Perthis. Olin veel ükspäev mõelnud, et äkki peaks enne Aussist äraminekut temaga Perthis kokku saama. Ja seal nad siis istuvad. Kolisid samal päeval sisse sinna samasse majja, teise tuppa. Maailm on ikka nii väike! Samas majas elasid veel hollandlane Mariette ja itaallane Andrea. Mingi ae hiljem olid seal ka kaks iiri venda, kes olid muud ei teinud, kui ainult laulsid sõna otseses mõttes. Nad ei rääkinud peaaegu kunagi, aga laulsid heledal häälel Lõvikuningast Elton John`ini. Üks hommik kui kella seitsmest jälle helisev muusika pihta hakkas, tegi Kuldar sellele lõpu.
Kolisime sisse jõululaupäeval. Siin pole 24.12 mingi eriline päev. Meie aga eestlaste kombe kohaselt küpsetasime suured jõulupraed kokku ja pidasime tõelise jõuluõhtusöögi maha. Seevastu 25. on kohalike jaoks põhiline jõulupäev, kus peetakse jõuluhommikusöömist ja lõunat. Päev läbi käiakse külast külla, grillitakse, vedeletakse basseinis ja käiakse mere ääres. Me tegime samuti seda viimast ja läksime ookeani äärde. Lained olid päris suured ja lõbu oli laialt. Ühes kohas tulid rai kalad hästi kalda lähedale.

Seapraad, kartul ja kapsas nagu olema peab
Linnakeses nimega Cow town

Jõulud läbi, hakkasid Agne ja Marvel usinasti tööd otsima, meie aga usinalt tööl käima. Sellest nüüd ka natuke täpsemalt. Kuldar töötas suhteliselt stabiilselt viis päeva nädalas veinimõisas nimega Palmer Wines ja tundus seal rahul olevat. Tegu oli peene kohaga ja tippi jäeti seal tihti, vahel õnnestus tal see ka otse oma tasku libistada selle asemel, et kassa juurde ühispurki panna. Minul hakkas aga pihta töömaraton jõuludest jaanuari keskpaigani, mil ma sellele kõigele lõpu tegin. Töötasin iga päev 7-14 tundi kahel kohal. Lahkusin hommikul kodust kell kaheksa ja saabusin enne südaööd. Polnud õieti aega süüagi, juuksepesupäevad olid täpselt välja arvutatud graafikut vaadates, sest aega polnud raisata. Kõik oli ju unetundide arvelt. Päevasel ajal käisin tööl Arimia Winery`s, kus oli hubane restoran ja väga lahedad töökaaslased. Sealt põrutasin otsejoones teisele töökohale jaapani restorani, kus oli alati meeletult kiire.

Sellest jaapani restoranist siis pisut lähemalt. Tegu on piirkonna number üks restoraniga. Seal pakutakse autetntseid jaapani roogasid ja põhiline rõhk on just tempura stiilil ehk fritüüritud (õlis küpsetatud) toidul. Road olid väikesed, rohkem nagu degusteerimiseks. Seetõttu pakutigi kuuekäigulist paketti, mis oli menukas. Kuus käiku, mõtlete teie, seda sööb ju terve igaviku!? Aga ei, seal oli kahe tunni limiit. Kuna tegu oli populaarse, ent väga väikese restoraniga, siis kell kuus tuli esimene sats sisse ja kõik pidid kella kaheksaks läinud olema, siis tuli teine sats ja kõik algas uuesti.
Peale kaht aastat Austraalia restoranides töötades ei valmista mulle üldiselt probleeme enam toitudest arusaamine. Jah, alguses oli väga raske mõista, mis on mis. Kõik on ju võõras alates toorainest, valmistamisviisist lõpetades toiduainetega mida meil Stockmannistki ei leia. Nüüd tundsin, et olen jälle justkui esimest päeva selles valdkonnas tööl. No ma ei suuda neid kuradi jaapanikeelseid nimetusi ka kõige püüdlikumalt suud voolides ja keelt rullides välja hääldada. Kõik oli üks sama ju-jutsu-ja yoko-ono. Parim osa saabus, kui võtsin joogitellimuse ja pidin siis selle hieroglüüfidega pudeli üles leidma.
Nagu mainisin, oli see väga väike restoran. Selle restorani põhiatraktsioon, mis ta populaarseks muutis oli see, et ta oli avatud köögiga. Enamik istekohti olid baarileti stiilis ümber köögi, kus kolm kokka leekide sähvides kokkasid ja pakkusid klientidele show`d, mis tavaliselt suletud uste taha jääb.
Nüüd aga põhipoint. Mulle pakuti sealt sponsorship viisat, mis tähendanuks, et mina töötan kaks aastat selle restorani managerina nende jaoks. Sellisest pakkumisest unistavad paljud, kui võimalus avaneb vaid vähestele. Minu sobivust sinna positsioonile tõestasid minu eelnevad kaheksa aastat teeninduse- ja hotellinduse valdkonnas ning majandusalane haridus. Selline pakkumine lõi kõik kaardid laual sassi. Kiirelt tuli otsustada, kas me tahame jääda Austraaliasse?? Kõhklemise peale otsustasime jah! Kiirelt tuli hakata tegelema paberimjandusega, mida oli omajagu. Kõik dokuendid tuli lasta notariaalselt ära tõlkida, leida soovitajaid, eelnevate ülemuste käest iseloomustused, tuli tõestada meie suhet jne jne jne ning sooritada keeletest.
Hakkasin siis selle manageri positsiooni tööülesannetega rohkem tutvuma, milles ei olnud iseenesest mingit raketiteadust ja oleksin kõigega suurepäraselt hakkama saanud. Mind hakkasid aga järk järgult üha enam häirima erinevad asjad seal väikses restoranis. Mul on vaja töötamiseks ruumi, aga seal seda ei olnud mingis mõttes. Kohe kuidagi ei klappinud ka omaniku naisega, kes seal ringi majandab. On tema arvamus ja valearvamus. Tundsin, et rolli mängib ka kultuuride vaheline erinevus. Jaapanlased on väga otsekohesed ja sirgjoonelised. Üldjuhul ei näita nad eriti ka oma emotsioone välja, pigem on sellise kivinäoga. Kõik pidi käima jutti mööda. Seal oli lausa ette kirjutatud manuaal telefoniga kõnelemiseks!? Mingit loomingulist ruumi seal polnud, mina leian, et teeninduses on sellel oluline roll, et tulla vastu kliendi soovidele. Pisiasju muudkui kogunes ja iga päeva läksin ma aina vastumeelsemalt sinna tööle. Ma mõistsin, et raha nimel ei tasu teha tööd, mis kohe üldse ei istu ja millest mingit rõõmu ei tunne. Jah, ma oleksin saanud endale kahe aasta pärast ilmselt sularahas Eestis korteri osta, aga mis siis. See pole väärt õnnetu olemist. Tegin õnnetu olemisele lõpu.
Vahepeal sain jälle aasta vanemaks, Kuldar tegi mulle koogi 🙂


Momendiga langes mu töökoormus poole võrra. Tänu kõigile jamadele, polnud meil aega oma algseid reisiplaane üldse teha ja nüüd sai salgeks, et meil on veel vaid loetud nädalad jäänud, enne, kui Austraalia punane tolm oma plätude alt pühkida. Enne tuli meil ette võtta järjekordne kolimine. Selle ahne muti juurest oli vaja minema saada ja nüüd ei hoidnud enam miski meid Margaret Riveris kinni. Otsisime elukohta jällegi Dunsborough`sse kus enne olime. Ja nagu ikka, polnud mitte essugi võtta. Lõpuks minu veinirestorani boss sebis meile tema sõbranna juurde elamise. Uus elamurajoon ja vägev maja, elaks nagu Wisteria Lanel. Pererahvas ka toredad. Mees oli puussepp ja naine kokk, kellega me iga õhtu My Kitchen Rules`i vaatasime.
Ookeani ääres elamise rõõmud

Elu on nende tööde ja kolimistega nii kiire olnud- pea on koguaeg pulki täis. Kuna töötasime veinimõisades, siis tihtipeale saab ka tööd koju võetud ja seda mekitatud. Oleme ka teistes viinamarjaaedades käinud. Üks uhkem, kui teine.
Saime pooljuhuslikult tuttavaks eesti tüdrukuga- Mari. Ta oli ükspäev meie majakaaslase juures külas ja oh seda üllatust, kui me ta sealt eest leidsime. Vahel veetsime Mariga ka edaspidi aega. Lisaks tutvusime kahe teise eesti noormehega ühel kohalikul üritusel. Raido on Austraalias alles uus ja nii me siis saimegi talle oma tarkusi jagada ja julgustada ja abistada. Ükspäev viisime ta kohalikule tuurile erinevatesse söögi-joogi- ja muidu ilusatesse paikadesse. Enne äraminekut andsime talle veel väikse “hädaabi” paketi ehk asju, mis meil omal üle jäi alates spordijoogi pulbrist, lõpetades söögiainetega. Soovime Raidole edu ja palju toredaid seiklusi ning kohtume juba Eestis, või kuskil mujal… Neid juhuslikke kohtumisi eestlastega tuli veel mitmel korral ette nii supermarketis tuttavaid sõnapaare kuuldes, kui tänaval.
Jaanuari lõpus tegi minu töökoht kiire perioodi lõpuks oma töötajatele jootrahade eest suure ja piduliku õhtusöögi välja. Kõik tulid kaaslastega ja see oli üks äraütlemata  tore üritus. Minu lahkumise puhul olid nad teinud ka väikse kingituse, kus kõik kaastöötajad kirjutasid kohaliku regiooni veinirestoranide raamatusse äärmiselt armsad pühendused. Võttis silma märjaks lausa.
Jään kindlasti oma kaastöötajaid Aramia Winery`st igatsema. Tõeliselt tugev tiim! Hommikuti enne vahetust tegime kõik tassi kohvi ja grupikalli, siis oli hea energia sees, et kiire tööpäev vastu võtta ja see kiiremini mööda saata. Oma ülemuse Sian`i ja Jenni`ga sättisime endale kõik koos vaba päeva ja käisime ise restorandies peenutsemas, mis oli väga lahe päev.

Austraalia lõpust kirjutan ma juba järgmine kord, mida ei pea loodetavasti nii kaua ootama, kui seda sissekannet. Samas ei luba ma midagi. Aga luban, et peale Austraalia lõppu, ei ole veel meie seiklustel lõpp.

Ciao

Krokodillid, kaamlid ja lühike karjäär Port Hedlandis

Tere
Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis vahepeal on elu olnud nagu Ameerika mägedel üles ja alla ja vahepeal pea alaspidi ka. Alustasime tööd oma “viimases” kohas siin mandril, üsna pea saime aru, et see ei jäägi viimaseks ja istusime taas autosse, et kuskil mujal uus ja hoopis teistsugune punkt panna meie teise aasta seiklusele siin Austraalias. Ütlen ausalt ära, et selle blogipostitusega ma teid tänasesse päeva ei vii- selleks peaks ma nädal aega pimedas ruumis istuma, et kõik pildid ära sorteerida/töödelda ja jutt valmis kirjutada. Aga nagu õpetaja Laur juba Joosep Tootsile ütles: “Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool.”
Detsember või? 
Pooleli jäi jutt Darwinis, mis oli tavapäratult ebahuvitav linn. Olime saanud just kinnituse, et 2000 km kaugusel ootab meid ees uus töökoht. Juhhuuu! Alates septembri algusest olime ju purjetanud ning mööda maad ja ilma ringi rännanud. Aeg oli oma kahekuulisele meeldejäävale seiklusele lõpp teha ja leida omale viimane töökoht siin mandril, kus oleks hea raha teenida uuteks seiklusteks lõunapoolkeral. Lahkusime Darwinist ilma igasugu emotsioonideta ja asusime  teele. Õnneks oli meil mõni päev aega, et uude kohta jõuda, nii et saime  teepeal uudistada kõike, mis vaatamist vääris. Oli palav ja niiske. Kärbseid olid suud-silmad pidevalt täis ja üldse oli selline viu-viu-viu väsimus olla, sest õieti magada ei saanud selle ilmaga.
Päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera.
Osariik nimega Põhja Territoorium on enamasti tuntud oma troopilise kliima-, krokodillide rohkuse- ja tugevate aborigeenimõjutuste poolest. Otsustasime kõik oma silmaga üle kaeda. Käisime troopililises vihmametsas koskede all ujumas, mis oli äärmiselt kosutav värskendus. Momendiks vaid, sest üsna varsti higistasid jälle nagu oleks just triatloni läbi teinud. See oli ühtlasi ka üks väheseid kohti selles piirkonnas, kus on ohtutu ujuda, kuna tegu on suhteliselt kinnise veekoguga ja krokodille seal ei ole. Väidetavalt. Meid igatahes keegi ära ei söönud. Üleüldse meeldivad kroksidele kõige enam justnimelt saksa turistid. Neid on aegade jooksul ikka omajagu siin Austraalia vetes otsa saanud. Sagedasti on lehepealkirjaks jälle üks õnnetu juhtum, kus kuni 12 meetrine krokodill on natuke näljane olnud ja mõni inimene natuke loll ja veekogu äärde kalale läinud või niisama jalgupidi sulistama või lihtsalt liiga uudishimulik olnud. Üldiselt ei tohi kuskile vette ega vee lähedale kippuda.
!!!
Oeeehhh, kui hea
Sulla-mulla
Ei ühtegi kroksi, kalad ainult
Lichtfield National park
Mataranka hot springs
Enne ja kohe pärast
Üks Austraalia kuulsamaid rahvusparke on Kakadu National park. See on tuntud oma aborigeenide poolt aastatuhandeid tagasi tehtud seinamaalingute poolest. Loomulikult on seal ka omamoodi looduse ilu, aga aborigeeni pärimus on siiski peamine. Käisime siis meiegi vaatamas. Kuna me oleme sellised vinguviiulid ja kui su nahk niigi kleebib ja sada tuhat kärbest su külge liimile tuleb, siis me tegime tempos ja vahtisime peamised punktid ära selles meeletus rahvuspargis, mida inimesed tavaliselt neli päeva uudistavad. Üleüldse olid pooled asjad seal kinni, kuna vihmahooaeg algab ja selleks ajaks kolivad kõik kohvikud end kokku ja tulevad poole aasta pärast tagasi. Kui seal kallama hakkab, siis võib lühikese ajaga vesi tõusta ülepeakaela.
Juba aastatuhandeid tagasi olid aborigeenid testosterooni täis ja tegid seksikaid koopamaalingid
Jahihooaeg
Meil oli pärismaalaste kritseldustest ja matkamisest kõrini, hakkasime actionit otsima. Läksime jõekruiisile, et ikka neid krokodille lähemalt vaadata. Võtsime kohad esireas sisse ja asusime Adelaide river`i peal kruiisima. Vesi oli sogane ja jõgi lai- nagu oleks olnud kuskil Aafrika loodussaates, ainult, et jõehobude asemel hakkasid veest välja välkuma helepruunid jõllitavad silmad. Vahepeal oli natuke selgroogu ka näha. Ja olidki päris kroksid. Igavesed mölakad sellised. Salakavald kah. Mei oli vapper noor tüdruk giidiks, kes spetsjomm ehitatud agregaadiga asetas vee kohale korraliku känguruliha tüki, no selline mõnus paarikilone käntsakas. Hoidis seda mõnda aega seal. Kroks oli distantsil. Ei hinganud vist ka mitte. Pinge tõusis. Trummipõrin. Ja siis ühe hüppega tuli kroks ja ampsas lihakäntsaka ära ja neelas täiega tükkis alla. Läinud. Kruiisisime ja söötsime seal erinevaid krokse oma tund aega- sama lugu igaühega. Varitsevad ja siis ründavad.
Hiilib
Väike amps
Järgmine kord, kui kalale või ujuma lähed, siis mõtle, kui üks selline jõhkard ühtäkki välja tuleks
Peale seda ilmusid kohale veel ka kümmekond kotkast. Mitte sellist pistriku suurust nagu hea vedamise korral meie metsades kohata võib, vaid ikka korralikud suured võimsad linnud, kes võiksid oma küüniste vahel vabalt lilliputi suuruse inimese kaasa haarata ja siis oma pesasse ära viia. Meie vapper nooruke giid viskas neile lihapalakesi õhku ja kotkas igavene vilgas oma kullipilguga nägi tuli ja võttis selle lihapalakese murdsekundite jooksul ära, enne, kui see maha jõudis kukkuda.
Uhke olemisega lind
Kullipilk
Võimsad linud
Vahepeal oli kaks päeva pikka palavat igavat kõrbe sõitu. Tegime paaritunniste vahetustega, sest see päike ja sirge tee tegid päris kähku päris soodaks. Lisaks arvas meie konditsioneer, et just nüüd on paras aeg hakata streikima ja vahepeal lõpetada koostöö…
Jõudsime Broome nimelisse linnakesse ja veetsime seal kaks päeva. Kliima mitte oluliselt parem, kui Darwinis, küll aga oli seal muidu meeldivam atmosfäär. Ilus pikk liivane rand ja krokside eest hoiatavaid silte polnud ka kuskil näha. Ma lausa jooksin sinna vette. Päevasel ajal me eriti oma konditsioneeritud toast lahkuda ei soovinud, aga õhtud olid Broomes küll imeilusad. Nüüdseks olime vahetanud Austraalia idakalda päikesetõusud läänekalda päikeseloojangute vastu. Ja ma ütlen, see päiksekera on ikka tulipunane, kui ta sinna India ookeanisse upub. See piirkond on tuntud ka oma metsikute kaamlite poolest. Mitte nii metsikutega, vaid täitsa dresseeritud üheküüruliste kaamlitega sai päikseloojangul sõitma minna. Me otsustasime, et meil on oma kahe jala peal ka täitsa hea ja olime niisama mõnusad.
Kõrbest jooksu saanud ja kohe vette tormamas
Karavan


India ookean, pole ammu näinud, oled olnud igatsetud
🙂
Broome kohta veel nii palju, et see on tuntud oma pärliistanduste poolest. Sellest oli põgusalt juttu ka eelmises blogis, aga pärlilaevadel töötamine on eestlaste seas jätkuvalt väga populaarne. Nii mõnigi on pool aastat seda roppu pärlipüüdja tööd teinud ja siis omale eestis viienda seeria bemmi ostnud. Pärast räägib, et on elumees, käis Aussis. Broome linnakeses oli iga teine pood pärli butiik, kus müüdi erinevaid pärli ehteid. Oli klassikalisi pärlikeid, kui ka luksuslikke kõrgekvaliteedilisi käsitööehteid, mille hinnalipikul ilutses päris mitmekohaline number.
Selline jäme puu kohe kutsub kallistama
Broomes sattusime ka mitmete mangopuude otsa. Või noh, me ei turninud nende otsas, aga nad lihtsalt kasvasid suvalistes kohtades. Ma olen ju suur mango fänn. Eestis neid eriti ei müüda, või kui müüakse, siis hingehinnaga ja mingeid väikseid kortsus vilju. Kui ma neid mangopuid nägin, siis olin muidugi ekstaasis. Ma ei teadnudki, et nad nii suured on! Igavesed kõrged puud ja mangod rippusid peal nagu ehted juudi jõulupuul. Kahjuks olid nad veel toorevõitu, et süüa. Aga iga lollgi teab, et viljad küpsevad edasi ja peale mõningast seismist saab juba hambad sisse lüüa. Enne äraminekut võtsin kilekoti kaasa ja läksin meie hotelli nurgapeale mango raksu. Vahtisin veel hoolikalt maha, et rohu sees ühtegi madu keras poleks ega mürgiämblikke. Päike säras silma, sirutasin käe üles mangode poole, endal mangolõhnast juba joovastus ja järsku tundsin teravat valu oma talla all. Ma ei saanud kohe arugi, mis see on, aga kui sandaali vahelt hakkas verd nirisema, sain aru, et astusin mingi kuradi terava ora otsa. Ma ei näinud isegi mis see oli, aga ilmselt oli mingi idikas mango raksutajatele lõksu üles seadnud. Minul hakkasid käed ja jalad värisema ja Kuldar talutas mu sealt minema. Krahmasin veel suurest ahnusest ainult neli mangot ka veel kaasa ja lonkasin veel nädalapäevad hiljemgi. Mangod olid kahe nädala pärast küpsed ja olid maitsvaimad, mida ma eales söönud olen.
Broome
Lõpuks jõudsime kohale kohta nimega Port Hedland, mis asub Austraalia läänekaldal, umbes täpselt läänes. See on samuti üks kõige kuumemaid ja niiskemaid kohti, mis võimalik leida. Sealt vaid kiviviske kaugusel olevast paigast mõõdetakse ikka ja jälle kuumarekordeid. Vaid hiljuti oli seal 52 kraadi. Antud aastaajal on Port Hedlandis igapäevaselt 40 pluss kraadi, niiskus maksimaalne ja öine temperatuur ei langenud kordagi alla 30. Sinnasõites oli meil kohe tunne, et mille kuradi sisse me end nüüd mässinud oleme!? Täielik päraperse! Lage punane väli kõikjal ja siis hakkasid paistma suured kraanad, tööstushooned, konteinerid, suured rekkad, raudtee, läbipaistmatute akendega räämas majad, mere ääres tohutusuured kaubalaevad, tänavatel võis kohata üksikuid inimesi, kes olid kõik oranzides tööriietes ja valgete kiivritega.
Hunnik soola
Kaubalaeva tuuakse saatepaatide abil sadamasse
Inimesed tänavapildis
Port Hedland ülevaltpoolt
Port Hedland on meeletu tööstuslinn. Lugematul arvul tonnides viiakse sealt välja soola ja rauamaaki. Sealne sadam on maailmas üks kõige suurema koormusega töötav sadam. Eemal ootavad mitukümmend Titanicust suuremat kaubalaeva oma järjekorda, mil väiksed saatelaevad nad dokki tooksid, et siis kaup peale saada ja üle maailma kaubaga teele minna. Kogu seda toodangut aitavad sadamasse trantsportida rongid. Rongid, mis on samuti maailmas ühed pikimad. Ühe rongi pikkus koos vagunitega kolm kilomeetrit. Kui foori taha jääd, siis võid rahulikult süüte välja keerata ja ümber auto võimlemisharjutusi tegema hakata, sest siis võid mõneks ajaks aja maha võtta. Enamik inimesi selles linnas on mehed, keda kutsutakse FIFO töötajateks ehk fly in fly out. Nende firma lennutab nad nende kodulinnast kohale, nad töötavad järjestikku mõne nädala ja siis lennutatakse nad koju tagasi paariks nädalaks taastuma.
Mitu rongivagunit on pildil?

Söekoormad
Kui kuskil üldse suured tormid ja orkaanid on, siis siin on see koht! Statistiliste andmete kohaselt tabab just Port Hedlandi piirkonda kige suurem hulk tsükloneid. Avalikes kohtades võib kohata silte, mis teatavad hetkeolukorda, olemas on raadiosagedus, mis edastab infot, varjundid, kuhu ohu korral evakueeruda jne. Läbisime meiegi koolituse, kuidas käituda olukorras, kui linna tabab tsüklon. Ettevalmistused selleks hakkavad juba mitu päeva varem, kui hoiatus on välja antud. Alates toidu, joogi, taskulampide varumisest kuni lahtiste esemete kinnitamisega välitingimustes ja liivakottide ladumisega. Kui torm kohal on ja päästjad sind tänavalt leiavad, siis võid uudishimu eest pärast mitu tuhat dollarit trahvi välja käia.

Manuaal tsükloni puhuks

Viimane staatus- ohtu pole
Tormivarjend 
Kui sa ei taha, et ussid vannituppa satuksid, siis lülita tuled kustu
Nagu ma juba mainisin, oli meil töö seal ootamas. Kandideerisime kuulutuse peale, mida vahendas agentuur, kes antud firmale töötajaid palkab. Sain juba varem teada, et seal töötab ka üks omasoo ihar tütarlaps, kellega Tasmaanias koos töötasime. Ta elas meist järgmises toas ja jättis mulle ikka vahel toredaid kirjakesi. Lõpuks tekkis talle mingi tüdruksõber ja siis nad hakkasid oma elu elama. Ükskord ma läksin vannituppa ja siis ma leidsin sealt eest täiesti palja lesbi. Mitte et ta oleks õppinud oma veast ja lukustanud vannitoa ukse, juhtus sama ka nädalapäevad hiljem. Ta nagu olekski tahtnud, et ma talle alasti peale satun. Okei. See selleks. No Tasmaanias olin mina selle tüdruku ülemus ja ülla-ülla, siin oli tema supervisor. Ma juba tundsin, et see ei saa õige asi olema.
The Esplanade Hotel on selle pärapõrgu kõige uhkem hotell ja restoran. Kui asi puutub söömisesse, olen ma puhtusefriik ja kui ma nägin seda välirestorani osa esmalt, mul vajus karp lahti. See punane tolm, mis ümberringi on, see sitt hõljub ju õhus ka ja sealsed liivatormid ei tee seda vähem hõljuvaks. Ühesõnaga, kuskile istuda ei julgenud, lapp pidi käes olema koguaeg, et seda punast rõvedat määrivat jama maha nühkida.

Baar oli mu teine lemmik jahe koht selles kompleksis, esimene oli suur sügavkülm, kus vahepeal pausi pidamas sai käia
Mina olin palgatud restorani töötajaks, kujunes välja, et mind pandi jällegi hommikusöögi eest vastutama. Arvake ära, mis kell mu tööpäev hakkas? Kell 4.15 hommikul!!! Isegi lüpsinaised ei alusta nii vara. Aga kuna see on nii palav kliima, siis kõik alustavad varahommikul ja kui sa peaks kell 8 hommikul alles ärkama, siis oled sa põhimõtteliselt päevavaras ja luuser juba. Algul oli maruraske end 3.45 üles saada, aga lõpuks harjusin ära. Õnneks elasime selles samas hotellis. Tihtipeal käis veel üleval korrusel eelmisest õhtust pidu, kui mina juba sammud tööle seadsin. Tegin hommikul vara kohe oma 7 tundi tööd ära ja sain siirduda iluuinakule lõuna aeg. Vahel käisin ka õhtul tööl.

Üks ilupõõsas oli ka keset seda punast tolmust linna


Ja üks muruplats
Kuldar palgati tegelikult lennujaama baristaks, ehk kohvitegijaks. Lennujaama kohvik kuulub samadele omanikele. Seepärast me oma kaheksast tööpakkumisest tolle valisimegi, kuna Kuldar tahtis väga barista tööd teha. Kohe alguses hakkas aga üks kepp ja käpikud pihta. Selgus, et see kohvik ei olegi päris valmis ja et kohvimasin, millega ta töötama pidi hakkama, et see lendas ka õhku ja üleüldse hakkab ta praegu hotelli restoranis tööle. Okei, natuke aega.
Iga jumala päev pidi ta käima küsimas, et millal ta lõpuks OMA töö peale saab. Vastuseks muudkui hispaanlaste kombel manjaana, manjaana ja kõik laiutasid käsi. Kogu see töötajaskond oli seal väga ebapädev. Istusid kontoris koguaeg või suitsunurgas kambakesi, olid klientidega ebaviisakad, looderdasid, kogemustest polnud juttugi. Tihtipeale olid õhtusöögilauad kaetud nii, et külma roa söögiriistad olid kaetud sissepoole ja sooja omad väljapoole- no see on kuldreegel ja seda teab iga mats ka, et eelroog süüakse enne pearooga! Vahetuse lõpus tuleb alati nuge-kahvleid poleerida, kui nad on pesust tulnud. Võtsin mina siis pangetäie kuuma vett ja lisasin sortsu äädikat ka veel sisse- see teeb noad-kahvlid eriti säravaks ega jäta ühtegi veeplekki peale. Samal ajal vahtis 19 aastane kolleeg mind karp lahti, et mida ma teen. Seletasin siis, et NII TEHAKSEGI! Selle peale ütles ta mulle, et tegu on ajaraiskamisega, kuivatas ise märja rätikuga oma arust lusikaid edasi ja passis teise käega telefoniga Facebookis. No mingi pubekas ei tule mulle ütlema, mis on ajaraisk. Ta arvab, et on kõva tegija, sest töötas kolm aastat Subways. Arusaadavalt pole tal aimu, kuidas asjad PÄRISELT käivad, sest Subways on ju plastiknõud. Hea et ma ei öelnud talle, et ta võiks tagasi minna võikusid vorpima, sest ta on täiesti mõttetu tsikk.
Eriti vihaseks ajas mind, et meie “supervisorid” olid ise lollid kui lauajalad ja oskamatud, hoolimatud töllakad, kelle vastu tõesti puudus igasugune austus. Kuna ma tegin iga hommik oma mitukümmend kohvi, siis palusin supervisorial tellida kohviube juurde, kuna neid kulub paar-kolm pakki päevas. Selle peale vastas ta mulle täie enesekindlusega, et ta ei kavatsegi praegu juurde tellida ube, kuna meil on laos filtrikohvi puru olemas, kasutagu ma seda. Ma nagu WHAT THE FUCK!?? Kui sa lugeja üldse tead, kuidas barista kohvi tehakse, siis sa tead, et filtrikohviga, EI SAA barista kohvi teha. Masin lihtsalt laseb vee sellest purust läbi, kuna see on liiga peenikeseks jahvatatud ja kohvi tuleb mõru, põlenud maitsega, ilma kreemise kihita, rõve solk, mida isegi tasuta juua ei kannata. Päriselt kaa.
Osakonna direktor oli alkohoolikust M. Kord avastasime ta kell viis hommikul hotelli lifti põrandalt magamast, pudelid kõrval. Talutasime ta tuppa ja järgmine päev oli kontor alkoholiaurudest paks. See polnud ainus kord. Oleks, et ta siis vähemalt oma tööd hästi teeks. Aga ei. Nelja nädala jooksul polnud Kuldar ikka oma lepingulisele tööle saanud ja me olime juba tüdinud küsimast. Lõpuks oli graafikusse vabsjee keegi teine tema töö peale pandud. Siis Kuldar ütles, et ta kas saab oma positsiooni või on see tema viimane päev. Vastuseks oli see, et tee, mis sulle antakse ja me olime nii ülbed küll, et ei lasknud omale pähe istuda. Sama päev hakkasime kotte pakkima. Eks ma muidugi stressasin, et nii hea rahakogumisvõimalusega koha üles ütlesime, aga no… piinlik hakkas seal töötada selliste jobudega. Lisaks tekkis mul elus esimest korda lööve. Ma pole millelegi allergiline, aga juba esimesel nädalal seal ilmusid mu jalgadele jõle rõvedad laigud. Nagu psoriaas. Sügelesid nagu põrgulised. Ja muudkui laienesid siia ja sinna. Ostsin apteegist igasugu rohte, aga miski ei aidanud. Nädal peale lahkumist, olid laigud peaaegu kadunud. Ma eeldan, et see oli see tööstustolm.
Emily`ga piknikul
Kokkuvõtteks saime natuke rikkamaks. Eriti kogemuse poolest. Elada kohas, kus pole mitte midagi teha, mitte kuskile minna, on talumatult palav ja ümberringi on kole. Tegelikult oli paar täitsa lahedat inimest ka- minu paariline ehk hommikusöögi kokk tailanna Selena ja lennujaamas kohviku kokk peruulane Emily. Ühel korral käisin ma tüdrukutega isegi peol. Üks eesti tüdruk oli ka meiega.Aga siiski selle nelja nädala tipphetk oli tunne, kus auto oli pakitud ja võtsime ette linnast väljaviiva tee ja ei vaadanud peeglist mitte kordagi tagasi.
Aitäh jõulupaki eest Pärnu pere 🙂

Ägedat jõuluaega kõigile ja ärge üle sööge. Niikuinii sööte 😀

Austraalia punane süda- Uluru

Tere
Nagu eelmisel korral lubatud, siis seekord ootavad teid ees kuumad uudised. Ja nii ongi- endalegi vastutahtmist oleme taaskord sauna elama kolinud. Suvi hakkab kätte jõudma, mis tähendab seda, et temperatuur püsib 40 kraadi juures. Pole vist vaja öelda, et see on täiesti ebanormaalne…
Kõigepealt klatin ära ühe võla eelmisest blogist- Sydney pildid.

I never get enough of Sydney lights
Big city life
Million dollar view

Nii. Ajamasin viib meid tagasi sinna, kus pooleli jäi. Jätsime Airlie Beach`iga hüvasti ja asusime jälle teele. Sihtpunktiks olime välja valinud Darwini, mis on Austraalia põhjapoolseim linn, et siis hakata tööd otsima. Ent Darwinisse on mitu korda rohkem, kui tuhat ja üks kilomeetrit, ei vaevanud me end ajakavaga ega liigse planeerimisega- panime lihtsalt tuhatnelja ajama.

Teekond purjetades Airlie Beach`ilt Sydneysse, sealt lennates tagasi. Edasine teekond autoga mööda maismaad
Esmalt sõitsime mõnedsajad kilomeetrid ülespoole, et külastada Elo ja Karelit. Veetsime nendega ühise õhtu juttu puhudes ja järgmisel päeval alustasime uute seiklustega. Läksime linna nimega Cairns. Paljudele eestlastele on see üks meelispaik. Peab ütlema, et mina selle linna võlusid ei märganud ja jättis ta mu üsna ükskõikseks.
Linnast suva, läksime vihmametsa, sest teadsime, et varsti meile neid teepeale enam naljalt ei jää. Ja et niisama tavaline ei oleks, siis sõitsime üle vihmametsa õhugondliga. See oli omamoodi vägev atraktsioon. Kõrgelt oli hoopis teistmoodi vaadata kõiki neid erinevaid puid, mis kõik sirutasid oma ladvad päikese poole. Ühtekokku kestis see sõit pea tund aega.

Kuubikus
Pilgud ja nooled
Maha tulles ootas meid ees Kuranda nimeline külake, mis pakkus turistidele mitmesugust meelelahutust. Kõiksugu väikesed suveniiripoekesed ninni-nänniga, muusikud, söök-jook jne jne. Meie otsustasime minna sealsamases asuvasse liblika majja. Oli see vast ilus paik, vaadata neid kirkavärvilisi liblikaid muretult ringi lendlemas õielt õiele ja oma liblikaelu elamas. Selles kasvuhoonesarnases troopikamajas (kus oli mõistagi megapalav) lendles ringi mitu tuhat graatsiat. Seal tegeleti igapäevaselt liblikate paljundamisega. Teadagi ei ole liblikad just tuntud oma pikaealisuse poolest. Parimad sordid peavad vastu pisut alla aasta. Nende aretamine on aga pikaajaline protsess. Nii me saimegi vaadata, kuidas laboris kaks Ebola kostüümides teadlast igapäevaselt liblikaid paljundasid.

Papilio  (ladina k liblikas)
Lisaks sellele, et liblikamajas käik väga ilus elamus oli, saime ka päris palju targemaks nende hingeelu kohta. Näiteks selgus, miks need kõige ilusamad elektrisiniste tiibadega liblikad maandudes kohe oma edevad tiivad kokku panevad- nende loomuses on kaitsta end ärasöömise eest. Liblikamajas ei ohusta neid peale turistide muidugi keegi, aga looduses on mitmed isendid ühest liblikakõhutäiest huvitatud. Täiesti muretult laiutasid oma tiibasid kollased, oranzid ja punased liblikad- nende värvus on turvaline ja neid eriti söögiks ei armastata. Mõnusalt julged olid nad ka- eriti meeldis neile mu kaabu peal puhkamas käia. Selle vastu  ei olnud mul mõistagi midagi.

Miss Butterfly
Kuna Kuranda külasse saabusime gondliga, siis oli vaja ka tagasi auto juurde saada. Ja et jällegi tavaline poleks, läksime vanaaegse rongiga. Väidetavalt on tegu ühe maailma ilusama raudteelõiguga. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga päris kindlasti oli ta ilusam, kui Tallinn- Vasalemma liin. Rohkem kui tunniajane sõit viis meid jällegi läbi vihmametsa, ületas 15 silda ja läbides mitmeid tunneleid, möödudes koskedest, kanjonist ja viies meid käänulist teed pidi tagasi linna.

See vana hea retro
Raudtee looklemas üle kuristiku
Piltilusad kosed
Pooled vagunid on veel seljataga
Tol õhtul telkisime ühes karavanpargis, milles pole mitte midagi erilist. Kui saabusime, oli juba pime. Mingi hetk vastu hommikut ärkasin üles ja parsjagu hakkas päike tõusma. Alles siis sain aru, KUI ilus see paik oli ja KUI ilus on Austraalia ja KUI meeldejääv ning eriline on iga jumala päev meie reisist. Olla kodutu, töötu, rändur Austraalias polegi nii halb, või mis? Valge liiv, palmid, päikesetõus ja hommikusuplust tegevad delfiinid. Vot see ongi see, milleks ma selle suure seikluse ette võtsin.

Kui sa oled millestki juba kaua unistanud, siis pagana pärast- TEE OMA UNISTUSED TEOKS!!!
Sõitsime Port Douglasesse, mis on idakaldal viimane suurem asula, mida saab kaheveolise autoga läbida. Edasine on vaid 4WD. Port Douglas on päris armas linnake, väga troopiline. Ümber linna olid kõikjal farmid- banaanipõllud, mangopuud, suhkruroog ja ei tea mis kõik veel- nii kaugele, kui silm ulatus. Port Douglas on samuti tuntud suure Vallrahu poolest. Me oleme küll snorgeldamas käinud, kuid sukeldumine on meil veel tegemata. Läksime siis uurima, kuid kuuldes seda numbrit, mis see meile maksma läheks, otsustasime siiski mitte minna. Minule eriti ei meeldi vee all ollagi, niiet selle tegemata jätmine kripeldama ei jäänud.

Viva La Vida Loca
Idakalda viimane pilt

Sellega sai meie jaoks idakallas lõplikult ära vaadatud. Otsast lõpuni, risti-rästi mitu korda. Võtsime suuna Darwini peale. Kuna tee sinna viib läbi outback`i ehk kõrbe, siis pole sinna viivaid teid ka ülearu palju. Valisime kahest variandist selle, mis meie marsruudiga paremini sobis. Olime juba kaks päeva sõitnud, kui ühes väikses asulas peatudes tehti meile aga selgeks, et tegelikult me oma marsruuti pidi ikka ei saagi Darwinisse. Vahepeal on katteta teelõike ja kui vahepeal sadama peaks hakkama, siis on kogu ala üleujutatud ja kui vähemalt kolme varurehvi kaasas ei ole, pole mõtet proovida ja hädaabiks peab satelliittelefon olema ja üleüldse, kui sul neljaveolist täisvarustusega dziipi pole, siis tegelikult pole sul üldse asja sinna tee peale.

Selliseid kuni 1,5 meetriseid iguaane kohtab sageli
Selline tagasihoidliku ümbermõõduga puu vihmametsas
Meil nagu… okeiii, oleks me seda varem teadnud…  Kui nii, siis nii, panime viissada kilomeetrit lõunapoole ajama, et ristuda teise teega, mis meid turvaliselt Darwinisse viiks. Kuigi esmase plaani kohaselt meil pigem ei olnud kavas sõita Austraalia punasesse keskosasse kuulsat Uluru kivi vaatama, siis hakkas meie meel muutuma. Kindlasti ei tahtnud me Austraaliast ära minna, ilma et oleks seda tähtsat sümbolit oma silmaga näinud, aga pigem mõtlesime sinna lennata või rongiga minna. Samas hakkasime mõtlema, kui vähe aega meil veel järgi on ja kui kaugel see pagana kivi on ja niikuinii läheb ju aina kuumemaks. Tühja kah- otsustasime veel 1600 km otse vastassuunas sõita, et minna vaatama suurt kivi keset kõrbe. Mõistlik, kas pole!?

Outback
In the middle of nowhere ehk keset kõrbe
Viimane osariik 7/7 Põhja Territoorium
Enne veel, kui oma kõrbereisi sihtpunkti jõudsime, vaatasime ringi Alice Springs´is, mis on suurim linn keset ei-kusagi-maad. Üldiselt oli seal lihtsalt palav, palju aborigeene, palju oli turistidele suunatud pärismaalaste kunsti jne. Käisime vaatamas linnast eemal üht ujumiskohta kaljuseinte vahel- see oli justkui oaas keset kõrbe ja mõnel lühikesel matkal.

Aborigeenipoistega sõbrapilt
Aborigeenitants
Lõpuks jõudsime kohale Ayres Rock`i ehk aborigeeni keeles Ulurusse. Kohal, vägev värk, järjekordne linnuke kirjas! Juba ammu saime vihjeid selle kohta, et kogu selle kivi turism on üles ehitatud nii, et saada turistilt kätte viimnegi raha. Kõik oligi räigelt kallis. Alates sellest, et bensiin oli tavapärase 1,6 dollari asemel 2,34! Ja seda bensu kulub seal ikka ohtralt- päevas saad vähemalt korra paagi tühjaks sõita, sest päevas sõidad oma 700km. Ööbimine oli tavalise 25$ asemel 39 $. Ja seda kuradi telgiplatsi eest!? Ahjaa- kuumus ja kärbsed olid hinna sees. 

Ayres Rock
Bucket list- check!
Suur punane kivi keset kõrbe

Oli kivi. Suur ja punane. Päeval mitte nii punane, aga päiksetõusu- ja loojangu ajal oli ikka täitsa punane jah. Igavene lahmakas teine ka- ümbermõõt jalutades pea 10 kilti. Kõrgus 300m. Läksime kohe varahommikul kohale, et peategelast lähemalt uudistada. Parasjagu hakkas pihta ka pargivahi ekskursioon, mis osutus väga põnevaks. Selgitas vanade pärismaalaste kombeid ja sidemeid selle püha paigaga. Aborigeeni kultuuri ja rahva jaoks on Uluru tõesti püha ja vahel käiakse seal veel tänapäevalgi rituaale läbi viimas. Nende jaoks on ka väga oluline, et inimesed EI roniks sinna otsa ja austaks nende kultuuri. Sellegi poolest on võimalus sinna üles ronida, kui temperatuur on alla 36 kraadi ja inimesed teevad seda siiski.
Varjupaik
Uluruga ühele poole saadud, võtsime veel ette väikse sõidu lähedal asuvasse Kata Kutjasse, mis on samuti suur kivi, isegi suurem, kuid vähem tuntud mainega. Tegime seal vaid kiire jalutuskäigu, sest kell oli üle keskpäeva ja kui sul lajatab 43 kraadi lagipähe, siis usu mind, sa ei viitsi mingi kivi otsas turnida.

43 kraadi. Päike. Mitte tuuleiiligi
Kõrberännakul
Küll aga läksime kivide otsa turnima järgmise päeva koidikul. Tegime veel ühe “väikse” sissepõike Kings Canjon` isse, et seal matkata. Alustasime niipea, kui valgeks läks, et võtta ette kuue kilomeetrine matk, mis suletakse kella 11st, kuna on liialt kuum. Ärge nüüd valesti aru saage, hommikul oli ka ikka kuum! Pean ütlema, et tegelikult mulle meeldis Kings Canjon isegi enam, kui Uluru.

Kaljukits omas elemendis

I`m on top of the world

What a feeling

Kings Canjon

Mina kivikuningas, sina ….. kuidas see oligi

Kivid vaadatud, ootas meid ees pikk tagasitee. Rõhk sõnal pikk! 1960 kilomeetrit pikka sirget teed. Vastu kihutavad autorongid, mis veavad vähemalt kolme järelhaagist. Autorongide pikkuseks isegi 52 meetrit. Päris hirmutav oli neist möödasõitu teha. Tuule käes vibab iga käru masina järel nagu tuulelipp. Ainsateks vaatamisväärsusteks sel teekonnal olid pokudena tee ääres seisvad termiidipesade väljad. Mõned olid ikka väga massiivsed.

Road Train
Monsters
Termiidiväli
Termiidipesa

Kuigi märgid viitasid, et teepeal võib kohata ka kaamleid, ei õnnestunud meil ühegagi kohtuda. Muide, üheküürulised kaamlid elavad vaid Austraalias. Sellest hoolimata nägime me emude perekonda üle tee jooksmas, metsikuid hobuseid, kes on siin ka üsna sage nähtus, känguruid ja loomulikult väga väga palju lehmi. Kohati on lehmade kasvatuspiirkunnad nii suurel maa alal, et neil puudub aed. Eks neid saab siis omajagu ikka otsa ka sel vabakasvatuse moel- teeääred olid kõik ülespundunud raipeid täis. Need kes vähe kauem seal päikse käes pikutanud, neist oli juba beef jerky saanud. Omapäraseks nähtuseks olid ka teeäärsed mahajäetud autod, mida jagus vähemalt iga saja kilomeetri kohta. Viimseni kui üks ära rüüstatud ja enamik ka põlema pistetud. Põhjuseks kas rike, avarii või kokkupõrge loomaga. Kuskile pärapeesse ei ole aga mõtet puksiiri kutsuda ja nii hüljataksegi oma auto. Kiiresti teevad kohalikud autole üks-null ära ja sinna see vaeseke konutama jääbki.

Ettevaatust, autosid kangutavad lehmad
Ettevaatust, piirdeaiata tee- kohata võib känguruid, emusid ja kaamleid
Emud
Ülemine märk lubab sõita ilma igasuguse kiirusepiiranguta. Alumine hoiatab, et nüüd peaks hoogu maha võtma, 130 ala läheneb.
Üksik hing keset kõrbe
Tsivilisatsiooni on taolistes outback`I piirkondades täpselt nii palju, et kui oled paagi kuskil täis saanud panna, siis tuleb pleekinud silt, mis teatab, et järgmine tankla asub 350 kilomeetri kaugusel. Tavaliselt on siis selle tankla juures üks kurva ja väsinud olemisega road house, mis pakub müügiks karastusjooke, konservitoite ja kui hästi läheb, siis ka rasvaseid friikartuleid. Müüjaks tülpinud näoga kohalik, kellel on leti all ilmselt laetud jahipüss varuks. Vahel saab nende roadhouse`de juures ka ööbida. Kui väga veab, siis leiab ka õrna leviposti, üldisel aga pole 21. sajandi leiutistega seal midagi peale hakata.
Nii minnes, kui tulles ööbisime ühes rahvuspargis, kus sai telkida. Koha nimi oli Devils Marbles. Panime oma telgi sinna püsti, tegime oma priimuse peal süüa ja vahtisime lõputut tähistaevast. Läheduses polnud mitte ühtegi valguskuma, mis oleks meie nähtavust varjutanud. Lamasime seal keset kõrbe, Linnutee laiumas meie peade kohal ja soovisime iga langeva tähe kukkudes unistuste täitumist. Kogu seda romantilist idülli hakkas segama ulgumine. Dingod ehk metsikud koerad, kes uluvad huntide kombel. Nad käivad päris tihti inimeste telkimisplatside juures toidujäätmeid otsimas. Kuuldavasti meeldivad neile väga ka jalanõud. Küll vähe tõenäoline, aga vahel võivad nad ka rünnata. Julgestuseks võtsin vihmavarju telki kaasa, et siis vajadusel äsada. Selle palavaga telkides kehtis meie peres ka reegel- ära sa mitte mõtlegi mu lähedale tulla! Väga romantiline tõesti, eksole.

Milky Way

The world is mine
Meie majake keset preeriat
Teisel korral jõudsime kohale alles päris pimedas. Hakkasime siis oma maja seal püsti panema, kui naaberplatsilt tuli üks meesterahvas meile oma LED lampi pakkuma, et me pimedas kohmitsema ei peaks. Olime väga tänulikud. Sellega tema headus ei lõppenud- ta ütles, et valmistab hetkel pasta Bolognese`t ja ilmselgelt tegi ta seda liialt palju- tulge sööma. Me siis võtsime omalt poolt ka külakosti ja pidasime maha ühe meeldiva õhtusöögi. John on Austraalia mereväelane, kes töötab allveelaevadega ja tema töö on tegeleda paadipõgenikega, kes üritavad Aasiast ja Aafrikast Austraaliasse tulla. Veetsime õhtu vesteldes väga huvitavatel teemadel ja selgus, et ta elab oma perega Darwinis. Kuna olime samuti sinna teel, siis kutsus ta meid külla. Sellest aga järgmine kord.

Devils Marbels varahommikul

Kalevipoeg
Mõni päev hiljem olimegi lõpuks Darwinis kohal. Põrgukuumus oli muutunud põrguniiskuseks. Troopilise kliimaga Darwinis oli algamas wet season ehk vihmaperiood. Sel aastaajal turiste linnas eriti ei kohta. Iga päev on temperatuur 33 kraadi ja õhuniiskus ca 70 protsenti. Kujutage nüüd ette, kui ebameeldivaks see kogu olemise tegi. Sa ei peagi mitte midagi tegema, kui juba kleebid ja higistad nii mis kole. Kui aus olla, siis ei olnud mul selle linna suhtes erilisi ootusi. Hea oli, sest muidu ma oleksingi pettunud. Tegu on jällegi Eestlaste poolt väga ülerahvastatud linnaga. Kohtasin ka mina seal täiesti juhuslikult oma vana klassiõde Svetat. Päris suur hulk eestlasi töötab sealsetel pärilaevadel, mis on küll tasuv töö, kuid väga räpane. Pärleid kasvatatakse just selles piirkonnas ja ilmselgelt on see on väga tulus äri.
Ainuke meelelahutus, oli Mindin market ehk õhtune turg, mis kaks korda nädalas aset leiab. Seal oli kõikvõimalike rahvusköökide putkad püsti, meelelahutuseks mängisid muusikud, tänavakunstnikud tegid trikke loopides tuld ja neelates mõõku.
Kui lõunas ja idakaldal võib aborigeeni kohata haruharva, siis riigi keskosas ja eriti üleval põhjas on neid väga palju. Nad elavad oma kogukondades suurte gruppidega koos ja liiguvad ringi enamasti jõukudes. Muidu ju polekski midagi, aga nad on enamjaolt lihtsalt maani täis. Aborigeene kui selle maa asutajaid kiusati valgete inimeste poolt kohutaval kombel taga. Praegusel ajal on nad justkui Punasesse raamatusse kantud ja riik maksab neile suuri toetusrahasid. Pahatihti nad tööl ei käi ja joovad kogu raha maha. Riik proovib nende joomalembust küll piirata sellega, et NT (Northen Territory) ja WA (Western Australia) osariikides on alkoholipoed teatud päevadel kinni ja iga poe juures on valvamas politseinik, kes küsib sisenemisel dokumenti, kuid ometi on nad tänavatel täis nagu tarakanid. Üldiselt meeldib neile istuda puude all vilus umbes tosinakesi. Nad on mustad nii otseses kui kaudses mõttes. Paljajalu. Naised näevad välja nagu kaltsakad. On kaks äärmust- ülipeenikesed ja ülimalt ülekaalulised. Juuksed sorakil ja habetunud. Haisevad. Tihti on seltskonnas ka palju lapsi. Vot selliseid õnnetuid hingi kohtab päris palju. Kahjuks teevad nad kogu oma kogukonnale häbi, sest maksumaksja maksab ju nende pralletamised kinni. Samas on ka tublisid ja töökaid aborigeene, kes ei erine oma eluviisidelt kuidagi valgetest inimestest. Ma kindlasti pole rassist, aga just Darwinis torkas kogu see aborigeenide probleem kohe eriti silma.
Väike pärismaalane
Võtsime endale nädalaks ajaks konditsioneeriga hotelli ja hakkasime usinalt tööd otsima. Ükspäev panime end ka viisakalt riidesse ja läksime linna parimatesse hotellidesse/ restoranidesse oma CVsid viima. Mind kutsuti juba üsna peatselt ka proovipäevale. Ütlesin aga koha üles, kuna tegu oli õuerestoraniga ja see kliima oli minu jaoks vastuvõetamatu. Lisaks oli tegu Kreeka restoraniga, mille roogade nimetusi ma lihtsalt ka kõige püüdlikumalt proovides välja öelda ei suutnud.

Viie päeva jooksul saime kaheksa tööpakkumist. Olime ise ka päris üllatunud. Meie silmapaistvad kogemused tuntud kõrgetes hotellides ja oskused olid nii mõnelegi silma jäänud. Otsustamise tegi lihtsamaks asjaolu, et kandideerisime kahte osariiki, kuid peale mõnda päeva oli selgeks saanud tõsiasi, et Darwinisse me jääda ei soovi. Võtsime vastu tööpakkumise Port Hedlandis, Western Australia osariigis, mis oli meie esimene osariik siinmail. Uuest tööst ja elust järgmisel korral.
Travelling is the only thing that makes you richer

31 päeva Vaiksel ookeanil purjetamas ja Sydney ooperiteatri külastus

Tere
Tänaseks päevaks oleme juba kaks nädalat kahe jalaga maismaal olnud, kuid kuuajane purjereis jättis endast kustumatud mälestused, mida Teiegagi jagada soovin.
Kuidas siis kõik alguse sai. Olime juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid oma ellu muutust tuua ja troopiliselt Airlie Beachilt lahkuda. Ent meil puudus plaan, siis jäime ootama sobivat momenti, mil oleks aeg meie seiklusraamatusse uus peatükk kirjutada. Vahel toob saatus meie ellu põnevaid inimesi, tänu kellele saab midagi hoopis ootamatut teoks. Nii juhtus ka minuga, kui mu klient kutsus mind mitmeks nädalaks purjetama. Ajastus oli suurepärane- just siis, kui olime mõelnud muutuse peale, kuid ei teadnud veel, milline see muutus olema peaks- saatus tegi seekord otsuse meie eest. Sellist pakkumist juba tagasi ei lükka ju, eks!?
Our home for 31 days- Sheer Pleasure
Reisi algus
Tuule suund on nord
What a beautiful life
Austraalia pidi ju pea alaspidi maa olema. Down under
Paul on 67- aastane austraallane. Elu aeg töötanud kindlustusfirmas. Sellest kauemgi veel on ta purjetanud. Sama tegi ka tema isa. Pauli neljateistkümnes paat kannab nime Sheer Pleasure ja sellest sai meie kodu järgnevaks 31 päevaks. Paul purjetas Airlie Beachile, et saata seal talvekuud mõnusalt mööda. Samuti võttis ta osa suurest purjeregatist. Talv üle elatud, oli aeg sõuda taas tagasi kodusadamasse, kus ootas 67- aastane värske kihlatu, Annie. Et paat on suur, oma 43 jalga pikk ja ookean on ettearvamatu, oli vaja abikäsi, kes aitaks turvaliselt koju kallima juurde purjetada. Varasemalt purjeregatil juba meeskonda kuulunud üksikisa, naiste jalgpalli treener, hea huumorisoonega, parajalt lapsik, kümneid aastaid vana nõelutud kaabuga ja täiesti värvipime Neil oli samuti nõus tulema. Ka tema on tiiru ja rohkemgi veel ümber Austraalia purjetanud.
Kapten Kuldar ja tema abid
Naine roolis
Niisiis. Olime igati entusiasmi täis ja valmis millekski, milles meil puudusid kogemused ja vaevalt paljudel eestlastel neid sellekandi vete kogemusi üldse ongi. No jätame nüüd Tätte ja Matvere välja. Esimene nädal oli rohkem nagu turismireis ja teineteisega sõbrunemise faas. Õppisime tundma oma tüdrukut (paati), meeskonnakaaslasi ja iseennastki. Harjutasime, kuidas purjeid üles tõmmata, alla saada, liigutada siia-sinna, mida teha, kui midagi läheb väga-väga valesti ja vaja on evakueeruda või abi kutsuda. Samuti harjusime, kuidas on elada kitsastes oludes. Meie tuba oli laeva ninas, mida kutsusime Narniaks. Meil oli isegi oma tualett, mille nimeks sai koheselt Harry Potteri kapp. Voodis olles võis vahel tekkida skisofreenia hoog, sest voodi meenutas kirstu. Mõistagi ei tohtinud vett laristada. Meestel on lihtne, korra üle parda vette ujuma ja kõik. Minu pikad juuksed tahaksid aga shampooni, balsamit ja maski- igaüks tahab omakorda väljapesemist. Nahk tahab koorimist ja jalad raseerimist.
 

Pauli saak
Kuldari saak

Kuldari saak number 26- seekord oli tal kalaõnne parasjagu
Ülevalt alla: Kalastamine on igav ja sakib! Ääääää, mul näkkas! Kalastamine on niiii ägeee!
Nagu öeldud, oli reisi esimene pool meelelahutuslik. Sõitsime Austraalia suurimasse Whitsunday saarestikku kuuluvate saarte vahelt läbi ja käisime nii mõnelgi oma jalgu sirutamas. Tegu on Korallmerega, kus vesi oli nii-nii helesinine ja korallide kohal pigem roheka varjundiga. Tuult oli vähesel määral, niiet sõitsime peamiselt mootoriga, mis hoidis küll kiiruse maas, kuid tegi reisimise mugavaks. Samuti ei pidanud me muud midagi tegema, kui vahel rooli taga juhtima ja lihtsalt ümbrust ning päikesepaistet nautima.
Peapuri üleval

Korallid
Esimest vaala nähes lõid me silmad särama nagu väikestel lastel esimese advendi hommikul oma päkapiku sussist midagi avastades. Vaalade etteasted saatsid meid iga päev terve teekonna vältel. Vahel nägime vaid kaugemal silmapiiril veepurset, vahel üllatasid nad meid lähedalt. Ja usu, kui 20 tonni veest välja hüppab, siis see üllatab sind! Plärtsuga! Mõnel korral nägime isegi viieliikmelisi vaalaperekondi meile showd tegemas. Päris võimas oli neid maailma suurimaid imetajaid oma silmaga nii lähedalt näha nende loomulikus keskkonnas.
Awsome!
Lehvitavad
Vaala ekspeditsioon. Spot the whale
Sagedaseks nähtuseks said kilpkonnad. Esmalt ilmus nähtavale nende väike peanupp ja siis umbes ühe diameetrine kilp. Igavesed uimased tegelased.
Üldsegi mitte uimased, kuid väga uudishimulikud tegelased olid delfiinid, keda nägi iga päev lausa mitmeid kordi. Eriti meeldejääv oli, kui nad laevaninas meiega võidu ujusid ja hüppeid tegid.
Mitte nii nunnu vee- elukas oli hüljes, kelle tabasime vees lõunat söömast. Nägime, kuidas ta suurest kalast tükke rebis ja siis paladena alla neelas. Kohe üldse mitte nunnu ja isegi hirmus tegelane oli hai. Esimene, keda siinmail oma silmaga näinud olen. Kuldar nägi mõned päevad varem üht tegelast üsna lähedalt. Peale seda otsustas ta sel päeval ujuma mitte minna…  Mina nägin üht kurja uime aeglaselt, kuid kindlameelselt ringi tiirutamas. Prr… Ja siis vaatad telekast hommikukohvi kõrvale, kuidas Byron Bay`s, kus me surfama õppisime, viis hai veest ühe mehe täies tükis minema, niiet naine vaatas kaldalt, kuidas punased lained kaldale loksusid. Et päris hirmus ei hakkaks, siis väidetavalt hukkub iga aasta rohkem inimesi, kuna neile kukub kookospähkel pähe, kui et saavad hairünnakus surma.
Iga saar, millel käisime, oli omaette eriline. Enamustel saartel olime ainsateks hingelisteks vaid meie ise, mis tekitas erilise tunde- tõeline paradiis. Saarele sai minna, kui paat oli turvaliselt ankrusse pandud ja mootorpaadiga sai kaldale sõita. Nii hea oli tasasel pinnal jalgu sirutada ja jalutada.
Saarele sõit
Korallmeri
No comments
Siis kui saare peal igav hakkab ja inspiratsioon peale tuleb
Naked Lady Beach
Üksikul saarel…
No mis sa hing veel ihkad…
Meeldejäävaimaks saareks sai mahajäetud Brampton Island, millel oli endiselt hiiiglama suur hotellikompleks koos basseiniga otse ookeani ääres ja miljoni dollari vaatega 360- kraadi ulatuses. Kompleks pankrotistus, kuna konkureeriv Hamiltoni saar sai omale lennuvälja ja golfiväljaku ning oli kiirema ligipääsuga. Samuti oli ta viimastel aastatel pisut räsida saanud ka võimsate tormide käest. Seda “luksust” oli valvamas vaid üks saarevaht, kes võib end seal küll robinsonina tunda. Kui mul oleks piisavalt finantse, siis mina näeksin sellel saarel küll piisavalt potensiaali, et tulla tagasi turule.
Selline imeilus koht
Hotellikompleks müügil- osta ära!
Bassein ookeani kaldal

Eestlane ei saa nendest palmidest ikka üle ega ümber
Robinson



Teine huvitav saar oli Mid Percy, kuhu juba aastakümneid on mööduvad paadid jätnud märgi oma nimest. Nii jäi ka meist maha puidust silt Sheer Pleasure nimega. Selles rannamajakeses ringi vaadates oli tunda niivõrd palju energiat- igal esemel seal oli oma lugu jutustada. Kõik need kümned tuhanded paadid, kes seal on käinud. Millised kogemused, kuidas loodus neid on kohelnud ja hoidnud… Meeldejääv.
Kui need seinad oskaksid rääkida…






Päris õnnelik
Värske kookospähkel

Kuna ilm pöördus kehvemaks ja välja anti tormihoiatus, läksime Bundabergi sadamasse neljaks päevaks tormivarju. Bundaberg on üle Austraalia tuntud nimi kõigile- kuulsaim rumm villitakse just seal ja sama bränd teeb ka erinevaid karastusjooke, millest populaarseim kohalike seas Ginger Beer, mis on tugeva ingveri maitsega alkoholivaba karastusjook. Meremeeste jaoks justkui ideaalne paik tormivarjus olla- rummi pealinnas. Käisime meiegi seal ekskursioonil ja saime teada, kuidas rumm valmib. Lõpetuseks degusteerisime erinevaid vägijooke isegi.
Rummi pealinnas
Bundbergis tuli minul ette võtta käik hambaarstile. Üks hammas oli mulle juba paar kuud aeg-ajalt end meelde tuletada, kuid nüüd otsustas ta kaks ööpäeva põrguvalu teha ja mitte järele anda. Puiklesin küll vastu, kuid Kuldar tassis mu ikka hambaarstile. Istusin siis sinna tooli ja rääkisin oma loo ära. Ütlesin ka, et olen linnas vaid läbisõidul ja asi on vaja kohe korda saada. Täiesti kohutava aktsendiga indialane kangutas mu suu lahti, tegi midagi ja lükkas puuri tugevalt ja sügavale mu igemesse. Aaaaaahhh!!! Oops, sorry, ma hakkan su hambakattu eemaldama. Järjekindlalt mu igemete all puuriga kündes lendas verd igale poole. Ka mu kaitseprillid ja nägu olid seda täis. Rõve okserefleks tahtis mu üle võimust võtta, kui ma oma enda vere sisse uppuma hakkasin. Ma olin täiesti ehmunud ja krampis. Järgmiseks ütles ta mulle, et annab antibiootikumid ja kui need ei aita, siis tulgu ma nädala pärast tagasi. Aga ma ju ütlesin, et olen vaid korraks siin linnas ega saa nädala pärast tagasi tulla! Küsisin veel, et kas siis auku ei olnud, millele sain tugeva aktsendiga vastuse: “Oli küll auku ka, aga sellega me täna ei tegele.” No kurat, üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Traumeeriva kogemuse ja hammaste poleerimise eest sain 300 dollarise arve. Hammas valutab vahel endiselt. Tõsi, mitte küll nii väljakannatamatult, et riskiks uuesti hambaarstile minna.
Ühes mõnusas kohvikus kohvil ja ajakirju lugemas
Jätkasime oma teekonda ühe päeva jagu, kui avastasime, et ankru vints ei tööta. Järgnesid probleemid mootoriga. Õnneks polnud sadam kaugel ja saime end ära parkida sadamasse, mille nimi oli Tin Can Bay ehk Plekkpurgi laht. Elektrik käis asja kaemas ja selgus, et viga on laadimissüsteemis. Tuli tellida uus jupp. Tegu oli aga imepisikese kohaga ja lähim suurlinn asus sadade kilomeetrite kaugusel. Järgnevad viis päeva olime Plekkpurgis kinni. Kõigil oli tuju päris mornl. Ainsaks meelelahutuseks oli meie õnneks just sel nädalavahetusel toimuv aasta suursündmus selle kohakese jaoks- mereanni festival. Käisime seal värskeid austreid, krevette, kammkarpe, kalmaare ja muud head paremat söömas. Võtsime osa kalaviske võistlusest. Paul käis kiiruse peale koorimata krevette söömas. Vahepalaks esinesid Cooki saartelt pärit tantsijad. Ühel hommikul käisime seal ka delfiine toitmas kaladega.
Mereanni kombo
Kalaviske võistlusel
Delfiini hommikusöök

Pelikanid käisid ka tasuta hommikusööki nillimas
Lõpuks saime paadi jälle korda ja jätkasime teekonda, mille esialgse ajakava kohaselt oleks me pidanud juba ammu kohal olema. Veetsime öö ankrus, olles Fraser Islandi külje all, mis on ühtlasi ka maailma suurim liivasaar! Tegime kiire sõidu mootorpaadiga saarele, et saaks jalad maha panna ja öelda, et on käidud. Järgneval päeval tegime oma esimese üleöö sõidu ehk hakkasime pimedas purjetama. Põhjuseks oli see, et enam ei olnud saari, kuhu taha tuulevarju ööbima jääda. Ühtegi sadamat polnud samuti ja niisama suvalisse kohta sa juba oma jahti seisma ei jäta, et ise rahumeeli külili viskama minna.
Frazer Island
Kui esialgu oli plaanis sõita üleöö paaride kaupa, siis päris nii see välja ei kukkunud. Tuul oli tugev, lained suured ja olime ületamas ka kaubalaevade kanalit. Seega oli väga oluline jälgida pidevalt ümbrust äärmise tähelepanelikkusega, teha kaardil mõõdistusi iga poole tunni tagant, pidada nõu GPS seadmetega, hoida eemale ohtlikest kividest, et mitte karile sõita jne. Pimedas oli kõik ikka palju teistsugusem. Palju hirmsam. Samas oli äge, kui kuu ja tähed välja tulid- siinpool maakera on nemadki ju teistsugused. Imelik mõelda, et vanasti ju sõidetigi vaid taevalaotuse järgi.

Mina olin paaris koos värvipimeda Neil`iga. Meremärgistused on valged, punased ja rohelised. Ehk siis tema jaoks on kõik üks kama kolm. Päris naljakas. Kuldar ja Paul olid omavahel paaris. Paul unustas ringi vahtides pidevalt rooliratta ära ja kummutas paati järsult külili mitmel korral, millest alates minul kadus usaldus tema sõidustiili vastu ja otsustasin koguaeg üleval dekil olla. Paat kallutas niivõrd tugevalt koguaeg, et asjad lendasid ja püstiseismiseks pidi seintest kinni hoidma.
Vahepeal anti välja järjekordne tugeva tuule hoiatus. Õnneks olime jõudnud Southporth`i sadama lähedale, mis asub meile vanas heas tuttavas Gold Coastil ehk Kullarannikul. Jäime kaheks ööks sinna tuulevarju. Selles sadamas olid luksuskaatrid reastatud teineteise kõrvale, üks uhkem ja kallim kui teine. Mõnel oli  “FOR SALE” möögihind peal 7,8 miljonit dollarit. Palun väga. Veetsime terve päeva kahekesi oma lemmiklinnas- eemal sellest paadist, millest oli juba tõeline kopp ette tulnud. Käisime shoppamas, söömas, kinos, jalutamas, juuksuris ja külas oma sõpradel Ivol ja Tiigril (koer), Maire oli seekord Eestis puhkusel.
Tuul vaibunud, asusime jälle teele. Sõitsime jällegi üleöö. Hommikuks olime päris väsinud- napid kolm unetundi seljataga. Päeva peale läks väsimus pisut üle- päikese ja kohvi koosmõjul. Peatselt lisandus ka uus tegur, mis ei lubanud tukkuma jääda- tugev tuul ja mitmemeetrised lained. Kuna välja anti järjekordne tormihoiatus, plaanisime pugeda tuulevarju Coffs Harbouri sadamasse, mis oli ainus võimalik paik ookeanilt ära saamiseks järgneva paarisaja meremiili raadiuses. Mõlemad kaptenid teadsid, et sinna sissesõidul ootab ees suur takistus. Sadama sissesõit paiknes täpselt nii, mis tuule suuna ja madaliku koosmõjul tekitas hiiglaslikud monsterlained. Kuna me olime kõik juba niigi väsinud ja olukord merel oli väga tuuline, otsustasime proovida tuulevarjuks sadamasse minekut.
Niikui olime võtnud suuna sadama poole, muutus olukord drastiliselt hullemaks- tuul lausa vilises. Kiirelt tulid tuulest rebenemiseni kummis purjed maha võtta. Kõik asjad lendasid mööda paati laiali. Lained lükkasid meid tugevalt ühele küljele. Pidime kiirelt saama selga päästevestid ja kinnitama end traksidega paadi külge. Neil oli roolis. Paul proovis raadio teel sadamaga ühendust saada. Nemad ütlesid, et olukord on väga kehv, oodata on laineid, mis löövad üle paadi. Aga meie suuruses paat võiks sellega toime tulla. Mitte just väga lohutav… Iga momendiga läks aina hullemaks. Selline tunne, et järgmine laine lööb meid kohe ümber. Mul oli nii hirm, et hoidsin silmi kinni. Kasutasin kõiki oma lihaseid, et hoida end kinni ja mitte kukkuda. Ma olin täiesti shokis, ei suutnud peaaegu rääkidagi. Kuldar tegi endast parima ja lubas minust iga hinna eest kinni hoida.
Kõik olid täiesti närvis. Paul karjus, et see on liiga ohtlik, tema oma paati siin põhja ei lase ja käskis Neilil ümber pöörata ja suund tagasi avaookeanile võtta. Tugeva tuulega lainetes seilata on tunduvalt ohutum, kui minna üle sellest barjäärist sissesõidul, mis võib ühe hetkega jahi hävitada ja on ohtlik kõigile meeskonnaliikmetele.
Järsult ümberpöörates läksid purjede nöörid sassi ja neid tuli minna paadi ninaosasse korrastama. Seda pidid Paul ja Neil koos tegema. Äärmise ettevaatlikusega ja kogemustega said nad sellega ilmastikuolude kiuste hakkama, ilma üle parda kukkumata. Kuldar pidi sel ajal roolis olema. Ma arvan, et sellistes tingimustes suure paadi vee peal hoidmine koolitas teda päris hästi. Loodan vaid, et see talle liialt meeldima ei hakanud.
Lõpuks saime tagasi tormisele aga “turvalisele” merele. Kõik olid väga vaikses meeleolus. Eelmisest ööst magamata, ootas meid sunniviisiliselt eest järgmine üleöö sõit rasketes oludes. Pidime iga teatud aja tagant andma teada mere päästjatee oma asukohast. Öösel mingi aeg vaibus tuul õnneks. Mina olin jälle Neiliga paaris. Minu ülesanne oli teda ärkvel hoida ja vahepeal juhtimine üle võtta, kui ta kaartidelt mõõdistusi teeb. Arutasime maailma asju, jõime teed, sõime shokolaadi ja vahtisime tähti.
Hommikul kell kuus jõudsime lõpuks ankrusse. Mehed sõid hommikusöögiks peale seda 48h kestnud maratoni klaasi puhast rummi ja purgi õlut. Samas kohas elas ka Pauli vend ja õde, kelle juures me õhtusöögil käisime. Ei saa mainimata jätta, et sadamas oli olemas SAUN, mida me kasutamata ei jätnud.
Pisut kreenis
Kullarannikule jõudes
Ees ootas meid viimane päev. Ainult 47 meremiili ehk pisut alla saja kilomeetri. Kökimöki. Seitsme tunniga pidime olema kohal. Päris nii see ei läinud. Kohale jõudsime alles 17 tundi hiljem ja päästjate abiga. Mis siis juhtus? Juhtus see, et tõusu-mõõna aeg sai valesti välja arvutatud. Meie viimane sadam Lake Maquire asus kanalis, kus tuleb jälgida täpselt veetaset, mil seda läbida.
Pauli sõbrad ja kihlatu olid kõik juba jahiklubis teda vastu võtmas. Tõelise enesekindlusega sõitis Paul oma kodusadama poole, andes majesteetlike lehvitusi mööduvatele paatidele, justkui tundes igaüht neist. Ja siis… Põmm! Sõitsime end madalikule. Mootor tagurpidi tööle- vesi muutus liivasogaseks. Saime lahti. Siis hakkas selguma, et vesi voolab kanalist välja. Mõõn. Me ei pääse enam edasi. Jäime mitmeks tunniks ootama. Samal ajal helistasid ta sõbrad vahetpidamata- aina lõbusamas tujus.
Lõpuks hakkas tõus uuesti veetaset tõstma. Proovisime mitmeid kordi erinevaid kursse kasutades kanalit läbida, aga sooritus lõppes alati üheselt- madalikule kinni jäädes. Väljas oli juba pime ja Pauli sõbradki olid juba pubist koju läinud. Aga meie olime ikka veel seal- sihtpunktist kahe kilomeetri kaugusel. Päris halenaljakas, kas pole? Eriti kui oled purjetanud 2500 km ja tahaksid ükskord ometi juba jalad jäädavalt maapinnale panna peale kuu ajast retke, aga ei. Nüüd hakkas meie “tüdruk” mõrda mängima. “You bitch!”.
Katsetasime veel igasugu asju, et läbi saada. Lasime paakidest kõik 700l vett välja, et kergemaks saada, lasime raske peapurje poomi ühele küljele ja panime Kuldari ka veel sinna lisaks rippuma, istusime kõik ühele poole ja tegime veel sada imet- kinni mis kinni. Vahepeal kuumenes mootor üle suurest punnitamsest. Lõpuks möödusid kaks paaditäit Pauli tuttavaid ja proovisid meid hakata välja sikutama. Mulle meenus kuidas Eestis talvel autoga lumme kinni jäädes samuti esmalt proovid edasi-tagasi jõnksutada ja kui see ei aita, siis tuleb kutsuda sõber appi, kes paela otsas välja tõmbab. Proovisid ja proovisid, aga ei midagi. Mis seal ikka- kutsusime päästetöötajad. Lõpuks tõmbasid nemad meid välja ja eskortisid sügavamale. Viimase miili kodumasse sõitis Paul, helistades samal ajal oma sõpradele ja teatades pidulikult, et ta nüüd lõpuks saabub. Samal ajal ei pannud ta aga tähele, et veest ulatus välja suur ja jäme puidust post ning möödus sellest täiskiirusel vähem kui poole meetri kauguselt. Kui me Kuldariga seda nägime, kohkusime täiesti ära. Selline post oleks ikka suuuure augu sisse teinud.
Päeval lehvitasin neile, õhtul tulid nad meile appi
Seda pilti on raske kirjeldada- Kuldar ripub poomi otsas
Lõpuks kell üks öösel jõudsime me kohale. Kõik. Done. Finito. Vsjo. Tehtud.
Ei mingeid laineid enam, ei mingit tõusu-mõõna järgi päeva planeerimist, kiirust ei pea enam sõlmedes arvutama ja vahemaa ei ole enam meremiilides, sügavusest on ka sügavalt suva. Ja veel- dužži all saab liguneda häbenematult kaua.
Järgmised kaks ööd veetsime Pauli pruudi suures majas. Koristasime paadi ära, puhkasime pisut ja jätsime hüvasti nii üksteisega, kui Sheer Pleasure`ga. Oli see vast seiklus! Mulle jääb see ilmselt eluks ajaks meelde. Olen väga tänulik, et meil avanes selline võimalus sellest unustamatust reisist osa võtta. Kas ma teeksin seda uuesti? Eemm… Kaks nädalat oleks maksimum. Punkt.
Pesupäev
Kuna pidime Sydneyst tagasi lendama Airlie Beach`ile, kus ootasid meie asjad ja auto, siis otsustasime jääda mõneks päevaks ja nautida suurlinna elu. See oli meil Sydneys juba kolmas kord.
Seadsime end hotelli sisse ja võtsime kaamera koos statiiviga kaasa. Tolleks õhtuks oli lubatud harva esinevat kuuvarjutust, mis toob esile “verekuu” ehk siis kuu värvus läheb punaseks. Läksime meiegi spetsiaalselt pildistama sooviga saada peale kuulus verekuu, mis just sel õhtul end näitama pidi. Seadsime oma atribuudid Royal Botanic Garden`isse üles. Minut hiljem mässisid paksud pilved peategelase enda sisse ega lasknud õrna kumagi endast läbi. Nii palju siis sellest. Peale meie oli seal veel terve hulk pettunud inimesi, kes kõik olid tulnud lootuses seda sündmust jäädvustada. Selle eest saime teisi pilte Sydney`st õhtupimeduses.
Järgmine päev saime kokku Kariniga. Tema juures rentisime tuba esimesel korral ja kohtusime ka eelmine kord, kui mu ema külas käis. Kuna Karin töötab Sydney Symphony`s, organiseeris ta meile piletid Tchaikovsky 5. sümfoonia etendusele. Minu suur unistus sai jälle teoks, minna Sydney ooperimajja kontserdile! Nagu minu keskkooli muusikaõpetaja Karin Lükk meile alati rääkis:”Kord elus peaks iga inimene ikka suures teatris klassikalist muusikat kuulama.” Nõus! Aga Tzaicovky 5. sümfoonia ise oli võimas! Kuldar küll proovis, aga ei jäänud magama. Laval oli üle 70 muusiku oma pillidega. Saal mahutas 2700 inimest publikuks. Vaheajal ostsime puhvetist kohvi ja konjakit. Fuhh, see Hennesy oli mu meelest vastik! Maja oli ise seest küll peen aga mitte liialt, pigem pisut väsinud olemisega. Õnneks oli tegu päevase etendusega ja väga pidulikku etiketti polnud vaja järgida. Meil olid ju kaasas enamasti vaid sportlikud riided.
Kultuuri nautimas
Käisime Kariniga talle tänutäheks ka piknikul. Sõitsime praamiga ühte tema salajasse kohta, kust avanes suurepärane vaade linnale!
Õhtul käisime Eesti Majas. Neljapäeviti toimub seal E-klubi ehk koht, kuhu minna teiste eestlastega juttu puhuma ja kodumaist toitu sööma. Olemas on ka väike poeke kodumaise kraamiga. Kostitasime end musta heeringalaivaga, mis oli lihtsalt nii hea! Kahjuks olid neil Karumsi kohukesed otsa saanud.
Viimasel päeval vantsisime linna risti-rästi läbi. Käisime suurtes shopingu keskustes, imetlesime kalleid brände ja käisime Hiina linnas söömas.

Õhtul toimus Nuudli Festival. Osta sai igasugu Aasia köögi roogasid, kuigi hinnad olid seal tunduvalt kallimad, kui China Town`is. Peale tööpäeva tuli ka rahvast nii maru palju, et otsustasime lahkuda.
Terve hunnik kaheksajalgu hiinalinnas vaid 12 dollari eest!

No et oleks ikka selge, et naistel meeste vetsu asja ei ole!



Laupäeva hommikul läks meil varahommikul lend tagasi Airlie Beach´ile. Lennukist maha astudes tuli kohe mõnus soe kodune õhk vastu, mis oli vahepeal tunduvalt niiskemaks muutunud seoses peatselt algava vihmahooajaga. Veetsime päeva linna peal jalutades, käisime Christine`l ja Stormi`l külas, kelle juures me elasime ja rääkisime nendega pikalt juttu. Õhtul käisime Peppersi hotellis kokteilitamas ja lobisesime vanade töökaaslastega. Õhtust läksime sööma minu vanasse restorani La Tabellasse. Nii hea oli oma sõpru näha. Olekski tahtnud nendega lobisema jääda. Seekord pidin nendega aga hüvasti jätma.
Hommmikul istsusime veel kookospalmide alla maha oma kodusesse liivaranda ja lürpisime aeglaselt kohvi ning ütlesime sellele paradiisile adjoo.
Järgmisel korral juba kuumad uudised kõrbest!
Ja sõnu polegi vaja…

Seiklused maal, õhus ja merel

Tere
Olen teinud sissekandeid erinevatest  kohtadest- nii maalt, lennukist, praamilt, siit ja sealt. Selle peatüki postitan hoopis Atlandi ookeanilt, Korallmerelt, Austraalia idakaldalt. Nagu juba aimata võib, oleme asunud uutele seiklustele. Kes, kus, mis ja kuidas, sellele saab vastused juba peatselt.

Meid saab reaalajas jälgida leheküljelt Marine Traffic. Paadi nimi on SHEER PLEASURE

http://www.marinetraffic.com/en/ais/details/ships/503002160

Elu väikelinn Airlie Beach`il hakkas end tasapisi ammendama. Tundus, et kõik huvitav oli justkui juba nähtud ja avastamisrõõmu eriti polnud. Tundsime end tegelikult väga koduselt majas, mida rentisime. Tänaval jalutades võis pea alati kindel olla, et kohtad mõnda tuttavat, sest neid oli tekinud omajagu. Mõni poemüüjagi tundis juba nägupidi ära. Välja olid kujunenud oma lemmikud kohvikud ja restoranid. Igal laupäeva hommikul läksime kohalikule turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Vahel käisime minu töökaaslastega vabal ajal läbi. Kõik oli idülliline, ent ometi tekitas pideva ülekoormuse all töötamine minus stressi ja Kuldar stressas tööpuuduse tõttu. Olime juba hakanud vaikselt vaatama ka tööpakkumisi, ent midagi vaimustavat silma ei hakanud.

Umbes kaks kuud tagasi oli minu kliendiks üks vanem meesterahvas oma keskealise pojaga õhtustamas. Tundusid meeldivad inimesd ja saime kohe hästi jutule. Nad muudkui küsisid minu kohta ja ma pärisin ka, mis asjus nad Airliel aega viidavad. Selgus, et härrasmees Paul oli purjetanud oma jahiga Sydney lähedalt üles Queenslandi osariiki meie juurde, et jaheda talve eest soojas olla ja võtta osa ka meie kohalikest suurtest purjevõistlustest. Ja tema poeg tuli lihtsalt isale seltsiks mõneks päevaks, et kvaliteetaega veeta.
Mina muidugi olin vaimustuses, et väga tore, siin on kindlasti imeilus purjetada! Mille peale nad pakkusid lahkelt, et nad võivad mu ükspäev sõitma viia. No neid klientide lubadusi ja oh-my-god-sa-oled-nii-ilus-abiellu-minuga juttu olen ennegi kuulnud. Mõni nädal möödus ja kohtasin jällegi Pauli oma tööjuures- lobisesime niisama ja ta kutsus mind jälle sõitma, aga see oli just täpselt keset seda aega, kui mul polnud lähinädalatel ühtegi vaba päeva silmapiirile tulemas.
Captain Paul
Neli nädalat tagasi. Reede õhtu. Tööl on nii kiire, et pea käib jooksmisest ringi. Kobisen omaette: ” Kas neil inimestel omal kodus süüa pole, et nad kõik siiiia peavad näljastena tulema või!!??”  Ilmselgelt on liiga vähe ettekandjaid tööl ja ülemus istub kõigil kukil, tahes igalt kliendilt viimsegi penni kätte saada. Järjekordne kurat-ma-vihkan-oma-tööd reede õhtu.

Ja siis tuleb Paul. Naerunägu kõrvuni nagu alati. Tuli mulle ütlema, et ta lahkub linnast kahe nädala pärast, et purjetada taas koju ja tuli mulle head aega ütlema. Muuseas mainis, et otsib mõnda paari abikäsi laevale, et turvaliselt kodusadamasse jõuda. Aega läheb selleks umbes kolm-neli nädalat.

Seisin seal keset restorani- kätele ja randmetele laotatud terve hulk raskeid taldrikuid. Kolme laua tellimused seisavad vaevu kaugel ajusopis ja tahavad kiuste hakata ununema, ootamas mil nad arvutisse saan lüüa. Silmanurgast näen, et minu sektsiooni on tekkinud järjekordselt uued inimesed, kes kõik ootavad mu tähelepanu. Ma olen tahtnud minna tualetti juba viimased kolm tundi, aga pole aega. Rääkimata janust ja sellest, et mu sukapüksid hakkasid jooksma… Leian end keset seda reedeõhtust kaost linna populaarseimas restoranis, mille omanik on kõigile teada tuntud mõrd ja ütlen Paulile: “ Kirjuta mulle oma number siia salvrätile, ma helistan sulle homme!”.

Our home
Kui lõpuks südaöö paiku töölt pääsen, olen küll rampväsinud oma üheksatunnisest püstijalu veedetud tööpäevast, ent olen elevil. Räägin Kuldarile kogu story ära ja hommikul helistangi salvrätile jäetud numbrile. Paul kutsub meid oma paadile kohvi jooma. Räägime tema plaanidest ja sellest, kas ja kui huvitatud me oleme. Mõni tund peale kohtumist saadan talle sõnumi- tahame olla osa sinu tiimist! Ja nii oligi. Vähem, kui ööpäevaga oli otsus tehtud- me läheme kuuks ajaks purjetama! Ütlesime üles oma töökohad ja rendimaja ning uus peatükk võib jälle alata! Uuest seiklustest aga järgmine kord.

Varahommik- hädavajalik kaasa pakitud ja suurteks seiklusteks valmis
Meie vanad sõbrad Elo ja Karel olid teel lõunast põhja poole ja otsustasid teha väikse sissepõike meile külla. Olime neile rääkinud koguaeg, kui hea ja mõnus ilm meil on. Üle nädalate sattus nendega ühele päevale trööstitult vihmane päev. Lausa kallas! Niipalju siis lubatud paradiisist… Ilmast morjendamata oli meil tore jälle üle pika aja näha ja lobiseda. Küpsetasin sedapuhku isegi ühe koogi-käkerdise.

Terve nädala kestis üks suur pidu ja pillerkaar- Airlie Beach Reef Festival, mis on üks aasta suursündmus ja on mõeldud Korallrahu kaitsmiseks. Inimesed tulevad tänavatele, peavad paraadi ja perepäevi. Toimuvad erinevad üritused, kontserdid ja tulevärk. Mina olin muidugi tööl ja jäin kogu lõbust ilma. Kogu karneval marrsis meie restorani eest mööda ja sain siis pisut piiluda seda kirevat möllu. Kuldar oli ise tänava ääres kaemas. Sajad inimesed olid end maskeerinud teemakohaselt, milleks oli “Päästkem korallid”. Väga huvitavate kostüümidega oldi kohale tuldud.
Tänavakarneval
Paraad Airlie Beach`i moodi
Jess! Sain tuletõrjeauto rooli istuda!
Esmalt kaitseme loodust ja siis laseme hunniku ilutulestikku taevasse

Ükspäev, kui olime otsustanud minna oma lemmikranda ca 60 km kaugusele, otsustasime sinna minna teisiti. Rentisime endale sõiduriista, mida päris autoks nimetada vast ei saagi, rohkem nagu mänguauto… Moke on kaheksakümnendatest pärit rannaauto Californiast. Ülimalt lihtsa ehitusega ja robustne. Käigud läksid sisse täpselt nagu vanaisa valgel Moskvichil, millega 15 aastat tagasi sõitma õppisin. Nautisime lõõskava päikese käes ilma katuseta sõitmist, ilusaid vaateid, tuult, mis mu punased juuksed leekidena lehvima panid ja loomulikult nautisime ka tähelemanu. Linnast väljas hakkasime igale autole lehvitama ja signaale koguma.

Randa jõudes paigutasime oma pleedi ilusasti rannaliivale ja pidasime pikniku maitsva antipasta assortiiga ja pudeli veiniga- pole paha.
Mr and Mrs Flintstone
Viva La Vida Loca
Day Off
Toy car- MOKE
Vabal päeval on täiesti normaalne lõunasöögiks Moscatot juua. Otse. Pudelist. (Not proud of myself)
Igas pulmas pruut, igal matusel kadunudke

Juba aastaid tagasi nägin internetis pilti südamekujulisest korallsaarest. Ma ei teadnud, kus see asub või kas ta üldse eksisteeribki. Kolides Airlie Beachile selgus, et aastate eest idanema hakanud unistus näha oma silmaga südamekujulist korallsaart võib saada tõeks oma kodukandis.

Great Barrier Reef
Minu restoranis võib pea iga õhtu näha püsikliente Ron`i ja Karen`it, kes on väga kena keskealine paar. Kuna nad alatihti meil õhtustavad, sain nendega üsna peatselt sõpradeks. Selgus, et nad peavad HeliTaxi firmat, mis pakub helikopteriteenuseid nii tuuride näol, kui saad lihtsalt võtta õhutakso, et lennata mõnele saarele. Minul läks muidugi pirn peas põlema- helikopteriga saab ju südamesaart vaatama minna! Ron ja Karen olid lahkesti nõus meid sinna lennutama ja tegid meile ka kakskümmend protsenti allahindlust, mis jättis 70min lennusõidu hinnaks inimese kohta siiski üle kolmesaja dollari. Aga ma ei kahetse ühtegi senti sellest imelisest kogemusest!
This is the place I have called “home” for the last five months

Hayman Island. Sellel saarel asub vaid üks luksuslik hotell ja ööbimine selles maksab 10 000$ öö…
Meiega tuli kaasa ka minu töökaaslane Rebecca. Üllatuseks olid Ron ja Karen otsustanud viia meid sõitma suurema helikopteriga, kui esialgu plaanitud. Tutikas punane viiekohaline kopter mugavate nahkistmetega ja jahutava konditsioneeriga. Ainuüksi paar kõrvaklappe pidi seal maksma juba 1500 dollarit.

Punalind
Awsome!
Excited!

Meile kõigile oli see esimene kopteriga lendamise elamus. Niikui Ron mootori käivitas ja pöörded üles läksid, hakkasime me kõik elevusest itsitama. (Okei, Kuldar tegelikult ei itsitanud, aga me Rebeccaga tagaistmel ei suutnud oma irvet näolt pühkida ja tegime Miki Hiirele sarnast piiksuvat häält). Teel korallrahuni lendasime üle paljude saarte, mis meenutasid vaatepilti mõnest värvilisest brošüürist, mis reklaamib paradiisisaari Hawaiil. Kilomeetrite kauguselt hakkas paistma sügavsinise ookeani seest türkiissiniseid laike- korallrahu. Wow ja amazing olid esimesed emotsioonid. Seda vaatepilti on raske isegi sõnadesse panna- tõeline looduse ime! Juba kaugelt vaadates tundsin ära ka südamekujulise korallsaare. Kananahk tuli ihule- üks järjekordne unistus sai teoks.

Kokpit
Suur Vallrahu
The Heart Reef
Südamekujuline korallsaar- sa jätsid minu südamesse ilusa mälestuse

Järgmine vaatamisväärsus oli Whitehaven Beach, mida käisime kord juba vaatamas, kui mu ema külas oli. Nüüd läksime seda väidetavalt maailma ilusaimat randa number kolm vaatama ka ülevaltpoolt. Emotsioon oli hoopis teine- hoopis ilusam, hoopis võimsam, hoopis fantastilisem.  Tagasi maapinnale jõudes oli meeleolu laes veel terve ülejäänud päeva. See päev jääb kindalsti üheks eredamaks sündmuseks.

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna…

Viimane õhtu enne ärasõitu La`Tabella restoranis

Kuldar kurtis Facebookis, et temal on kamatahvlid otsa saanud! Üks hommik, paar nädalat hiljem, saabus tema nimele pakk. Kümne Eesti lipu margiga. Ema Anne oli väimehele üllatuse teinud ja kamašokolaadi unelma teoks teinud. Siit ka sellekordse blogi moraal- julge mõelda suurelt, julge unistada 🙂

Elu Airlie Beach`il ja puhkus Long Islandi saarel

Tere
Seekord tahaksin kirjutada natuke enam meie töisest elust siin väikelinnas Airlie Beachil. Nüüdseks oleme siin elanud juba pea neli kuud ja selle aja jooksul on suuremaid muudatusi ette tulnud üsna mitu. Kõik ei ole sugugi kulgenud plaanipäraselt. Tulime siia ju suurte ootustega, et hakkame koos tuttava hotelliketi all töötama. Selgus aga, et töökeskkond oli organiseerimata, kaastöölised ükskõiksed ja mis peamine, töötunde väid käputäis. Juba eelmises osas rääkisin, kuidas pidime ootamatult oma rendipinda vahetama. Vahel mulle tundub, et see imeilus ja armas linnake annab justkui mõista, et me peaksime siit lahkuma… Ometigi, oleme me endiselt siin ja läheme muutuste vooluga kaasa.
Vallatu seelik

Pidasin ka tantsupidu
Kodusadam öötuledes
Peppersi hotelliketis töötades pakkus mu ülemus mulle ametikõrgendust, ehk supervisori vahetuse tegemist kord nädalas. Loomulikult olin ma kõrvust tõstetud- viie tärni hotellis siiski vahetuse vanem olla. Sellest hoolimata olin ma varasemalt juba nii palju pettunud oma töös, et otsisin samal ajal ka lisatööd. Sain kutse linna populaarseimasse restorani nimega La Tabella Trattoria. Nime järgi võib öelda, et tegu on itaalia restoraniga. Läksin sinna vestlusele, ootuses saada 20 lisatundi nädalas. Prõua omanik aga tegi mulle ettepaneku täistööajaks või mitte midagi. See pani mind muidugi kukalt kratsima… tuli vastu võtta otsus. Saba jalgevahel läksin siis oma hotelliketi ülemuse juurde, kes oli mind just edutanud ja ütlesin talle, et lähen hoopis minema. Kuna see oli ootamatu nii talle, kui mulle omale, lubasin siiski teha mõne vahetuse nädalas ka tema jaoks tööd. Sellest ajast alates töötasin ma kuus päeva nädalas itaalia restoranis ja ühe Peppersi hotellis vahetuse vanemana. Kokku 7 päeva nädalas, tehes ca 55 tundi. Ja nii 47 päeva järjest. Kui tööd on, tuleb tööd teha!

Härra mõtles uued kokteilid välja- “Lahe Kuldar ja Eesti Nauding”
Õhtune vaade hotellile
Peenutsev õhtusöök VIP külalistele
Selle itaalia restoraniga olen ma vandunud ja vihastanud ja nutnud ja mossitanud. Kliendi jaoks suurepärane koht einestamiseks- road on tõesti väga maitsvad, näevad huvitavad välja ja mõistliku hinnaga. Atmosfäär on hubane, hästi dekoreeritud, taustaks itaalia muusika ja loomulikult hea teenindus. Töötaja seisukohalt oli minu esimene nädal justkui põrgu. Iga päev mõtelesin selle kuradi põlle nurka visata ja addios öelda.

Omanik on väga väljapeetud keskealine naisterahvas, kes on väga range ja kõik peavad tema nööri mööda käima. Tal on iga asja kohta midagi öelda ja tema käes on täielik monopoolne võim. Tavaliselt on restoranides paaril kolmel inimesel ehk supervisorial voli parandada ettetulevaid vigu teeninduse ajal nagu arvete korrigeerimine jne. Kui süsteemi on midagi valesti sisestatud või mingil põhjusel on tarvis hinnaalandust teha või vahel muudab klient lihtsalt niisama ilma phjuseta oma meelt. Olukordi on palju. Siin pead sa iga julmala kord minema prõua jutule, seletama ära, milles asi, et ta saaks silmi pööritada ja siis minna vastumeelselt arvuti juurde, et see väike asi korda ajada. Samal ajal raiskan mina mitu minutit oma kallist aega, sest teeninduse ajal on sul peas kõik valmis mõeldud, mis järjekorras sa mida teed, kelle juurde lähed, kellele mida pakud, kelle söögiriistad ära vahetad, kellele arve prindid, kelle joogid välja tood, kelle toidu kohta tagasisidet küsid, kellega niisama juttu puhud jne. Iga moment on arvel.
Küll on prõual pideval iga asja kohta kobisemist. Algul küsisin, et mis riietus olema peab, kuna siin vormiriiet pole. Ütles must ja valge. Nii. Panin musta korraliku triikpluusi ja põlvini viigipüksid jalga- sain pähe, sest püksid peavad õhtuses vahetuses pikad olema. Okei… Ostsin endale valge seeliku. Püha müristus, vale valik! “Heleen! Sa oled täna valge seelikuga tööl!?? Mina: Jaa, must ja valge oli ju lubatud…? Prõua: “ Jaa, aga mitte valge seelik. Seelik peab alati must olema!” (Kannab ise nii valget seelikut kui pükse…)

Meil on valge põll. Ilma taskuta. Küsisin koheselt, et kus ma siis oma pastakat ja tellimusraamatut hoidma peaks ? Seda peab iga jumala kord käima arvuti juurest teisest saali otsast  võtmas, mis on ajuvaba. Põllel ei ole taskut, sest siis sul ei teki võimalust telefoni endaga kaasas kanda. Ma nagu whaaat?? Ma niikuinii ei kanna telefoni endaga tööl. See on ju ilmselge. Ja teiseks väga nõme, et omanik oma töötajaid ei usalda. Lisaks on seal tööl kaks itaalia vanameest, kellega koos töötada on omaette ooper. Nad on täielikud energiavampiirid oma valju häälega ja veidrate naljadega ning muudkui vehivad käte ja jalgadega. Ühesõnaga esimesel nädalal neid asju muudkui kogunes ja kogunes. Aga siis vahetus natuke kollektiiv ja meil tekkis hea tiim omavahel, kes me alati üksteist toetame ja abistame teineteist. Peale tööd teeme klaasi veini ja puhkame närvi.

Kuldar jäi veel Peppersi hotelli edasi, otsides samal ajal põgusalt lisatööd. Olukord muutus aga peale seda, kui töövõtulepinguid hakati pool sunniviisiliselt ümber vahetama. Niiet töötunnid ja töötasu langes märgatavalt. See oli viimane piisk Kuldari karikasse ja nii ta oma baarmani ameti seal päevapealt maha panigi. Kolm nädalat pidas ta meeleheitel koduperemehe elu- tehes mulle süüa ja olles kodus tööotsingutel, kuniks lõpuks leidis omale koha linna parima vaatega hotelli restoranis. Sinna on paljud ka meie eelmisest kohast üle läinud, niiet tuttavad näod olid ees ootamas. Kuigi ega sealne elugi meelakkumine pole.
Eks paistab, kauaks me veel siia jääme. Varsti on saabumas wet season ehk ilm läheb kuumaks ja niiskeks. Praegu on veel “talv” ehk igapäevaselt on 21-25 kraadi sooja, mis on meile ideaalne. Esialgu oleme veel mõnda aega paiksed oma väikeses paradiisis.

Grillmeister
Esimene kala, mis paraku osutus söödamatuks
Vahepeal möödus meil Härraga jällegi aastaring üheskoos, mille tähistamist olime pikalt ette planeerinud. Valisime siinsest 74-st võimalikust saarest välja Long Island`i, et minna veetma romantilist puhkust. Ja nii saigi. Sõitsime praamiga Long Islandi saarele, kus olid meid ootamas juba päike, helesinine ookean, palmid ja hotelli poolt ootasid meid bugyd (golfiautod). Need olid ka ainsad motoriseeritud liikumisvahendid sel saarel. Meil oli broneeritud ookeanivaatega tuba. Ukse taga oli palmide vahele seotud mõnus võrkkiik. Liival hüples vallabi ja kakaduud jalutasid tähtsa näoga ringi ning nokkisid maha kukkunud kookospähkleid.
Ninnu-nännu
Esmane tutvus kohalikuga
Sõbrunemisfaas- lonksuke rummkoolat
Peale rummkoolat väsis üks ära ja leidsime ta oma voodist
Põrgulised
Pärast olin igatepidi kraabitud

Tervitusi toome palmisaarelt, see kes olnud seal, teab, mis on feeling 🙂
Ja mis me seal siis tegime? Jalutasime saarele suuremas osas ringi peale umbes tunni ajaga. Vedelesime basseini ääres, jõime värvilisi kokteile kõrrest, chillisime baaris, käisime vesirattaga sõitmas, tukkusime võrkkiiges, lugesime raamatut, mängisime minigolfi, avastasime, et happy hour`i ajal on joogid megaodavad, käisime restoranis söömas- kokkuvõtvalt nautisime kvaliteetaega jeas seltskonnas!

Lebola
Väike matk
Keskpäevane chill
Happy hour
Viisakas
Teise päeva hommikul kell kaheksa broneerisime omale kajakituuri, mis viis meid kilpkonni vaatama. Siinses vees elab kuuest kilpkonnaliigist viis. Kahjuks on nende populatsioon tänu inimtegevusele kahanenud. Suurimaks tapjaks on kilekotid, mida nad veest toidupähe söövad ja siis selle kätte lämbuvad. L  Kahjuks oli sel hommikul tavapärasest vähem Kilponn Kipsisid end näitama tulnud, ent siiski nägime vähemalt kolme. Esmalt ilmus vee kohale pea ja siis oli ka mürakat kilpi näha. Nad võivad kasvada isegi 1,5 m suuruseks ja võivad elada isegi 120 aastaseks. Vee all suudavad nad hinge kinni hoida 45 minutit ja magades võivad nad olla hingamata isegi tunde. Väga huvitav oli selliseid isendeid nende loomulikus elukeskkonnas näha!

Vesirattaga väntamas
Teise päeva õhtul juhtus minuga see, mis minu töö juurest juba kõigiga ennist juhtunud oli- meeletu peavalu, mis lõi kõrvadesse ja pani kogu keha valutama- haigeks jäin. Väga halb ajastus, aga mis sa teed… Niiet viimase päeva pool päeva lesisime niisama päikese käes, sest ma olin risvist väljas. Sellegipoolest oli meil maruvahva minipuhkus sellel paradiisisaarel.
Ideaalne olemine
Mis me veel teinud oleme…? Polegi nagu aega olnud mingiteks suuremateks ettevõtmisteks, sest poolest päevast on vaja juba ju tööle minna. Hommikuti olen hakanud Härrale usinasti pannkooke küpsetama erinevates variatsioonides. Kino siin pole, niiet tihti käime lõunal kohvitamas või erinevaid söögikohti proovimas. Erilisi shopingu võimalusi siin ka pole, kuid olen endaga sõlminud kokkuleppe, et kõik jootraha hoian alles ja võin selle eest osta omale midagi ilusat. Endalegi ootamatult ikka koguneb seda jootraha päris kenasti, kui sel koguaeg näppude vahel ära ei lase libiseda. Minu garderoobi on lisandunud mõned uued käekotid ja kingad, samuti parfüümid ja kaua aega otsitud käekell, milleks osutus lõpuks ELITE firma kuldne ja Swarovski kristallidega iludus.
Pannkoogihommikud

Olen vist teinud head tööd. Viie nädala jootraha- 782.80
Investeeringud
Pidevalt võib meid leida ka rannas lesimast ja päikesevanne võtmast. Kuldar pole selles kahjuks eriti osav ja hakkab juba tunni aja pärast kihelema ära, aga pole hullu, siin on pea aegu iga päev rannailm ja sama kordub uuesti ja uuesti J  Vahelduseks käisime ka looduslikus laguunis, mille vesi oli küll läbipaistev ja helesinine, ent väga külm. Minu jaoks vähemalt.
Relax



Dzungli George and Jane
Prrr, kui külm!
Et rannas igav ei hakkaks, otsustasime oma lugemisvarasid täiendada. Meil on siin selline pood, kus müüakse kasutatud raamatuid mõistliku hinnaga. Ja kui tagasi viid, siis saad omakorda pool tagasi. Kuldar siis valis jälle omale mingi 1300 leheküljelise fantaasiaraamatu nagu talle kombeks. Ma piirdusin romaaniga. Huvi pärast tsekkasin ka väliskirjanduse riiulisse: hiina, india, saksa, hispaania, vene, taani, (soe) rootsi, (soojem), soome (kuum!) ja üks eesti keelne raamat! Ma olin kohe nii rõõmus! Raamatu nimi on väikesed vanamehed ja ta pole ka suurem asi üllitis, aga ta on eesti keeles ja see on tore! Sisse oli veel kirjutatud, et varasemalt on seda lugenud Linda Saaremaalt ja Kristel koos kuupäevaga, mis oli vaid nädalapäevad enne, kui ma selle oma kätesse sain. Vot, kus maailm on ikka imeline.

Meelelahutus
Jätkan traditsiooni ja kirjutan ka enda nime sinna raamatusse

Poosetan suhkrurooga vol 1
Poosetan suhkrurooga vol 2
Poosetan suhkrurooga vol 3
Siis räägin veel ühe naljaka loo siinsest koolisüsteemist. Meie majaomaniku tütar on 17 aastane ja ta on keskkooli viimases klassis. Neil on ette nähtud üks osa praktilisest õppest lasteaias. See on täiesti okei. Ükspäev teatab Storm, et tema toob nüüd õhtul beebi majja. Neile antakse beebi nukk, kelle eest nad peavad hoolt kandma ja mis peaks õpetama neile vastutustunnet. Nukk on seadistatud nii, et ta vajab mähkmete vahetust, söötmist, reageerib liigutamisele jne. Tal on isegi oma turvatool ja kohvritäis beebitarvikuid kaasas.  

Õpilasel on käe ümber mingi võru, mis on nukuga ühte seadistatud. Ja oi, kui kõva kisa see titt teeb! Siis peab teda kussutama ja tegema sada imet. Keegi teine seda teha ei saa, sest andurid saavad aru ja siis oled selle kursuse läbi kukkunud. Beebi toodi majja kahel korral. Teisel korral oli beebiks musta värvi Milli, kes osutus täielikuks mõrraks. Nimel röökis see nutta järjepidevalt tundide kaupa. Tegelikkuses peaks ta ikka vahet pidama. Lõpuks Storm helistas meeleheites oma õpetajale hilisõhtul ja ütles, et ta teeb kõik mis vaja, aga ta ei suuda seda neegriplikat vaikima sundida ja tal selja peal mingid tuled põlevad. Selgus, et Milli oli kokku jooksnud. Kodusel teel teda opereerida ei ole võimalik. Õpetaja ütles Storm`ile ja Christine`le (ema), et mul on väga kahju, aga te peate nüüd Milli “ära tapma”. Tõsiselt. Pea alaspidi raputama teda nii kaua, kuni nukk lõplikult vaiki jääb. Muidugi olid Storm ja Christine shokeeritud ja manasid oma silme ette kõige hirmsamaid politseisaateid, aga õpetaja kinnitas, et kui nukk on kokku jooksnud, jääb ta hommikuni röökima, ega kavatsegi lõpetada. Raputasid ja tapsid nad siis lõpuks Millit aga ei midagi- surematu. Peale kuritöö ebaõnnestumist andis õpetaja uued juhised- mässige ta teki sisse ja viige auto pagasiruumi hommikuni. Ei teadnud nad kas nutta või naerda enam. Naljatledes mõtlesid veel, et kui naabrid näevad neid pambuga autosse jooksmas ja kuulevad sealt lapse kisa- kutsuvad veel politsei. Õpetaja lubas tunnistusi anda. Järgmisel päeval viidi Milli operatsioonile ja Storm läbis selle kursuse edukalt. Siit loo moral- kasutage kondoomi, noored 😀
Tegelikult on tühjast- tähjast nüüd juba pläratud küllalt. Sel korral side lõpp ja järgmise korrani. Adjoo
The most beautiful sunset