Outbackist tagasi tsivilisatsioonis

Viimaste päevade meeleolu võib võtta kokku ühe fraasiga:
 “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis” L. Meri    
(aga nüüd oleme juba rõõmsad, sest tunneli lõpus koidab valgus- tööööö)  🙂
Tervitused jahedast kagukaldast.
Nimelt oleme jõudnud teise osariiki, Perthist ca 2700 km eemale- Adelaidi.
Ajavahe Eestiga 8,5h.
Väljas on ainult 20 kraadi sooja, päike ei paista, tuul on külm.    
Üldjoontes selline teekond, all vasak nurk ka veel
Viimases postituses lubasin rääkida veel meie villaelust. Jah, see oli tõesti ilus elu! Elol ja Karelil oli ülemisel korrusel oma tuba, meil alumisel. Televiisor näitas meeletult palju erinevaid kanaleid ja diivanid olid nii mugavad, et tahaks või endale. Köögis oli absoluutselt kõik vajalik olemas: keeda, rösti, küpseta, prae vms. Vannituba samuti suur, koos pesumasina ja kuivatiga. Aknaid, valgust ja ruumi palju. Uksetaga kohe helesinine bassein ja mullivann. Tenniseväljak oli samuti olemas, aga sinna ei jõudnud. Nüüd võime sellisest luksusest vaid unistada.
Head ajad
Mullivanniõhtud

Otsustasime viimasel villa puhkusepäeval, enne esmaspäevasied tööotsinguid, sõita mõnikümmend kilomeetrit eemale Margaret Riverisse. See linnake on tuntud just oma veiniistanduste- ja ülemaailmsete surfivõistluste poolest. Tegu oli tõesti kena väikse linnakesega, paljude kohvikutega. Sõitsime taaskord ringi ja nautisime kenasid vaateid. Seekord olime varem kaasa pakkinud endale ka grill lõunasöögi, mille valmistamiseks leidsime mõnusa pargi jõe ääres. Nagu siinmail kombeks, on väljas grillimiseks kõik tingimused loodud- lõuna sai maitsev! Peale seda jalutasime mõnda aega ürgses metsas ja õhtul käisime loomulikult veel basseinis.
Ülbe näoga krabi. Neid elas kivide all tuhandeid.
Grill-chill
Hoiatused! Ka haide eest…
Siin on kaotatud elusid…
Cowtown ehk maalaps lehmalinnas
Margaret River
Peale pikka nädalavahetust saabus esmaspäev, millele oli seatud palju lootusi seoses tööleidmisega. Eelmisel nädalal helistatud kohtade lootuskiired tuli uuesti üle helistada ja otsitud sai ka terve hulk uusi kontakte. Terve päev telefoni otsas rippudes kinnitas aga tõsiasja, et tuntud Lääne-Austraalia farmide piirkonnas on bäkkerite üleküllus ja saagikorjamine juba lõppemas.
Töö- ja leviotsingud
Tulemus
Kuna idakaldal on just varsti algamas cotton work ehk puuvilla hooaeg, kus on palganumbrid üsna korralikud, siis võtsin ka paljude nende farmidega ühendust. Tuli isegi paar tagasisidet, kus paluti täita avalduse vorm. Igatahes, otsustasime hakata vaikselt läänest itta liikuma. Saab, mis saab! Sõitsime läbi veel teepeale jäävatest farmidest, et otse tööd küsida ja ka working hostelitest, mis bäkkeritele tööd vahendavad. Tulemus oli siis see, et farmid olid tööst tühjad ja bäkkerid tööotsijaid täis.
Ühe hosteli seinal ilutses silt mürgiämblikest ja ühe Red Backi surm on ka minu südametunnistusel
Ööbimiskohtade leidmine on üsnagi keerukas- pole siin internetti, kus eelnevat uurimustööd teha ja mida kilomeetreid edasi, seda harvemaks muutuvad ka võimalused ulualust leida. Öö maksumus ühe inimese kohta neljases toas on vahemikus 30-40 dollarit ehk keskeltläbi 25-35 euri öö. Aga kui nüüd mõelda, et me oleme juba kuu aega iga öö eest maksnud, siis on summa päris korralik. Ööbimiskohtade kvaliteet, kui seda nii nimetada saabki, on väga erinev. Paar ööd on ikka üsna äärrmuslikes tubades veedetud, needsamad Working Hostelid ongi kõige hullemad.
Ühes hostelis oli pikk hoiatus dingode eest.
Ürgmets
Esimene sõidupäev oli üsna huvitav. Olime sattunud mingisse troopilisse vööndisse vist, sest kõikjal laiutas tohutu kõrgete ja jämdate puudega mets. Sekka paistis ka ookean. Aknast väljavaadata oli ilus. Järgmised päevad polnud endam aga sugugi mitte nii ilusad. Päris masendavad olid hoopis! Punane kivine kõrb… Oleks liiv olnud, siis oleks saanud öelda tuntud sõnad: “Igav liiv ja tühi väli”.
Mis on pildil valesti? Õige vastus- rool
1015 km, enne asulat
Mobiililevi ei olnud kahel päeval põhimõtteliselt üldse. Rääkimata mingist internetist.

Aafrika???
Retrobuss
Teeääres ilutsesid suured sildid ohustavatest loomadest, kelleks on kängurud, opossumid, emud, dingod, kaamlid jne! Laipasid oli teepervel tõesti palju. Korjuste peale on maiad suured mustad linnud, kes lausa ootavad, et mõni auto loomale otsa sõidaks ja nad uue raipe saaks. Pole ime, et peaaegu kõigil autodel on ees massiivsed kängururauad. Siiani oleme näinud kängurusid vaid eemalt, lähemaid kokkupuuteid õnneks pole olnud. Üks õhtu, kui mina sõitsin, nägin viimase 300 kilomeetri jooksul päris palju dingosid. Need on koerasurused, rebase värvi ja hundi elustiiliga metslased. Hämarduma hakkas juba kella kuue paiku õhtul ja siis tuli kiiremas korras end öömajale saada, sest pimedas sõitmine on väga ohtlik. Kaamlit alla ajada tõesti ei tahaks…
Ettevaatust! Kaamlid, emud, kängurud
…. ja siin nad siis elavad
Liiklus oli üsna harv. Nii pikka vahemaad sõitmiseks ette võtta on sellistes tingimustes üsna ektreemne. Kahe suurlinna vahe Perthist Adelaidi on ca 2700 km. Vahepealsed “asulad” ehk road house`id kujutavad endast keset eikusagimaad eksisteerivaid ajast ja arust kõrgehinnalisi tanklaid, kus on müügil ühtteist hädapärast kallist söögi-joogipoolist ning lihtsat ja jällegi üsna kallist majutust. Ja see on kõik! “Asulate” vahemaad üksteisest on tavaliselt 120-200 kilomeetrit. Jalgade sirutamiseks on teeääres eraldi parklad, kus on võimalik seisma jääda. Aeg-ajalt on ka mõni telefoniputka, kust saab ainult hädaabi kõne teha.

Üksik “Statoil”
Viimase aja põhisöök on olnud konservioad ja võikud
Kiirusepiirang on enamasti 110km/h. Aga võib päris kindel olla, et keegi seda ei kontrolli. Teed on ideaalses korras ja sirged. Ma mõtlen ikka päris sirged. Oma teekonnal sõitsime ka Austraalia kõige pikemal sirgel teelõigul, mis oli 145,6 km sirgjoonelist sõitmist otse. Keset tühjust.
145,6 km sirget teed- tehtud!
Meiesuguseid tavaautosid liigub väga vähe. Enamik on kas 4×4 maasturid, haagismajad või road train`id ehk veoautorongid, kus rekka taha on haagitud kaks kuni viis käru. Kogupikkuseks võib olla isegi 36 meetrit.
Algusest peale on meie autol olnud rooli viltu. No nii 15-20 kraadi. Suuremal kiirusel, üle 120 km/h tekkis värin. Ükshetk muutus värin tugevamaks ja seda juba väiksemal kiirusel. Pidime jätkama teekonda 85 km/h turvalistel kaalutlustel. Ükshetk avastasime, et ka summuti hakkab lahkuma. Varsti saame ilmselt sajaseid tuulutada.
Tehnoülevaatus
Kolme käruga road train
Selle pildi pühendan issile 🙂
Lõpuks jõudsime Western Austraaliast South Austraaliasse. Kella tuli liigutada esmalt 45 minutit edasi ja siis veel 1h ja 45 min edasi. Nüüdseks on meie ajavahe teiega 8,5 tundi. Läbida tuli ka kontroll, mis ei luba tuua teisest osariigist ühtegi puu- ega juurvilja, vältimaks kahjureid.
Oaas keset kõrbe

Teepeal sõitsime läbi ka mõnest aborigeenide asulast. Peab tunnistama, et nad on päris hirmsad. Ja keset päeva ka päris purjus.

Ilusa kohanimega aborigeenilinn- Esperance
Ja nüüd ka üks hea uudis! Homme hommikul kell viis läheme esimest korda tööle! Mnjah. Küll ainult nädalaks ajaks viinamarjafarmi, aga asi seegi. 🙂

Töötud maakad

Heipa!

Vahepeal on toimunud mõned muudatused, mis tähendab eelkõige seda, et oleme suurlinna, Perthi, maha jätnud, ja kolmsada kilomeetrit mööda rannikut lõunapoole sõitnud, et endale farmitöö leida. Teine suurem uudis on see, et nüüd ei reisi me enam kahekesi, vaid neljakesi. Nimelt saabusid nädal peale meid Perthi ka meie tuttavate tuttavad Elo ja Karel. Teadsime, et nad seal on, kuid ükspäev teadis Kati rääkida, et ka nemad sooviksid lõuna poole edasi minna. Kiirelt võtsin nendega ühendust ja juba järgmine päev asusimegi teele. Väga tore! 🙂 Aga mis siis vahepeal juhtunud on?
Suurest linnast eemal asuv loodus
Nagu osad jälgijad Kuldari blogist (kuripiiritus.blogspot.com) juba lugesid ja nägid, siis hiirtesaaga kulmineerus vahepeal! Nagu viimane öö tõestas, siis kuulub ühe bäkkeri ellujäämisvarustusse ka hiirelõks, mis peab vist koguaeg vinnas olema. Niigi enne uinumist kõrvu kikitades oli kell saanud juba neli, kui kuulsin prügikoti juures sahistamist. Raputasin Kuldari üles ja saatsin ta asja uurima. Saanud kinnituse, et väike vastik näriline meil jälle toas on, selgus kontrollimise käigus, et mõlemad lõksud olid söödast tühjaks virutatud. Kuna meil toas juustu polnud, küll aga küpsise moodi kaerahelbekrõbinaid, sai neid söödana kasutatud. Tuli kustu tagasi ja viie minuti pärast käis plaks ära. Mina pea teki all peidus, Kuldar tegeles lõksu tühjendamisega. Huuuh- nüüd on ta siis käes ja saab julgelt varbad teki alt väljas magada 🙂 Traumeerituna ei saanud ma veel pool tundi und ja kella viie aeg raputasin närviliselt Kuldari uue krõbina peale üles. Asja eest. Sest siis käis järgmine klaps ära. Mul polnud õrna aimugi, et neid kaks oli! Järgnev uni oli katkendlik, millele järgnes kaks rahulikku ööd ja siis viimasel ööl seal majas- jälle! Sama kellaaeg ja plaks! Kokkuvõtteks siis kolm hiirt kahe nädalaga. Väkkk!
Oleme tegelenud aktiivselt ka tööotsingutega. Sirvinud hommikust õhtuni Gumtree portaali ja registreerinud end kõikvõimalikesse tööpakkumisi vahendavatele lehtedele. Meid huvitavad seoses teise aasta viisa normi täitmiseks hetkel vaid farmitööd. Lääne Austraalias peaks hetkel käimas olema nii õuna-, viinamarja- kui ka apelsini hooaeg. Tööpakkumisi aga ei liigu. Otsitakse kas pikaajalisi töötajaid, kogemustega traktoriste ja muud sellist. Üksikud töökohad. Lisaks on farmerid läinud väga kavalaks ja peale farmipäevade väljakirjutamise ning majutuse pakkumise nad palka maksta ei taha.

Läksime ükshommik AussiJobs tööbüroo uksetaha, mis pidi kell 10.30 oma uksed avama. See ongi rändajatele mõeldud tööbüroo, mis vahendab lihtsamaid ja lühiajalisi töid. Üllatuseks oli järjekord tänavale välja. Meil on tööd vaja, siis seisame järjekorras ka. Seltskond oli kirju, alates naljakatest pilukatest (vabandust väljenduse pärast), lärmakatest iirlastest, tugeva aktsendiga prantslastest kuni eesti keelt kõnelevate rahvuskaaslasteni. Ükshetk tehti uksed lahti ja ca 50 inimest mahutasid end korraga veidi boheemlaslikku väiksesse ruumi. Selgus, et vaid üks töötaja on sel päeval kohal, mis ei tõotanud head. Ootasime viisakalt 5,25 tundi, kuniks pääsesime löögile ja saime nime kirja. Käisime veel paaril korral samas kohas, kus iga hommik teatatakse uutest tööpakkumistest, kuid ei midagi. Eelistati pidevalt iirlasi, kelle emakeeleks on samuti inglise keel. Selle koha kogemus ja suhtumine jääb aga küll meelde, kui “klienditeenindaja” sinuga samal ajal intervjuud tehes kahe suupoolega hamburgerit näost sisse ajab. Tööbüroos!
Igatahes tundus Perthis kohapeal olemine ajaraiskamisena ja otsustasime minema sõita.
Kõige meeldejäävama mulje jättis mulle Perthis Kings Park, mis on kogu maailmas üks suurimaid parke, olles isegi New York`i Central Park`ist suurem. Läksime sinna kella nelja aeg ja avastasime kohe, et meile seal meeldib! Kaarti vaadates saime aru, KUI suurt pindala kogu ala endas peidab ja hakkasime lihtsalt astuma. Mõnusad rajakesed viisid mööda metrsaradasid üles ja alla, mida ääristasid puud ja põõsad, millesarnaseid olen siiani näinud vaid Tallinna Botaanikaaias. 
Väsinud
Vahepeal jällegi suured muruplatsid ja piknikukohad ja mänguväljakud ja vaateplatvormid. Loomulikult kaotasime seal olles ajataju ja ükshetk avastasime end kottpimedas mööda metsa. Googlemapsi abiga leidsime lõpuks tagasitee. Pargist avanes väga ilus vaade tuledes linnale. Nagu selgus, jõudsime 3,5 tunniga läbi jalutada vaid väikse osa pargi ühest küljest….
Kummitus öises Perthi linna panoraamis
Enne linnast ärasõitu maale, käisime veel läbi odavpoest K-mart, kust peale nõude ostsin mina endale 5 (4 eurot!!!) dollari eest väga kobedad plätud ja Kuldar ostis 30 dollari eest endale uhke tööriistakomplekti, juhuks kui peaks teepeale jääma või muud tarvis parandada. Sõbrannadele riiete kohta niipalju, et neid on siin mitmes hinnaklassis- on väga kalleid butiigipoode, kuid tegelikult on odavpoodides võimalik tõesti alla 10 dollari saada endale täiesti ilusaid asju. Luban endale, et kui kunagi tööle saan, siis ostan esimese palga eest endale maksikleidi ja platvormkingad jne jne jne…
Töötud elu nautimas
Alustasime siis neljakesi oma seiklust, teadmata päris täpselt, kus ja mis edasi saab. Nagu siinmail kombeks, pannakse kõik asjad tavapäratult vara kinni. Nii oligi esimene pingeline hetk, kui otsisime õhtust ööbimiskohta ja kõikjal olid kohad kas broneeritud, ei vastatud telefonile, oli automaatvastaja või lihtsalt liiga kallid… Lõpuks sõitsime esialgsest kohast 60 km edasi ja saime väga lihtsa, kuid puhta hosteli. Järgmise päeva plaaniks oli meil sõita läbi ümbruskonna veiniaedasid ja pakkuda end tööle. See ei ostunud aga kuigi tulusaks, sest kohad olid kinni või leidsime kaardilt istanduse, aga teeäärest silti edasi enam mitte või siis oli mõni kolmas jama. Miski nagu ei sujunud… Ühest kohast saime ümbruskonda tutvustava lehe, kus oli peal ca 60 veiniistandust. Helistasime Eloga need kõik läbi- saime palju eitavaid vastuseid, kuna kõikjal oli juba tööjõudu piisavalt või oli hooaeg kehv olnud või oli see juba läbi või siis ei võetud vastu või siis saime öelda peale piiksu oma teate automaatvastajasse. Kogu selle kupatuse peale lubati meile kolmest kohast, et võiksime oma CVd saata ja ehk järgmine nädal midagi liigub… 
Töö- ja internetiotsingud
Viltu vedanud päev jätkas oma kurssi ka uue ööbimiskoha otsinguil, millega alustasime juba päeval. No ei ole! Kord liiga kallis, kord liiga kaugel, kord nii kord naa ja koguaeg paistab päike lagipähe. Lõpuks saime aga jackpoti ehk siis üürisime omale neljaks päevaks villa. Hind on vaid vähekene kallim inimese kohta, kui oli eelmise öö backbackeri hostelis. Kohalejõudes lõid kõigil silmad särama, nähes suurt avarat köök-elutuba, eraldi magamistubasid ja basseini otse meie aknataga! Väga äge! Tõenäoliselt niipea rohkem sellist luksust omale lubada ei saa- seega naudime seda täiega 🙂
Magamistoa aknast avaneb basseinivaade ka
Peale mõnusat grillõhtusööki läksime veel ookeani äärde jalutama ja avastasime, et eemal asub üks sild. See tundus üsna lähedal ja otsustasime asja uurima minna. Vahepeal märkasime vees ujuvat delfiini, kes niisama päikeseloojangu taustal ringi ujus. Peale pikka jalutuskäiku selgus, et see osutus oluliselt kaugemaks, kui ta esmapilgul tundus. Siiski vantsisime kohale ja kalameestest pungil oleva silla lõppu ka veel. Nagu selgus, oli tegu lõunapoolkera kõige pikema sillaga, mis ookeani ulatub. Tagasitee oli juba tõeliselt vaevaline… Kokkuvõttes 11km pikkune jalutuskäik. 
Järgnevatel päevadel on meil plaanis otsida usinasti tööd, niipalju, kui seda nädalavahetusel teha saab. Kindlasti tahame ümbruskonda uudistada ja nautida oma villarõõme. 
Järgmises postituses juba rohkem lõbusaid pilte 😉

Kohanemine kohalike olude ja eluga

Nüüdseks on Eestist ära oldud juba 2,5 nädalat ja Austraalias kohal oldud 1,5 nädalat. Vaikselt hakkab kogu selle ettevõtmise mastaapsus kohale jõudma. Tegu on ju ikkagi terve Euroopa suuruse riigiga. Kuuetunnise ajavahega on samuti Sina peale saadud. Naljakas on mõelda, et kui mina õhtust söön, siis teie seal hakkate alles lõunat sööma. Ja nädalavahetuseti, kui mina ärkan, olete teie end Facebookis mõnele peole sisse loginud 🙂

Nagu eelmises postituses mainitud, siis me üürime tuba ühes majas, kus peale meie elab veel eestlasi. Seega- uusi sõpru oleme leidnud senini vaid rahvuskaaslaste seas. Meile on eraldatud maja suurim tuba, mis on garaažist ümberehitatud.

Koduke

Olemas on oma telekas filmide vaatamiseks, suur voodi, laud-toolid, riiulid, sahtlid, kapid, väike nunnu külmkapp ja suur puhur, et õhku natuke keerutada- tegelikult oleme oma elamisega väga rahul. Kui välja arvata HIIR, PRUSSAKAD ja ROHUTIRTS, keda kõiki olen oma toas kohanud!!! Hiiretrauma pärast olid mul esimesed ööd täiesti poolikud, nüüd on meil kaks lõksu, aga siiani on need tühjad…

Killuke kodumaad ka veel olemas.

Siiani on kõik päevad möödunud üsna sarnases rütmis, kus hilisele äratusele järgneb hiline hommikusöök ja selleks ajaks on juba ca 35 kraadine soojus täiega lõõmamas. Tegeleme internetti kammides tööotsingutega ja vedeleme niisama. Viimastel päevadel oleme ka ookeani ääres käinud. Õhtul kokkame midagi maitsvat süüa ja joome kõrvale paar klaasikest kohalikku veini, mida ostame siin viie liitri kaupa :). Hiliste õhtutudideni filme vaadates kordub sisuliselt sama ka homme. Aga üks hetk saab ka puhkamisest isu täis. Kuna tulevik pole veel teada, siis täiel rinnal puhkust nautida ei saa. Dollarid kuluvad siin kolinal ja ükshetk tuleb hakata tööle. Tegelikult nüüd juba võikski, sest enam ei viitsi niisama logeleda.

Meil on plaanis minna esmalt tööle farmi. See on vajalik selleks, et JUHUL, kui peaks tekkima teiseks aastaks jäämise soov, siis üks teise aasta viisa saamise tingimustest on see, et oled töötanud kolm kuud farmis. Farme on erinevaid, põhiliselt puuvilja-, juurvilja. ja viinamarja farmid. Kõrgemalt tasustatud on veel ka puuvillafarmid, kaevandused ja pärlilaevad. Hetkel on tööga väga tuuga. Austraalias on liiga palju meiesuguseid bäkkereid ja konkurents on tihe. Eriti tuuga on hetkel läänekaldal, ehk siis siin, kus meie oleme. Aga me oleme tublid ja otsime ja oleme käinud kahes tööbüroos isegi kohal. Ühes ootasime viisakalt 5,25 tundi, et saaks 7min intervjuud teha ja nime kirja. Tahaks loota, et sellest ka kasu on. Kuna farmide kontakte eriti ei liigu, siis on variant ükshetk lihtsalt kohale sõita ja tööd küsida. Mainin ära, et vahemaad on sadades kilomeetrites. Seega on auto olemasolu siin väga oluline, isegi tööbüroos küsitakse kohe ära, kas sul load ja auto on.

Esimene nädal tegelesime ka autootsimisega ja siin ta siis on- 4,0 liitrine Ford Falcon. Käisime vaatamas kahte autot, kuid valituks osutus platsilt 1ASI, mille hinnaks kujunes pea 500 dollarise soodustusega 2000 dollarit. Lisandus siis omade kuludega konditsioneeri täitmine ca 220 dollarit, aga ikkagi päris hea diil.

Liiklusest niipalju, et esmalt on rool valel pool! Sellest tulenevalt toimib ka kogu ülejäänud liiklus valel poolel. Ehk siis ohud varitsevad hoopis ootamatutest kohtadest. Ikka ja jälle avastan end vastassuunast ja suunatule asemel vehivad kojamehed kuival klaasil. Tuleb harjuda. Falgusfoorid on hääästi pikad. No ikka mitu-mitu minutit tuleb oma tuld oodata. Tipptunni ajal on ummikud samuti päris korralikud. Aga muidu on liiklus rahulik. Ahjaa, ma pole oma elus kunagi nii palju valget värvi autosid näinud! Põhimõtteliselt on siis pooled autodest valged, ja ülejäänud pooled  teist värvi. Roostes autosid põhimõtteliselt üldse ei ole 🙂

Linn, kus me elame, Perth, on 1,8 miljoni elanikuga maailma eraldatuim metropol. Seda ääristab imekaunis ookean, kus on palju erinevaid supelrandasid. Paljudes neist on olemas filmides nähtud musklis vetelpäästjad. Nende töö on siin ka igati õigustatud, sest ookeani hoovused on väga tugevad. Kergesti võib sattuda hoovusesse, mis kannab sind kaldast kaugele. Põhi läheb kiirelt sügavaks. Enne kaldalejõudmist tekivad aga tugevad murdlained. Siinkandis on surfajatele tõeline paradiis. Samuti on palju lohesurfareid. Aeg ajalt tiirutavad kopterid mööda rannikut, et märgata võimalikke haisid. Vee temperatuur on üsna mõistlik ja põhi mõnus liivane, vesi ise aga väga soolane. Õnneks on olemas rannadužžid, et pärast end loputada. Rannas on loodud tingimused ka neile, kes otsest päikest ei armasta, ehk siis suured tokkide otsas päikesevarjud. Millest ma aga aru ei saa on see, miks neil pole riietuskabiine ja miks ei ole ühtegi müügiputkat? Tahaks ju jäätist ja jahutavat karastusjooki, aga selleks tuleb kõmpida kuskile kaugele poodi.

Sinna unustasin kreemi panna…

Perthi kesklinn ise on üsna väike. Vaid mõned kõrghooned ja ülejäänud on hajutatud igalepoole laiali. Üks naljakas tähelepanek siinsete elamute kohta- nimelt on nad kõik ühekordsed. Kahekordseid uhkeid klaasist disainmaju olen ma kohanud enamasti vaid ookeani ääres asuval West Coastil. Ülejäänud rajoonides on kõikjal sarnased liivakarva tellistest ja kivikatustega ühekordsed elamud, mille juurde kuulub väike terrass, palmipuu ja väike “murulapike”. Tegelikult saab muru näha väga harva. Kesklinna parkides ja mõnes üksikus hoovis.
        Ehk siis neil, kes tegelevad hoogsalt kastmistöödega. Üldpilt on siiski 3 cm kõrgused õlekõrred.

Meie esimene väljasõit kaugemale oli eile, kui otsustasime sõita tunni kaugusele Rockinghami linnakesse. Nagu nimigi ütleb, on tegemist kivise kohaga. Tegelikult oli meil plaanis osta merereis, mis oleks viinud meid väiksele saarele pingviine, delfiine ja merihülgeid toitma, aga ilmselgelt oli kell pool kolm päeval juba liiga hilja, sest siin pannakse kõik asjad juba kella neljast kinni. Hakkasime siis omal käel ringi tuiama.

Sinine
Üleval pelikan ja all kakaduuuu
Vaated

 Türkiissinise põhjaga ookean on snorgeldajatele väga sobilik. Samuti oli tihe kaatriliiklus. Vees nägime ujumas poolemeetrist rai kala ja hiigelsuuri pelikane. Paljud olid tulnud terve perega kala püüdma. Kesklinna pool oli ookeani kaldal superilus park, kus olid olemas grillid, istumiskohad, laste mänguväljakud ja üldse väga mõnus koht. Kaugelt kuulsime kisa ja lähemale minnes avastasime linnupargi. Kõige muljetavaldavamad olid kakaduud. Nagu tõelised armulinnud, istusid nad paaride kaupa palmiokstel ja muudkui kudrutasid 🙂

🙂

Kõige ilusam osa päevast oli see, kui tegime mõnekilomeetrise jalutuskäigu mööda kivist rannikut.

Tagasi Perthi sõitsime samuti mitukümmend kilomeetrit mööda rannikut ja selleks ajaks saime juba imetleda ka päikeseloojangut 🙂

Tervitusi saadan Palmisaarelt 😉

Uus kliima, uus maailm

Ahoi! Oleme vahepeal jõudnud maakera kuklapoolele. Meie ajavöönd on võrreldes Eestiga pluss kuus tundi nihkes ehk, kui Eestis on kell 12 päeval, on meie kell 18 õhtul.

Oleme Austraalias olnud juba 1,5 päeva ja midagi erilist veel juhtunud pole. Eile varahommikul tõmbasime Kuala Lumpuri hotellis enne kella kuut hommikul kumbki oma 16kg kaaluvad seljakotid selga ja sõitsime monorail`iga (Aasias kasutusel olev maapinnast kõrgemal sõitev rong linnatrantspordis) rongijaama, kust pidime rongiga sõitma linnast välja lennujaama. Seal selgus, et viimane neljandik tuleb meil ümber istuda bussi, mis meid kohale viib. Mis seal siis ikka. Aga me ei olnud ju ajaliselt arvestanud sellega, et hommikuses tipptunnis peab buss ummikutes seisma… Närviliselt bussis loksudes tiksus kell halastamatult edasi. Jõudnud lennujaama, jooksime otsima check-in`i. Väljalennuni oli jäänud veel ca tund. Järjekord venis ja kõlaritest teatati, et meie lennule registreerimine lõpetatakse üsna kohe. Ekraanid pandi juba kustu, kuid õnneks lasti meid ilusti ära registreerida. Kiirelt käisime läbi kõik turvakontrollid ja muu ning ilma passimiseta kohe lennukile.

Sama tormiline nagu oli päeva algus, oli ka lennusõit. Lennuk ise oli jällegi suur, aga kitsam, kui eelmine. Õhkutõusul raputas nii nagu ikka, aga järgmised kaks tundi loopis ka ikka korralikult. Üldiselt ma proovin mitte välja teha õhuaukudest, aga see turbulents ei jätnud külmaks ühtegi väikest last seal lennukis, kes 5,5h suhteliselt järjepidevalt röökisid. Mina tõmbasin endale salli üle pea, et mitte vaadata, kuidas lennuk laperdab. Pingele lisas vürtsi ka kapteni pidev pöördumine reisijate poole “This is captain speaking..”, koguaeg oli tunne, et nüüd teatatakse, et midagi on valesti, aga ei, tema soovis kõikidel nautida oma sööki ja lendu 🙂 väga armas! Lõpuks hakkas paistma juba ka helesinine ookeaniäär ja punakaspruun kõrb. Viimased kolmveerand tundi korralikku raputamist veel ja kapten teatas, et oleme jõudnud Austraaliasse, kus on hetkel 41 kraadi sooja! Me vaatasime suurte silmadega teineteisele otsa ega osanud midagi kosta sellepeale.

Nagu eelnevalt teadsime, ootas meid ees korralik tollikontroll. Valikuliselt võeti inimesi maha. Peale passi ja lennukis täidetud deklareerimispaberite ettenäitamist kutsutigi meid korraga kõrvale. Küsiti muid isikudokumente juurde. Kuna Kuldari pass oli üsna uus ja lisaks veel ka värsked juhiload, võeti meie dokumendid, käidi nendega kuskil ära ja tagasitulles esitati paar küsimust, et mitmendat korda me riigis oleme ja kuhu läheme. Olime rahulikud, kuna meil polnud karta midagi. Lastigi minema. Pagas kättesaadud, tõmmati meid narkokontrolli, kus koerad nuuskisid. Vähemalt ei lastud meil asju lahti pakkida, mis oleks olnud tüütu. Lõpuks jõudsime järeldusele, miks meie dokumente kontrolliti- nimelt on paljud eestlased hakanud oma nimesid võltsima, et uuesti riiki pääseda ja liiga uued dokumendid äratasid kahtlust.

Lennujaama tuli meile autoga vastu meie majakaaslane, kelle kuulutuse peale saime endale toa kesklinnat 15km kaugusele. Majaomanik on 35 aastane austraallane Amber, kes üürib välja kolme tuba. Lisaks meile ongi siin veel kaks eestlastest paari. Ja kaks koera. Tuba on suur ja kõik vajalikud asjad on olemas. Lisaks õueterrass- mõnus 🙂

Täna käisime ja tegime endale kohalikud telefonikaardid ning pangakontod. Tutvusime ka kohaliku kaubavaliku ja hindadega. Kallis on küll, aga paastuma veel niipea ei hakka. Esimene ost oli muidugi 30-se kaitsefaktoriga suuuur pumbaga päikesekreem.
Kuna ma jõuan tulevikus Austraaliast küll ja küll veel lobiseda, siis räägin vahepealsetest seiklustest sealt, kus viimati pooleli jäi ehk siis jõudsime Bruneisse. Ees ootas meid kummaline, veidi ajast ja arust lennujaam, ning päike ja palmipuud. Vaba aega kuus tundi, pakuti meile ca 20 euro eest transfeeridena minna linnaekskursioonile. Müüdud! 
Meka
Nagu selgus, siis elab Bruneis vaid 400 000 inimest, immigrante sinna ei võeta ja nagu Eestlastele meeldib öelda, siis riik taob kõik kinni! Ehk nad ei maksa ühtegi maksu ja riik maksab neile näiteks õppimise eest ja muudki. Tegu on naftariigiga, kus kütuseliiter maksab 0,2 euri liiter 🙂 Ühistrantsporti pole üldse ja kõnniteid on ka vähe, sest kõigil on oma autod. Enamasti väga uued Toyotad, Hondad või mõni muu Aasia päritolu auto. Ise on nad seal väga usklikud. Ja mees võib pidada korraga nelja naist.
Brunei hurtsikud

Neid paate kutsutakse ka “lendavateks kirstudeks”

Kahetunnine ekskursioon viis meid koos kahe kohaliku giidiga paadiga mööda jõge sõitma. Jõe ääres elab postidele ehitatud hurtsikutes 30 000 elanikku, kes on kõik oma eluga väga rahul. Sõidu lõpus viidi ka meid ühte majja, kus meile pakuti teed ja kohalikke küpsetisi. Samuti tutvustati meile abiellumise kombeid ja lasti ka ise pruuti ja peigmeest mängida 🙂 

Brunei jättis lühikese ajaga vägeva mulje. Ilmselt on see ka selline riik, kuhu enam mitte kunagi ei satu.
Just Married 
Uuesti lennukile ja järgmine peatus- Malaisia! Lennujaam oli megasuur ja uhke. Terminalide vahel sõitis monorail. Ja linna sõitsime tavalise rongiga. Väljas oli juba pime, aga dressides ja raskete kottidega rongilt mahaastudes võttis meid vastu tohutu palavus ja niiskus. Samuti roiskunud hais ja mustus. Ma pole sellist niisket õhku mitte kunagi tundud. Nagu koormaeeslid, jõudsime lõpuks kurnatuna hotelli. Selle broneerisime juba varasemalt. Kaugus kesklinnast 10min jalutamist. Käisime pesemas ja vahetasime tossud plätude vastu ning läksime veel sööma. India toidu koos jookidega saime kahepeale kätte ca 4 euro eest.

Järgmine päev magasime kaua ja läksime linna uudistama. Kesklinn oli igati puhas ja väga moderne.Kõikjal  olid kõrghooned ja pilvelõhkujad, nende kõrval ka madalad hurtsikud ja siis jälle palmid ja pilvelõhkujad jne. Kuna tegu on subtroopilise kliimaga, siis loodus lokkas seal tõesti täiega! Läksime suuuuuurde Paviljoni kaubanduskeskusesse, mille kirjeldamiseks mul vist polegi sõnu, see oli lihtsalt nii ebanormaalselt suur pood. Mingi kaheksa korrust äkki?? Ja laiuselt sama suur, kui Rocca Al Mare keskus. Ulme ühesõnaga. Kõikjal linnas olid jätkuvalt üleval veel ka Hiina kalendri järgi saabunud Mao aasta kaunistused ja temaatika.

Alanud Mao aasta on ka minu tähtkuju

Jalutasime muudkui ahhetades ja ohhetades ringi, olles mõlemad esimest korda Aasias. Malaisia pealinnas, Kualala Lumpuris oli märgata väga väga palju moslemeid. Mulle jäi silma, et kullapoodides polnud valgeid kliente pea üldse, aga moslemi naised olid küll varmad kulda-karda valima. No ja siis oli veel väga palju asiaate- pean tunnistama, et ega ma neil kõigil veel väga vahet ei tee. Järgmisel päeval oli Kuldaril ümmargune sünnipäev ja alustasime päeva juba varasemalt, minnes esmalt ChinaTowni. Mul läks silme eest lihtsalt täiesti kirjuks ja tundsin, et olen sattunud paradiisi! Kõikjal ehted, kleidid, kotid, kingad, pluusid, seelikud no mida iganes! Ja siis ütleb hääl kuklas” Heleen, sa ei tohi seda üliodavat ja ilusat asja endale osta, sest sul pole seda kuskile panna”. Oehh… Ma ei suutnud vastu panna ja soetasin endale ikka ühe vinge sõrmuse ja salli ja magneti, mida ma igast riigist ostan. Loomulikult kauplesin hinnast kõvasti alla.
Rahul oma uhke henna-tattooga
Batu koopad

 Sõitsime Batu koobastesse, linnast natuke välja. Kõrgetest treppidest ülesminnes kohtasime esimesi ahve. Päris ahve, päris looduses- kui laheeee! Samal ajal, kui me pildistasime ja ringi vahtisime, tahtis üks juba Kuldari käest kilekotiga plehku panna 😀 Ehk siis nad olid väiksed ja väledad röövlid. 

Väiksed närukaelad

Õhtuks oli meil ostetud sissepääs Petronase kaksiktornidesse, mis on maailma kõrgeimad kaksiktornid. Sõitsime 83. korrusele, kust avanes imeline vaade kogu linnale. Maapeal jalutades tundusid kõik majad nii suured, nii suured ja sealt ülevalt vaadates olid need üsna nii pisikesed. Emotsioon oli väga võimas! Pärast võtsime veel söögid kaasa ja läksime tornide sisehoovis asuvasse dzungli parki, kus imetlesime värviliste purskaevude etendust ja jalutasime lõpuks hotelli.

Petronase tornide taustal
Vaade maailma kõrgeima kaksiktorni otsast

Malaisia muljed olid igatahes hoopis teistsugused senistega võrreldes. Seal oleks võinud isegi kauem olla. Kui peaks kunagi tagasi sattuma, siis tahaks kindlasti ka linnast välja minna, sest sealne loodus on tõeliselt lopsakas ja mitmekesine. Homme plaanime minna lõpuks ka ookeani äärde. Nüüdsest hakkabki vaikselt juba tavaelu pihta ja järgnevad postitused on vast väheke lühemad ka, aga võib-olla ka mitte 😀

Olge muhedad, ja me võtame ka pühapäeval Eesti Vabariigi auks ühed pitsid Vana Tallinnat!

Iga lõpp on millegi uue algus

Iga lõpp on millegi uue algus ehk mõneks ajaks Eestile kriips alla tõmmatud ja laia ilma mindud
Tere sõbrakesed! Praegused kirjaread valmivad umbes täpselt 11457 meetri kõrguselt Lõuna Hiina mere kohalt, minu aknataga on -49 kraadi külma, olen seda lennukit koos turbanitega jaganud juba kurat seda teab mitu tundi või kelle ajaarvestuse järgi. Ühesõnaga väidetavalt peaks me 1,5 tunni pärast maanduma Bruneisse. Lennusõitu alustasime Londoni aja järgi 17.02 kell 10.10 ühest maailma suurimast lennujaamast- Heathrowst. Tiina ja Carlos olid väga abivalmid ja aitasid meil jõuda varahommikul õigele bussile ning rongile. Alustasime sõitu linnast välja lennujaama juba kella kuue paiku. Tukkusime kapuutsid peas oma suurte seljakottide otsas rongis nagu tõelised kodutud ja töötud, mida me ka hetkel oleme.

Meie pikk lennureis Euroopast Kagu- Aasiasse toimub lennufirmaga Royal Brunei ja ma julgen seda kompaniid julgelt kõikidele soovitada. Lennuk on suur boeing 777. Olin kujutanud ette ja teiste käest kuulnud imelugusid nende turistiklassides pika maa sõitmise kohta. Ma ütleks, et meil pole siin küll midagi viga. Lennuk jaguneb kolme istme kaupa parempoolseks, keskmiseks ja vasakpoolseks sektoriks- vahekäigud on päris laiad. Istmed on väga mugavad. Igaühel on oma teler, kus saab valida ligi 60 filmi vahel, kuulata muusikat ( kuulangi just Ellie Gouding`it ja Florence and The Machine), meelelahutuseks valik mänge ja muudki. Joogid ja suupisted on tasuta. Söögid me tellisime ette ja need olid ikka tõeliselt head, mitte mingi mage lennukiplönn. Kõigile on ka oma padi ja pleed. Personal on samuti väga sõbralik. Niiet põhimõtteliselt on loodud kõik tingimused meeldivaks lennureisiks. Algus oligi väga meelidv. Kõht täis ja meelelahutuseks film vaadatud, sai kerasse tõmmates ka magada. Aga pidev raputamine ajab ikka iga kümne-paarikonna minuti järel ärkvele. Tegelikult on mul kaasas ka kaks unerohu tabletti, kuid hetkel neid ei kasutanudki.

Inglismaal lennukisse astudes selgus, et enne vahepeatust Bruneis toimub veel üks tehniline peatus Dubais. Meid see rõõmustas- esiteks sai peale kuuetunnist lendu korraks kahe jalaga maapeale ja Araabia Ühendemiraatides käigu kohta võib nüüd samuti ristikese tõmmata. Tagasi lennukisse istudes selgus, et minu kõrval istunud Indiast pärit tädi läks Dubais maha ja saime kolme tooli peal laiutada. Või noh.. kössitada. Järgmine etapp Dubai-Brunei kestab ühtekokku 7,25 tundi. Selle aja jooksul on vahepeal siin maailmas kätte jõudnud hommik, Euroopas aga sügav öö. Seega ei saa ma ise ka mittemidagi aru, palju see kell siis on, kuupäeva näitab vähemalt ja see on väidetavalt nüüd juba 18.02.2013 Siinkohal selle peatükiga kõik ja naasen hetkeks tagasi viimase Eesti nädala ja kolme Londoni päeva juurde.

Ketu küpsetis
Viimane nädal Eestis läks ülikähku. Kiirelt õnnestus ka üks pubiralli sõpradega korraldada, et veel natuke nalja ja napsu teha. Peale minu viimast tööpäeva, vaid neli päeva enne minekut, külastasin veel mitmeid sõbrannasid, veetsin terve päeva ilusalongis ja nautisin kvaliteetaega perega. Eriti tahaksin tänada Ketut ja Triinu, kes olid nii palju vaeva näinud ja võõrustasid mind rikkaliku suupistelauaga. Ketu oli endaküpsetatud koogile peale teinud isegi Austraalia lipud- need ei ole mingid lihtsad sini-must-valged. 
Tänud ka Riinale, kes mulle maitsva musta leiva küpsetas.  Ja siis küpsetas mulle veel Maria ühe vägeva lahtise piruka. Ja Kersti tegi muffineid ja ühesõnaga kõik muudkui küpsetasid mulle 😛

Enne ärasõitu olid ilmad ka mõnusad- mängisin Sämmyga põlvini lumes ja tegin emaga talviseid jalutuskäike. Viimasel õhtul, kui Kuldar oli kolimisega lõpetanud ja minul lõpuks kott pakitud, tegime maal veel saunaõhtu, ja sõime kukeseenekastet, mida samuti tükk aega ei saa.
Enne kodust äraminekut lennutasime õhku ka ühe soovilaterna 🙂 Ülejäänud tee linna loomulikult tönnisin. 
Viimane lühike öö linnas ja varajane äratus, olid hommikuks tekitanud minus “kerge ärevuse”. Tormasime veel enne lennujaama minekut eurosid dollariteks vahetama ja Lennart Meri lennujaamas ootasidki meid juba sõbrad ja mu vanemad, kes enne tööpäeva meid saatma olid tulnud. Nii toredad olete 🙂 Otseloooomulikult tönnisin põhimõtteliselt terve tee Riiga.

Ema ja isa väike tütar läheb laia maailma
Riias lõpuks sõime ja tegime paar tunnikest aega parajaks. Edasi ootas uus ja huvitav, sest kumbki meist polnud varem Inglismaal käinud. Kohalejõudes sõitsime rongiga umbes tunnikese kesklinna, kus Tiina meile peale tööpäeva vastu tuli. Tegime endale mõneks päevaks ühistrantspordikaardid ja sõitsime Tiina ja Carlose elamisse, mis on üsna kesklinna lähedal, Themsi jõe ääres. Olime esimest päevast ja paaritunnisest ajavahest nii väsinud, et otsustasime viisakal ajal magama minna, et hommikul vara Londoniga tutvust teha.

 Ahjaa- Inglismaal ei tule kraanist mitte sooja ja külma vett, vaid on kaks eraldi kraani. Ühesõnaga nõusid pestes saad sa end kuuma veega kõigepealt korralikult ära kõrvetada ja siis külma vett peale lasta- ja nii ongi. No ja siis tualettides pole ka vajutamise nuppu või tõstmise nööri, vaid on kang, mida ukselingi moodi alla suruda ja siis tuleb vett. Sellised eripärad siis.
Reedel oli üle pika aja ka londonlaste endi jaoks väga ilus ilm- päike paistis ja väljas oli ca 10 kraadi sooja- täielik kevad. Saime kuningalossi juures veel Katiga kokku ja alustasime linnaekskursiooni. Ostsime oravate tarbeks paki pähkleid ja söötsime neid peost. Jalutasime kõigi vaatamisväärsuste juurde ja tegime turistidele omaseid pilte küll Big Beniga, küll telefoniputkas ja kahekordsete bussidega. Hiljem tegime veel ka mõned dringid pubis. Sõitsime mööda linna nii rongiga, metrooga, kui kahekordse bussiga. Ühistrantsport on hea, kuid kallis. Hinnad poodides on üsna sarnased Eestile. Mõni asi kallim, samas võib saada osa kaupa ka odavamalt. Toidukohtades on hinnad samuti üsna meiesarnased. Vahe on selles, et sama hinna eest saab tunduvalt parema kohvi late 🙂
Kohalikud Londoni elanikud Tiina ja Kati
Alloo Alloo

 
                      

Veetsime terve päeva linnas ja otsustasime õhtul minna ka London Eyle ehk vaaterattale. Sinna olid nõus kaasa tulema ka Tiina ja Carlos, kes polnudki veel ise seal käinud. Sõit vaaterattal kestis pea pool tundi ja oli igati väärt seda 20 millegagi eurot. London säras oma täies hiilguses õhtutuledes. Erinevate värviliste tulede jada oli lõputu. Ülevalt vaadates olid hästi eristatavad mõned hooned, millest Tiina meile päeval rääkis nagu Euroopa kõrgeim ehitis, ärimajad, hotellid, jällegi vaatamisväärsused ja loomulikult sillad. Kena päeva lõpp.

Vaade London Eye`lt
Laupäeva hommikul saime jällegi Katiga kokku ja jõime veel ühed mõnusad kohvid pargis enne tema tööleminekut. Tegime mõnetunnise jalutuskäigu ja sõitsime praamiga mööda Themsi jõge.

 Läksime varasemalt koju, kuna mind tüdrukutega ootas ees kauaoodatud sündmus- nimelt olid meil ostetud vouchered, mis sisaldasid endas buffet õhtusööki ja meeste striptiisi! Tõeline naistekas! Sättisime end kiirelt korda, kleidid selga ja kesklinna peole. Meid, eestlasi, oli neli ja ilma mingi egoismita võin väita, et me olime selle klubi kõige ilusamad tüdrukud. See on ju muidugi tore, et nad oma keha ei häbene jne, aga punane 10 cm pikkune minikleit 150kg kaaluva naisterahva seljas… Peale väiksematki sammu 15 cm kontsadel võdisemas apelsinikoorenahk ja kleidisaba alt välkuvad stringed justkui Lindsey Lohanil.. Kultuurishokk ühesõnaga!

No ja siis see DreamBoys striptiis. Algus tõotas tulla rohkem justkui BackStreet Boysi tantsuetendus, kus ilusate kehadega kuumad kutid tantsivad, aga mida aeg edasi, seda põnevamaks show läks. Naised kiljusid nii mis kole ja peale seda, kui meestel olid kõik, ma mõtlen päris kõik, riided seljast, kiljusime ka meie nii mis kole 😀 Ühesõnaga see oli lihtsalt täiesti hull õhtu! Igas mõttes. Jalutasime mööda rahvamassidest pungil tänavat veel mõnda aega ja sõitsime koju tagasi, kus Kuldar ja Carlos tavalist kiirtoidu-rummi-filmiõhut pidasid. Detailidesse laskumata, rääkisime oma muljetest ja läksime magama, sest ees ootas öine ärkamine ja lennujaama seiklemine.

Suurlinn
Maja, mis on justkui munaviilutajast läbi lastud

Jutt sai nüüd kole pikk, aga mul aega on. Tegelikult mulle London väga meeldis. Meiega samal ajal toimus kusjuures ka London Fashion Week. Linn jättis mitmeid erinevaid muljed oma kultuuriliste eripäradega, sümbolitega ja mitmekesisusega. Samuti inimesed- neid on seal palju, igat värvi, igat mõõtu ja igat sorti. Tänavatel jäi silma, et kõigil on kiire, sellest tulenevalt nägi enamik ka välja väga casual ehk riietusele ei oldud erilist rõhku pandud. Sellist cucci-mucci tibindust nagu meie tänavatel oli tõesti vähe. Samas ei ole silmale kena vaadata ka väljaveninud dressides, tanksaabastes ja sassis peaga naisi. Aga nagu ma juba ütlesin, oli seal väga palju kontraste.

Järgmine postitus juba päikese käest 🙂

7 päeva äralennuni

Kolm kuud viisa kättesaamisest on möödunud ülehelikiirusega ja juba nädala pärast saab suur seiklus alguse! Viimase kuu jooksul on külastatud palju sõpru ja sugulasi, kuid ajanappuse tõttu siiski kõigiga enam kohtuda ei jõua. Oma osa ajast on võtnud ka kõigi mahajäävate asjade pakkimine ja kohustuste üleandmine. Tegin maakoju jäävale isale lausa nimekirja asjadest, mida ta tegema peab või teha ei tohi, näiteks: kasta toalilli kord nädalas! Ära sõida muruniidukiga üle maasikataimede! Ja nii edasi… ma loodan, et tagasitulles ei oota mind kuivanud potililled ja sile muruplats aiamaal.

Uuendamist vajasid ka mõned dokumendid ja kaardid, mille kehtivus järgmise aasta jooksul otsa hakkab saama. Igaks juhuks sai tehtud ka mõned volikirjad. Samuti koopiad.

Avastasin, et mul on lihtsalt niiii palju asju! Tegin südame külmaks ja kogusin kokku riided, millega ma enam ei käi või pole üldse käinud ja pakkusin neid sümboolse hinna eest sõbrannadele. Ega need aasta jooksul moodsamaks ju ei lähe. Nii mõnigi sai uue kingapaari või teksade või kleidikese võrra õnnelikumaks 🙂 Viis kilekotitäit riideid viisin ka heategevusena kirikuabisse.
Samuti ei taha ma roostetama jätta oma väikest punast Ferrarit. Panin oma truu sõbra müüki, kuid vist ei õnnestu selles kohe lahti saada. Uue peremehe otsimisega jääb üks sõber edasi tegelema.

Asjade pakkimine!
Siia tahaks lihtsalt kirjutada oehhhhh… Nagu ma juba mainisin, siis olen täielik asjade inimene. Minu suurest käekotist võib leida absoluutselt kõike, see on nagu kaubanduskeskus, kus on apteek, ilusalong,  büroomaailm, juveeliäri,  butiik ja kommipood. Vannitoas on mul rohkem potsikuid ja purke ja pudeleid ja tuube, kui vanaemal sahvris moose. Rohkem riideid, kui mul, on ilmselt ainult Zenja Fokinil. Ja nüüd kõige selle pakkimine ühte seljakotti- ilmvõimatu mu meelest! Et mitte kolmapäevaseks viimaseks pakkimiseks kogu stressi jätta, otsustasin juba varem peale hakata. Laotasin kõik oma potsikud ja kosmeetika lauale, mis sai muidugi kuhjaga täis ja hakkasin eemaldama mittevajalikke. Ja siis veel… ja veel… ja veel. Väga vajalikest asjadest jäi siiski järele kingakarbi suurune hulk asju. Meestel on lihtne- 2in1 dužigeel/šhampoon, hambaari, deodorant ja parfüüm ning ongi kõik. Kui ma endale seda 2in1 šhampooni pähe peaks panema, siis mul oleksid rastad, ilma naljata! Õnneks kinkis Viivika mulle jõuludeks reisipakendis mini juuksehooldusvahendite komplekti, aitäh 🙂 Ka ülejäänud väga vajalikud asjad villisin minipotsikutesse ümber. Valisin oma 121st küünelakist välja ainult kolm, mida kaasa võtta, selleks valikuks kulus muide tund aega. (Mul on neid seepärast nii palju, et tegelen hobikorras geelküünte paigaldamise ja hooldamisega).
Riiete pakkimisega ma veel täna oma pead ei murra, aga see on see, mis saab kõige keerulisem olema. Otsustasin, et ma ei võta kaasa väga uusi ja firmariideid, kuna tegelikult saab sealt ju kõike väga odavalt osta. Kui kohapeal olles kotis ruum otsa saab, siis pole kahju osa riideid lihtsalt ära visata. Loomulikult on mul omad lemmikud, mis ma kaasa võtan, aga siiski tuleb teha omad valikud. Hea seegi, et tegu on sooja kliimaga ja maikad ning seelikud ei võta palju ruumi. Oluline on ka see, et ei oleks kortsuvast riidest materjalid. Ühesõnaga täielik peavalu selle võta või jätaga.

Eile oli meil viimane bingoõhtu. Oleme oma kambaga viimased pool aastat pea iga kolmapäev bingot mänginud. Vahel harva on keegi nurkade mängu võitnud, kuid põhiline on just see kesknädalane kokkusaamine ja koos söömine ja koos teleka vaatamine ja lobisemine ja nalja tegemine. Seda ma jään kindlasti igatsema- Kannikese tänava pansionaadi bingoõhtuid. Aga ma ütlen, ükskord me võidame niikuinii!

Minu viimane tööpäev on alles pühapäeval, seega suurt lõpupidu, kui sellist ei tule, kuid homne õhtu on vaba ja siis on viimane võimalus midagi ette võtta. Peale seda tuleb muidugi laupäeva hommikul tööle minna ja päev vastu pidada. Kuldaril oli juba täna peale 8 aastat Ericssonis viimane tööpäev koos kuue kilo kringliga. Järgnevad päevad on juba hommikust õhtuni ajaliselt broneeritud ja mööduvad pakkides, asjade kolimisega, viimaste asjatoimetustega ja reisiks vajaliku info kogumisega, et saaks kohalejõudes kohe esmaste bürokraatlike protseduuridega peale hakata.

Matkakoti saaga

Nagu ilmselt enamik maailmaränduritest, kellel pole välja valitud kindlat peatumispaika, otsustasime ka meie pagasi kaasaskandmiseks valida endale matkakotid. Kuigi kohvrisse mahuks rohkem asju ja riideid oleks sealt mugav välja võtta, siis on kohvriga liikumine tülikas. Mina, kui täielik asjade inimene, olin oma peas otsustanud, et ostan endale suure (70 pluss 10 liitrit) seljakoti, kuhu mahub palju (loe: tegelikult ikka väga vähe) asju sisse.

Olin arvestanud, et korraliku koti hind on ca. 100 eurot. Vähemalt krooni aeg maksid need alla 1500 krooni. Illusioonid paigas, otsisin välja need mõned vähesed matkaspordipoed, mis olemas ja astusin sisse. Oh üllatust! Väheke suuremate kottide hinnad algasid 150 eurost ja küündides sinna neljasaja kanti.
Nõutult riiuli ees seistes ja valikut vaadates sain kohe aru, et vajan müüja nõu, kes räägiks põhjalikult kottide erinevustest. Nagu selgus, on meeste ja naiste seljakotid hoopis teistsuguse ülesehitusega. Rohkem infot kogudes selgus, et õige koti väljavalimisel mängib rolli päris suur hulk tegureid: suurus (liitrites), firma, lisataskud, sisemised taskud, materjal, lisavõimalused, võimalus läheneda ka keskelt, mitte ainult pealt, pealmise osa eemaldamise võimalus, kaitsekile (vihma ja tolmu eest), pehmendused, tugevused, reguleerimisvõimalused jne jne jne. No ja siis hind… Poodides on olemas 5kg raskused, mis pannakse kotti, et saaksid seda seljas kandes aru, kuidas kott sobib. Proovides 10 kg seljas kanda, kriipsutasin oma mõttes maha terve hunniku asju, mida plaanisin enne kaasa pakkida- raske oli! Samas oli päris hästi tunda ka erinevusi ühe ja teise koti mugavustel.

 Käisin proovimas erinevaid kotte nii Nõmmel asuvas Matkamaailmas kui ka Rocca Al Mare, Järve keskuse ja Ülemiste keskuse Matkaspordis. Peale juttude levikut, et otsime endale seljakotte, selgus, et Kuldari tuttava-tuttaval on Matkaspordist võimalik soodushinda teha. See oli väga hea uudis! Kusjuures, kõikide poodide klienditeenindajad olid väga abivalmid ja toredad! Järve keskuses oli müügil üks naiste mudel. Nägi päris kena välja ja istus selga väga hästi. Ainus viga- mahutab 55 pluss 10 liitrit… ainult. Müüja mainis ka, et sama mudeli kotti on ka üks roosat värvi- Tartus. Kaalukauss liikus antud mudeli koti kasuks 🙂 Võtsin endale veel ühe õhtu mõtlemisaega ja otsustasin, et lasen selle roosa koti endale Tartust saata, sest mugavus on ju põhiline ja seda ta tegelikult ka on. Või noh, vähemalt tundub olevat. Ilmselt pole ükski kott mugav, kui seal on 10+ kg sees ja sellega tuleb pool päeva ringi liikuda. Kohapeal seistes pole ju väga viga. Kuldar sai endale samuti samast poest paarkümmend liitrit suurema koti. 

Enda nunnu roosa seljakoti eest pean tegema kummarduse ja kniksu emale ja isale, kelle poolt tuli finantseering jõulude ja sünnipäeva puhul. Aitäh! 🙂 Seljakoti saaga lõppenud, kuid hoopis hullem- asjade mahutamise saaga alles ees.

Minu Austraalia lugu ja esimesed sammud sinnapoole

Kui sa loed seda blogi, siis sa oled vähemal või rohkemal määral minu sõber, sugulane või oled sa minust vähemalt kuulnud. Loodetavasti ikka head 🙂 Oma elulugu ma siia kirjutama ei hakka. Selle blogi põhilne funktsioon saab olema kajastada minu elu unistuse täitumist- reisi Austraaliasse ja Aasiasse. Ootused on seatud ka mõne eksootilise saareriigi külastamiseks nagu näiteks Bali, Bora-Bora, Maldiivid või mõni muu paradiisisaar. Hekel aga neile unistustele pikemalt lootma ei jää. Kõik selgub reisi käigus.

 Teisele poole maakera sõidan koos oma  teise poolega ehk Kuldariga kahekesi. Enne meie aja arvamist otsisin endale sobivat reisikaaslast, kellega minna, enda sõprade seast ja trip.ee foorumist. Kuna sõbrad olid ettevalmistustega minust sammuvõrra ees, siis otsisin kaaslasi ka reisifoorumist. Sealt hakkas tulema kirju 43-aastastelt Urmastelt ja Tiitudelt, kes on Soomes ehitajad, aga tuleksid minuga kasvõi maailma lõppu! No tänan, ei! Mõned huvitavad kontaktid ma siiski sealt sain ja nii mõnigi neist on juba kaugele maale kohale jõudnud. Kuna mul sõiduga kiiret polnud, ja Kuldarile see mõte samuti meeldis, siis oli asi otsustatud 2012 aasta suvel!
 Miks Austraalia? Kõik teavad ja on kindlasti ka mõne osa vaadanud kultusseriaali “Kodus ja Võõrsil”. Minagi vaatasin seda umbes 13 aastat. Üsna alguses, kui see seriaal Eestis jooksma hakkas, olin ma umbes 4-5 aastane ja otsustanud, et pean sinna Summer Bay`sse ükskord ka ise saama! Olgu öeldud, et ma ei vaata “Kodus ja Võõrsit” enam ammu 🙂

Kodus ja võõrsil rand

 Hoolimata sellest, et ma kasvasin aina suuremaks, ei kadunud Austraalia vastu huvi minus kuhugi, vaid hoopis suurenes. Ettekanded, mis tuli koolis teha välisriikide kohta, oli alati teada, millise riigi Heleen valib. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem mõtlesin erinevatele võimalustele, kuidas oma kauge ja kättesaamatu unistus teoks teha. Keskkooli alguses tuli mul idee minna hoopis vahetusõpilasena Austraaliasse. Täitsin kvalifikatsioonid ja hunniku pabereid, kuid otsustasin siiski mitte minna. Lisaks oleks see tähendanud ligi paarisaja tuhande kroonist väljaminekut ja sponsorite leidmine oleks üsna vaevaliseks kujunenud.

 Ülikooli ajal hakkasin ka ise tööl käima ja hoidudes pikaajalistest kohustustest nagu õppelaen, autoliising või korterilaen, tundus sõit teisele poole maakera aina lähemale tulevat. Hakkasin silma peal hoidma reisifoorumitel ja tuttavate blogidel, kes üha enam ja enam sinna reisima hakkasid.

 Noori eestlasi on Austraalias tõesti palju. Tean oma tutvusringkonnast vähemalt 50 inimest, kes rohelisel mandril käinud on. Tean neid, kes pole hakkama saanud seal rohkem, kui paar kuud, tean neid, kes on töötades ja reisides aasta olnud ja tean ka neid, kes sinna pikemaks töötama ja õppima on jäänud või leidnud endale sealt ka elukaaslase. Üldiselt öeldakse, et eestlased on farmides kõrgelt hinnatud töötegijad. Samas on kuulda olnud ka vastupidist. Meie kavatseme igatahes kodumaa lippu kõrgel hoida!

 Aga kuidas siis tänapäeval Austraaliasse saab? Enamik noori nagu ka mina, reisime sinna Work and Holiday (WH) viisaga. See ongi mõeldud noortele, vanuses kuni 30 kaasaarvatud, kes soovivad aasta jooksul peale riiki sisenemist töötada ja reisida. Esmalt andsime novembris sisse viisa avalduse. Selle tarbeks tegin endale krediitkaardi, mida mul varasemalt vaja pole läinud. Viisa maksis ca 220 eurot pluss sinna juurde kohustuslik kopsupilt, mis on nõutav selleks, et riiki mitte haigusi sisse viia. Eestis saab kopsupilti teha vaid ühes kliinikus, mida aksepteeritakse. Seega on Tallinnas Foorumi keskuses asuv kliinik monopoli seisuses ja tõstab aina oma hindasid. Nimetatud pildi eest tuli välja käia üle 100 euro. Viisataotlus kinnitati paari nädalaga. Luba Austraaliasse minna- tuli hakata otsima sinna sobivaid lennupileteid.

 Selleks sai arvestatud terve päev, et mängida läbi erinevaid kuupäevasid, sihtpunkte, vahepeatusi ja võrrelda hindasid. Esimese ettejuhtuva lennupaketi valides võib piletite eest maksta näiteks 1800 eurot. See ei sobinud kohe mitte! Tegelikult pakub Finnair Helsinkist lendamist läbi Aasia Austraaliasse alla 25 aastastele aeg-ajalt noortehinnaga ca 625 eurot. Mina oleksin selle hinnaga saanud, aga Kuldar mitte. Üldiselt oli meil ükskõik, kustkaudu me kohale lendame, kas algusega Tallinnast, Riiast või Helsinkist, siiski otsisime võimalusi, kuidas peatuda mõned päevad ka Londonis. Seal elavad meie head sõbrannad Tiina ja Kati, kes on samuti Austraalias käinud. Valituks osutus marsruut 14.02 algusega Tallinnast, vahepeatusega Riias, Londonisse. Edasi sõidame 17.02 Royal Brunei lennufirmaga läbi Brunei (olin enne vaid kuulnud sellest naftariigist, nüüd õnnestub kuus tundi selle lennujaamas ka aega parajaks teha) Malaisiasse. Malaisia pealinnas, Kuala Lumpuris, oleme samuti mõne päeva kohapeal ja tähistame 20. veebruar ka Kuldari juubelit- kõik on kutsutud, juhhei 🙂 Ja viimane lend enne unistuste maale saabumist on 21.02 Malaisiast Lääne AUSTRAALIASSE, Perthi linna. Nädal aega seiklemist ja elu suurim seiklus võib alata! Kombineeritud lennureisi maksumus alla 700 euro. Hinnas on sees ka pikematel lendudel kerge söök ja loomulikult pagas. Lõpetan oma esimese sissekande ja postitan lähipäevadel uut informatsiooni ettevalmistuste ja emotsioonide kohta.