Austraalia punane süda- Uluru

Tere
Nagu eelmisel korral lubatud, siis seekord ootavad teid ees kuumad uudised. Ja nii ongi- endalegi vastutahtmist oleme taaskord sauna elama kolinud. Suvi hakkab kätte jõudma, mis tähendab seda, et temperatuur püsib 40 kraadi juures. Pole vist vaja öelda, et see on täiesti ebanormaalne…
Kõigepealt klatin ära ühe võla eelmisest blogist- Sydney pildid.

I never get enough of Sydney lights
Big city life
Million dollar view

Nii. Ajamasin viib meid tagasi sinna, kus pooleli jäi. Jätsime Airlie Beach`iga hüvasti ja asusime jälle teele. Sihtpunktiks olime välja valinud Darwini, mis on Austraalia põhjapoolseim linn, et siis hakata tööd otsima. Ent Darwinisse on mitu korda rohkem, kui tuhat ja üks kilomeetrit, ei vaevanud me end ajakavaga ega liigse planeerimisega- panime lihtsalt tuhatnelja ajama.

Teekond purjetades Airlie Beach`ilt Sydneysse, sealt lennates tagasi. Edasine teekond autoga mööda maismaad
Esmalt sõitsime mõnedsajad kilomeetrid ülespoole, et külastada Elo ja Karelit. Veetsime nendega ühise õhtu juttu puhudes ja järgmisel päeval alustasime uute seiklustega. Läksime linna nimega Cairns. Paljudele eestlastele on see üks meelispaik. Peab ütlema, et mina selle linna võlusid ei märganud ja jättis ta mu üsna ükskõikseks.
Linnast suva, läksime vihmametsa, sest teadsime, et varsti meile neid teepeale enam naljalt ei jää. Ja et niisama tavaline ei oleks, siis sõitsime üle vihmametsa õhugondliga. See oli omamoodi vägev atraktsioon. Kõrgelt oli hoopis teistmoodi vaadata kõiki neid erinevaid puid, mis kõik sirutasid oma ladvad päikese poole. Ühtekokku kestis see sõit pea tund aega.

Kuubikus
Pilgud ja nooled
Maha tulles ootas meid ees Kuranda nimeline külake, mis pakkus turistidele mitmesugust meelelahutust. Kõiksugu väikesed suveniiripoekesed ninni-nänniga, muusikud, söök-jook jne jne. Meie otsustasime minna sealsamases asuvasse liblika majja. Oli see vast ilus paik, vaadata neid kirkavärvilisi liblikaid muretult ringi lendlemas õielt õiele ja oma liblikaelu elamas. Selles kasvuhoonesarnases troopikamajas (kus oli mõistagi megapalav) lendles ringi mitu tuhat graatsiat. Seal tegeleti igapäevaselt liblikate paljundamisega. Teadagi ei ole liblikad just tuntud oma pikaealisuse poolest. Parimad sordid peavad vastu pisut alla aasta. Nende aretamine on aga pikaajaline protsess. Nii me saimegi vaadata, kuidas laboris kaks Ebola kostüümides teadlast igapäevaselt liblikaid paljundasid.

Papilio  (ladina k liblikas)
Lisaks sellele, et liblikamajas käik väga ilus elamus oli, saime ka päris palju targemaks nende hingeelu kohta. Näiteks selgus, miks need kõige ilusamad elektrisiniste tiibadega liblikad maandudes kohe oma edevad tiivad kokku panevad- nende loomuses on kaitsta end ärasöömise eest. Liblikamajas ei ohusta neid peale turistide muidugi keegi, aga looduses on mitmed isendid ühest liblikakõhutäiest huvitatud. Täiesti muretult laiutasid oma tiibasid kollased, oranzid ja punased liblikad- nende värvus on turvaline ja neid eriti söögiks ei armastata. Mõnusalt julged olid nad ka- eriti meeldis neile mu kaabu peal puhkamas käia. Selle vastu  ei olnud mul mõistagi midagi.

Miss Butterfly
Kuna Kuranda külasse saabusime gondliga, siis oli vaja ka tagasi auto juurde saada. Ja et jällegi tavaline poleks, läksime vanaaegse rongiga. Väidetavalt on tegu ühe maailma ilusama raudteelõiguga. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga päris kindlasti oli ta ilusam, kui Tallinn- Vasalemma liin. Rohkem kui tunniajane sõit viis meid jällegi läbi vihmametsa, ületas 15 silda ja läbides mitmeid tunneleid, möödudes koskedest, kanjonist ja viies meid käänulist teed pidi tagasi linna.

See vana hea retro
Raudtee looklemas üle kuristiku
Piltilusad kosed
Pooled vagunid on veel seljataga
Tol õhtul telkisime ühes karavanpargis, milles pole mitte midagi erilist. Kui saabusime, oli juba pime. Mingi hetk vastu hommikut ärkasin üles ja parsjagu hakkas päike tõusma. Alles siis sain aru, KUI ilus see paik oli ja KUI ilus on Austraalia ja KUI meeldejääv ning eriline on iga jumala päev meie reisist. Olla kodutu, töötu, rändur Austraalias polegi nii halb, või mis? Valge liiv, palmid, päikesetõus ja hommikusuplust tegevad delfiinid. Vot see ongi see, milleks ma selle suure seikluse ette võtsin.

Kui sa oled millestki juba kaua unistanud, siis pagana pärast- TEE OMA UNISTUSED TEOKS!!!
Sõitsime Port Douglasesse, mis on idakaldal viimane suurem asula, mida saab kaheveolise autoga läbida. Edasine on vaid 4WD. Port Douglas on päris armas linnake, väga troopiline. Ümber linna olid kõikjal farmid- banaanipõllud, mangopuud, suhkruroog ja ei tea mis kõik veel- nii kaugele, kui silm ulatus. Port Douglas on samuti tuntud suure Vallrahu poolest. Me oleme küll snorgeldamas käinud, kuid sukeldumine on meil veel tegemata. Läksime siis uurima, kuid kuuldes seda numbrit, mis see meile maksma läheks, otsustasime siiski mitte minna. Minule eriti ei meeldi vee all ollagi, niiet selle tegemata jätmine kripeldama ei jäänud.

Viva La Vida Loca
Idakalda viimane pilt

Sellega sai meie jaoks idakallas lõplikult ära vaadatud. Otsast lõpuni, risti-rästi mitu korda. Võtsime suuna Darwini peale. Kuna tee sinna viib läbi outback`i ehk kõrbe, siis pole sinna viivaid teid ka ülearu palju. Valisime kahest variandist selle, mis meie marsruudiga paremini sobis. Olime juba kaks päeva sõitnud, kui ühes väikses asulas peatudes tehti meile aga selgeks, et tegelikult me oma marsruuti pidi ikka ei saagi Darwinisse. Vahepeal on katteta teelõike ja kui vahepeal sadama peaks hakkama, siis on kogu ala üleujutatud ja kui vähemalt kolme varurehvi kaasas ei ole, pole mõtet proovida ja hädaabiks peab satelliittelefon olema ja üleüldse, kui sul neljaveolist täisvarustusega dziipi pole, siis tegelikult pole sul üldse asja sinna tee peale.

Selliseid kuni 1,5 meetriseid iguaane kohtab sageli
Selline tagasihoidliku ümbermõõduga puu vihmametsas
Meil nagu… okeiii, oleks me seda varem teadnud…  Kui nii, siis nii, panime viissada kilomeetrit lõunapoole ajama, et ristuda teise teega, mis meid turvaliselt Darwinisse viiks. Kuigi esmase plaani kohaselt meil pigem ei olnud kavas sõita Austraalia punasesse keskosasse kuulsat Uluru kivi vaatama, siis hakkas meie meel muutuma. Kindlasti ei tahtnud me Austraaliast ära minna, ilma et oleks seda tähtsat sümbolit oma silmaga näinud, aga pigem mõtlesime sinna lennata või rongiga minna. Samas hakkasime mõtlema, kui vähe aega meil veel järgi on ja kui kaugel see pagana kivi on ja niikuinii läheb ju aina kuumemaks. Tühja kah- otsustasime veel 1600 km otse vastassuunas sõita, et minna vaatama suurt kivi keset kõrbe. Mõistlik, kas pole!?

Outback
In the middle of nowhere ehk keset kõrbe
Viimane osariik 7/7 Põhja Territoorium
Enne veel, kui oma kõrbereisi sihtpunkti jõudsime, vaatasime ringi Alice Springs´is, mis on suurim linn keset ei-kusagi-maad. Üldiselt oli seal lihtsalt palav, palju aborigeene, palju oli turistidele suunatud pärismaalaste kunsti jne. Käisime vaatamas linnast eemal üht ujumiskohta kaljuseinte vahel- see oli justkui oaas keset kõrbe ja mõnel lühikesel matkal.

Aborigeenipoistega sõbrapilt
Aborigeenitants
Lõpuks jõudsime kohale Ayres Rock`i ehk aborigeeni keeles Ulurusse. Kohal, vägev värk, järjekordne linnuke kirjas! Juba ammu saime vihjeid selle kohta, et kogu selle kivi turism on üles ehitatud nii, et saada turistilt kätte viimnegi raha. Kõik oligi räigelt kallis. Alates sellest, et bensiin oli tavapärase 1,6 dollari asemel 2,34! Ja seda bensu kulub seal ikka ohtralt- päevas saad vähemalt korra paagi tühjaks sõita, sest päevas sõidad oma 700km. Ööbimine oli tavalise 25$ asemel 39 $. Ja seda kuradi telgiplatsi eest!? Ahjaa- kuumus ja kärbsed olid hinna sees. 

Ayres Rock
Bucket list- check!
Suur punane kivi keset kõrbe

Oli kivi. Suur ja punane. Päeval mitte nii punane, aga päiksetõusu- ja loojangu ajal oli ikka täitsa punane jah. Igavene lahmakas teine ka- ümbermõõt jalutades pea 10 kilti. Kõrgus 300m. Läksime kohe varahommikul kohale, et peategelast lähemalt uudistada. Parasjagu hakkas pihta ka pargivahi ekskursioon, mis osutus väga põnevaks. Selgitas vanade pärismaalaste kombeid ja sidemeid selle püha paigaga. Aborigeeni kultuuri ja rahva jaoks on Uluru tõesti püha ja vahel käiakse seal veel tänapäevalgi rituaale läbi viimas. Nende jaoks on ka väga oluline, et inimesed EI roniks sinna otsa ja austaks nende kultuuri. Sellegi poolest on võimalus sinna üles ronida, kui temperatuur on alla 36 kraadi ja inimesed teevad seda siiski.
Varjupaik
Uluruga ühele poole saadud, võtsime veel ette väikse sõidu lähedal asuvasse Kata Kutjasse, mis on samuti suur kivi, isegi suurem, kuid vähem tuntud mainega. Tegime seal vaid kiire jalutuskäigu, sest kell oli üle keskpäeva ja kui sul lajatab 43 kraadi lagipähe, siis usu mind, sa ei viitsi mingi kivi otsas turnida.

43 kraadi. Päike. Mitte tuuleiiligi
Kõrberännakul
Küll aga läksime kivide otsa turnima järgmise päeva koidikul. Tegime veel ühe “väikse” sissepõike Kings Canjon` isse, et seal matkata. Alustasime niipea, kui valgeks läks, et võtta ette kuue kilomeetrine matk, mis suletakse kella 11st, kuna on liialt kuum. Ärge nüüd valesti aru saage, hommikul oli ka ikka kuum! Pean ütlema, et tegelikult mulle meeldis Kings Canjon isegi enam, kui Uluru.

Kaljukits omas elemendis

I`m on top of the world

What a feeling

Kings Canjon

Mina kivikuningas, sina ….. kuidas see oligi

Kivid vaadatud, ootas meid ees pikk tagasitee. Rõhk sõnal pikk! 1960 kilomeetrit pikka sirget teed. Vastu kihutavad autorongid, mis veavad vähemalt kolme järelhaagist. Autorongide pikkuseks isegi 52 meetrit. Päris hirmutav oli neist möödasõitu teha. Tuule käes vibab iga käru masina järel nagu tuulelipp. Ainsateks vaatamisväärsusteks sel teekonnal olid pokudena tee ääres seisvad termiidipesade väljad. Mõned olid ikka väga massiivsed.

Road Train
Monsters
Termiidiväli
Termiidipesa

Kuigi märgid viitasid, et teepeal võib kohata ka kaamleid, ei õnnestunud meil ühegagi kohtuda. Muide, üheküürulised kaamlid elavad vaid Austraalias. Sellest hoolimata nägime me emude perekonda üle tee jooksmas, metsikuid hobuseid, kes on siin ka üsna sage nähtus, känguruid ja loomulikult väga väga palju lehmi. Kohati on lehmade kasvatuspiirkunnad nii suurel maa alal, et neil puudub aed. Eks neid saab siis omajagu ikka otsa ka sel vabakasvatuse moel- teeääred olid kõik ülespundunud raipeid täis. Need kes vähe kauem seal päikse käes pikutanud, neist oli juba beef jerky saanud. Omapäraseks nähtuseks olid ka teeäärsed mahajäetud autod, mida jagus vähemalt iga saja kilomeetri kohta. Viimseni kui üks ära rüüstatud ja enamik ka põlema pistetud. Põhjuseks kas rike, avarii või kokkupõrge loomaga. Kuskile pärapeesse ei ole aga mõtet puksiiri kutsuda ja nii hüljataksegi oma auto. Kiiresti teevad kohalikud autole üks-null ära ja sinna see vaeseke konutama jääbki.

Ettevaatust, autosid kangutavad lehmad
Ettevaatust, piirdeaiata tee- kohata võib känguruid, emusid ja kaamleid
Emud
Ülemine märk lubab sõita ilma igasuguse kiirusepiiranguta. Alumine hoiatab, et nüüd peaks hoogu maha võtma, 130 ala läheneb.
Üksik hing keset kõrbe
Tsivilisatsiooni on taolistes outback`I piirkondades täpselt nii palju, et kui oled paagi kuskil täis saanud panna, siis tuleb pleekinud silt, mis teatab, et järgmine tankla asub 350 kilomeetri kaugusel. Tavaliselt on siis selle tankla juures üks kurva ja väsinud olemisega road house, mis pakub müügiks karastusjooke, konservitoite ja kui hästi läheb, siis ka rasvaseid friikartuleid. Müüjaks tülpinud näoga kohalik, kellel on leti all ilmselt laetud jahipüss varuks. Vahel saab nende roadhouse`de juures ka ööbida. Kui väga veab, siis leiab ka õrna leviposti, üldisel aga pole 21. sajandi leiutistega seal midagi peale hakata.
Nii minnes, kui tulles ööbisime ühes rahvuspargis, kus sai telkida. Koha nimi oli Devils Marbles. Panime oma telgi sinna püsti, tegime oma priimuse peal süüa ja vahtisime lõputut tähistaevast. Läheduses polnud mitte ühtegi valguskuma, mis oleks meie nähtavust varjutanud. Lamasime seal keset kõrbe, Linnutee laiumas meie peade kohal ja soovisime iga langeva tähe kukkudes unistuste täitumist. Kogu seda romantilist idülli hakkas segama ulgumine. Dingod ehk metsikud koerad, kes uluvad huntide kombel. Nad käivad päris tihti inimeste telkimisplatside juures toidujäätmeid otsimas. Kuuldavasti meeldivad neile väga ka jalanõud. Küll vähe tõenäoline, aga vahel võivad nad ka rünnata. Julgestuseks võtsin vihmavarju telki kaasa, et siis vajadusel äsada. Selle palavaga telkides kehtis meie peres ka reegel- ära sa mitte mõtlegi mu lähedale tulla! Väga romantiline tõesti, eksole.

Milky Way

The world is mine
Meie majake keset preeriat
Teisel korral jõudsime kohale alles päris pimedas. Hakkasime siis oma maja seal püsti panema, kui naaberplatsilt tuli üks meesterahvas meile oma LED lampi pakkuma, et me pimedas kohmitsema ei peaks. Olime väga tänulikud. Sellega tema headus ei lõppenud- ta ütles, et valmistab hetkel pasta Bolognese`t ja ilmselgelt tegi ta seda liialt palju- tulge sööma. Me siis võtsime omalt poolt ka külakosti ja pidasime maha ühe meeldiva õhtusöögi. John on Austraalia mereväelane, kes töötab allveelaevadega ja tema töö on tegeleda paadipõgenikega, kes üritavad Aasiast ja Aafrikast Austraaliasse tulla. Veetsime õhtu vesteldes väga huvitavatel teemadel ja selgus, et ta elab oma perega Darwinis. Kuna olime samuti sinna teel, siis kutsus ta meid külla. Sellest aga järgmine kord.

Devils Marbels varahommikul

Kalevipoeg
Mõni päev hiljem olimegi lõpuks Darwinis kohal. Põrgukuumus oli muutunud põrguniiskuseks. Troopilise kliimaga Darwinis oli algamas wet season ehk vihmaperiood. Sel aastaajal turiste linnas eriti ei kohta. Iga päev on temperatuur 33 kraadi ja õhuniiskus ca 70 protsenti. Kujutage nüüd ette, kui ebameeldivaks see kogu olemise tegi. Sa ei peagi mitte midagi tegema, kui juba kleebid ja higistad nii mis kole. Kui aus olla, siis ei olnud mul selle linna suhtes erilisi ootusi. Hea oli, sest muidu ma oleksingi pettunud. Tegu on jällegi Eestlaste poolt väga ülerahvastatud linnaga. Kohtasin ka mina seal täiesti juhuslikult oma vana klassiõde Svetat. Päris suur hulk eestlasi töötab sealsetel pärilaevadel, mis on küll tasuv töö, kuid väga räpane. Pärleid kasvatatakse just selles piirkonnas ja ilmselgelt on see on väga tulus äri.
Ainuke meelelahutus, oli Mindin market ehk õhtune turg, mis kaks korda nädalas aset leiab. Seal oli kõikvõimalike rahvusköökide putkad püsti, meelelahutuseks mängisid muusikud, tänavakunstnikud tegid trikke loopides tuld ja neelates mõõku.
Kui lõunas ja idakaldal võib aborigeeni kohata haruharva, siis riigi keskosas ja eriti üleval põhjas on neid väga palju. Nad elavad oma kogukondades suurte gruppidega koos ja liiguvad ringi enamasti jõukudes. Muidu ju polekski midagi, aga nad on enamjaolt lihtsalt maani täis. Aborigeene kui selle maa asutajaid kiusati valgete inimeste poolt kohutaval kombel taga. Praegusel ajal on nad justkui Punasesse raamatusse kantud ja riik maksab neile suuri toetusrahasid. Pahatihti nad tööl ei käi ja joovad kogu raha maha. Riik proovib nende joomalembust küll piirata sellega, et NT (Northen Territory) ja WA (Western Australia) osariikides on alkoholipoed teatud päevadel kinni ja iga poe juures on valvamas politseinik, kes küsib sisenemisel dokumenti, kuid ometi on nad tänavatel täis nagu tarakanid. Üldiselt meeldib neile istuda puude all vilus umbes tosinakesi. Nad on mustad nii otseses kui kaudses mõttes. Paljajalu. Naised näevad välja nagu kaltsakad. On kaks äärmust- ülipeenikesed ja ülimalt ülekaalulised. Juuksed sorakil ja habetunud. Haisevad. Tihti on seltskonnas ka palju lapsi. Vot selliseid õnnetuid hingi kohtab päris palju. Kahjuks teevad nad kogu oma kogukonnale häbi, sest maksumaksja maksab ju nende pralletamised kinni. Samas on ka tublisid ja töökaid aborigeene, kes ei erine oma eluviisidelt kuidagi valgetest inimestest. Ma kindlasti pole rassist, aga just Darwinis torkas kogu see aborigeenide probleem kohe eriti silma.
Väike pärismaalane
Võtsime endale nädalaks ajaks konditsioneeriga hotelli ja hakkasime usinalt tööd otsima. Ükspäev panime end ka viisakalt riidesse ja läksime linna parimatesse hotellidesse/ restoranidesse oma CVsid viima. Mind kutsuti juba üsna peatselt ka proovipäevale. Ütlesin aga koha üles, kuna tegu oli õuerestoraniga ja see kliima oli minu jaoks vastuvõetamatu. Lisaks oli tegu Kreeka restoraniga, mille roogade nimetusi ma lihtsalt ka kõige püüdlikumalt proovides välja öelda ei suutnud.

Viie päeva jooksul saime kaheksa tööpakkumist. Olime ise ka päris üllatunud. Meie silmapaistvad kogemused tuntud kõrgetes hotellides ja oskused olid nii mõnelegi silma jäänud. Otsustamise tegi lihtsamaks asjaolu, et kandideerisime kahte osariiki, kuid peale mõnda päeva oli selgeks saanud tõsiasi, et Darwinisse me jääda ei soovi. Võtsime vastu tööpakkumise Port Hedlandis, Western Australia osariigis, mis oli meie esimene osariik siinmail. Uuest tööst ja elust järgmisel korral.
Travelling is the only thing that makes you richer