Ema Anne Austraalias külas ja kokkusattumised eestlastega

Tere

Selles blogi sissekandes on juttu ühest põnevaimast perioodist meie senisest võõrsil veedetud ajast. Uue aasta algul teatas minu ema, et temal on nüüd tulnud tütre igatsus peale ja tema seda asja nii ei jäta- tuleb külla! Esmalt mõtlesin, et küllap see on tal keskeakriis või midagi, aga võta näpust, varsti pani ta mind uue fakti ette: “Ma hakkan nüüd pileteid ostma, mis linna võtan?” Kuna me sel ajal olime veel Tasmaanias ja polnud õrna aimugi,  kus me viie kuu pärast olla võime, siis ütlesime Brisbane, sest kuskile idakaldale oli meil plaanis paikseks jääda. Niisiis oli asi ametlik- ema Anne maandub 13.05 Brisbane`s, AUSTRAALIAS ja veedab siin pea kolm nädalat! Maikuu sai valitud ka seetõttu, et siis on meil siin sügise lõpp- see tähendab ühe põlise eestlase jaoks vastuvõetav temperatuur. Diil jäi selline, et tema tuleb kohale ja mina muretsen kõige muu kohapealse eest.

“Kui Muhhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhhamedi juurde.”
Kriipsutasin aga usinasti kalendris päevi ja elevus muudkui kasvas! Lõpuks hakkas see kauaoodatud päev kätte jõudma. Kuna me elame ju Airlie Beachil, mis on Brisbanest 1200km, ostsin ühe lennu juurde, et ta siia meieni jõuaks. Ema hakkas startima marsruudil: Helsinki-Moskva-Hong-Kong-Brisbane. Kohe alguses hakkas pull pihta- Moskva lend lükkus KAHEKSA!! tundi edasi!!! Oo dramamama! Kuigi iga lennu vahel oli piisavalt ja rohkemgi veel aega, siis kaheksa tundi oli ikka liig ja seega ta teistele lendudele õigeaegselt ei jõudnud. Moskvas venis veel kahe tunni jagu, ehk kokku kümme tundi. Proovisime siis ühendust võtta nii pileteid müünud reisifirmaga, kui lennukompaniidega, aga tulutult, sest oli pühapäev- kõik olid automaatvastaja peal! Kujutad sa ette, te müüte oma reise seitsmeks päevaks nädalas ja lennukid lendavad iga natukese aja tagant, aga klienditeenindust pühapäeval ei toimu!? Huuuh! Lõpuks sain Hong-Kongi helistades ühelt kiledahäälselt neiult, kes rääkis rohkem küll hiina- kui inglise keeles, teada, et Hong-Kongist edasi ei lenda ta enam mitte Brisbane, vaid esmalt Sydneysse ja siis sealt järgmise lennuga Brisbane. Tont seda enam mäletab, mitu tundi peale esmalt planeeritud maandumist. Aga… mul oli ju veel viimane riigisisene jätkulend broneeritud siia meie juurde ja no sinna ta ilmselgelt ei jõudnud. Ümberbroneerimine läks mulle täpselt 1,5 uue pileti raha maksma lõpuks! Oleks ma seda teadnd, poleks proovinudki vahetada, vaid oleks lihtsalt uue võtnud…

Welcome to my world
Igatahes. Pühapäeval Soomest startinud ema Anne jõudis teisipäeva pärastlõunal lõpuks kõikide sekelduste kiuste Airlie Beachile! Ootasime teda lillede ja shampusega seal väravate juures ja kui ta tuli, siis me lihtsalt jooksime teineteisele nuttes vastu! Niiii hea meel! Jah, mitu korda nädalas suhtlemiseks on küll facebook imeline leiutis omavahel kirjutamiseks ja skype ja telefonid jne, aga see pole ju see! Päriselus saab kallistada ja puha J

458 päeva tagasi saatsid sa mind suurde maailma ja nüüd oled sa siin!
Time to celebrate!
Welcome to Australia!
Olime valmistunud pidulikuks vastuvõtuks juba eelmisest päevast alates. Kuldar küpsetas koduaia mandariinidest toorjuustu koogi, mina olin pannud mitu pudelit shampust külma, kleepisin ja joonistasin suure “tere tulemast” sildi, riputasime üles oma Austraalia lipu ja puhusime täis 100 õhupalli, millest kaks otsustas enneaegselt enesetapu teha. Kui ta koduukse paotas, oli ta üllatus ikka ilmatuma suur!
Meie saime külakostiks nii palju head kodumaist kraami! Nagu jõulud oleks olnud! Kuldar sai oma kamashokolaadid, mida ta niiväga on igatsenud, mina sain kõike sorti komme ja shokse ja sinepit ja musta leiba! Nämmm!

Te olete olnud igatsetud
The taste of the black bread was even more amazing than I remembered. Must leib hommikusöögilaual- Sinu jaoks igapäev, minu jaoks pidupäev
Esimesest ajavahest ülesaanud ja kohanenud, alustasime meie kodulinna Airlie Beachi avastamist. Tegime iga päev väiksema või suurema väljasõidu, käisime lihtsalt jalutamas, poodlemas, päevitamas või kuulasime live muusikat ja tegime mõne dringi.

Lähme sõidame!
Lunch at Hideaway Bay
Kui sa turul poodlemisega liialt hoogu lähed, võid võtta omale kaamli, siis ei pea end ise kaamlina tundma ja oma asju tassima
Näkineid
Inimene sai ka kord elus palmi alla puhkama 🙂
Welcome to my world 
Harakad värviliste asjade poes
Austraalias on vaid mõni kohviistandus ja meil siin asubki üks neist vähestest. Kuigi kliima on päikseline ja soe, siis vahel on siin liiga palju tormituuli ja üleujutusi, et saak suuremat sorti ekspordiks piisav oleks. Mis kõige olulisem, siinsele tööjule kulub lihtsalt liialt palju raha võrreldes näiteks Lõuna- Ameerika tootjatele. Niisiis ongi siin valminud kohvi hinna poolest pigem gurmeekohv. Saime osaliseks ka tuurile seal istanduses, mille käigus saime teada, kuidas need kohvioad tegelikult meie tassidesse satuvad. Oad muuseas ei kasvagi pruunina puu otsas. Põõsalt korjatakse teatud värvuse saavutanud marjad, millest võetakse välja uba. Seejärel toimub töötlus ja alles lõpuks röstitakse uba tumepruuniks ja mõrkjaks. Pole vist vaja isegi mainida, et seal pakuti imemaitsvat kohvi….

Nautimus @ Whitsunday coffee plantation
Käisime ka mõnel matkal. Üks matk viis meid juga vaatama, kus oli looduslik laguun, aga ujumiseks oli vesi tol päeval üsna jahe. Järgmine matk viis meid ca 100km kaugusel asuvasse linna, nimega Bowen, mis on tuntud oma mangode kasvatamise poolest. Maitsesime meiegi värsket mango sorbet.

Lagoon
Ukerdis

Kivikuningas
Everything is big in Australia- The big Mango
Teine fakt, mille poolest Bowen kuulus on- seal filmiti tuntud kassahitt nimega “Austraalia”. Nicole Kidman`iga peaosas, kes on muide austraallanna. Käisime ja uudistasime paikasid, kus võtteid vändati. Ja lõppude lõpuks oli seal matkamiseks huvitav loodusrada, mis viis meid imeliste vaadeteni.

Kuulsuse jälgedes
What a feeling, ah?
Carpe Diem (püüa päeva)

🙂
Kolmas matk sai ette võetud vihmametsa- no et inimene on ju ikka külmast kliimast tulnud ja enne, kui vihmametsad välja surevad, siis tuleb ikka ära vaadata. No ja me siis vaatasime enne rajale asumist kõik kaarti ja puha ja seal oli nagu ikka ka hoiatus, milliseid loomariigi esindajaid näha võib. Peale esimest 30 sekundit ma siis nägin seda esindajat- ta hakkas mu kõrval vaikselt ennast lahti kerima, et siis minema vingerdada. See oli fcing madu! Mega suur! Jäme ja pikk. Ma panin röökides ja pikkade sammudega tagasi, ema minu järgi (kuigi ta isegi ei näinud midagi, matkis ta täpselt mind) ja lõpuks Kuldar, kes ei saanud üldse aru, mis neil naistel hakkas. Red belly black snake, mis on küll mürgine nagu enamik neist roomajatest siin ikka, aga mitte päris tappev. Vahet pole, madu on madu ja mu päev oli rikutud. Muideks ma olen kaks korda peale seda üht teist madu veel meie oma kodu juures näinud…. Prrr

Piip ja Tuut vihmametsa uurimas
Sõnajalgade vahel
Üks terve meie Austraalias viibimise aja kiftimaid päevi oli reis Whitehaven Beachile. Ostsime tuuri, mille käigus viidi meid raftingu paadiga saarele ja sukelduma. Tegu oli paadiga, mis ookeani lainete trotsides sõitis täisgaasil lustides sellel helesinisel sillerdaval Korallrahul. Soolane vesi pritsis näkku, kuid soojendav päike kuivatas selle kiirelt, jättes vaid valged soola randid ihule ja riietele. Tund aega sõitu ja jõudsime imelisele Whitehaven Beachile, mis on väidetavalt oma ilu poolest maailmas kolmandal kohal, Austraalias esimesel. Ilu on muidugi vaataja silmades, aga pole mina oma elus ideaalsemat paika näinud- maapealne paradiis. Lumivalge liiv, mis oma tekstuurilt on selline, et peegeldab päikesekiired tagasi, ega lähe kuumaks. Sellelt rannalt on muuseas keelatud liiva kaasa võtta. Veetsime seal natuke aega ja sõime buffet lõunat, mida tuuri poolt pakuti. Edasi viis paadisõit meid snorgeldama kahte erinevasse kohta, mis oli minu jaoks esmakordne kogemus. Päris lahe oli seal vees neid värvilisi kalu taga ajada, mida muidu akvaariumis oled harjunud nägema. Ma poleks eales arvanud, et need korallid niii suured ja värvilised ja erilised on. Väga äge!

Täisgaasil ookeanilainetel lustides
Kui sellel planeedil Maa asub paradiis, siis siin see on
Whitehaven beach
Fun!
All good
Kalapoeg Nemo`dega sukeldumas
Kvaliteetaeg oma kallitega- ilmselgelt õnnelik
Valge liiva ja helesinise ookeani mustrid

Esmakordselt sai käidud ka oma restoranis söömas, kus me töötame. Lõime end peene restorani puhuks üles ja käisime gurmeetamas. Kokad olid toredad ja saatsid meile köögist üllatusi ja manager sponsoreeris pudeli hea punase veiniga. See ei jäänud tol õhtul viimaseks…

Meie restoranis õhtusöögil
Kes eelmisest blogist mäletab, siis meil oli oma üürlileandjaga draama ja pidime sealt välja kolima. Uude kohta saime sisse kolida alles kahe päeva pärast. Mis siis ikka- läksime karavanparki kaheks ööks. Ema Annele seal väga meeldis igatahes! Aga mitte sellest ei tahtsnud ma rääkida. Seal karavanpargis oli iga päev kella nelja aeg lindude toitmine. Läksime siis meiegi vaatama ja kõik toimis nagu kellavärk- kell neli lendasid parvede kaupa kohale värvilised papagoid, kollaste tuttidega kakaduud, kõvera nokaga iibised ja veel muid sulelisi. Need papagoid olid ikka puhta sõgedad- tulid sulle käte peale ja pähe istuma 😀 Kaua ei saanud lasta neil olla, sest seda linnu seedimist on teada, ühest otsast sisse ja teisest välja. Mis siin salata, saime meiegi sitapritsist osa 🙂

Varesed ja harakad Austraalia moodi
“No mida on??”
Ehin end võõraste sulgedega
Märkamatult oli pea kaks nädalat möödunud ja järele oli jäänud veel viimane. Selleks puhuks oli mu meelelahutuskava kolinud Airlie Beachilt ära. Soetasin piletid esmalt Sydneysse ja sealt edasi Gold Coast`ile. Miks sinna? Sest mulle endale on need paigad Austraaliat eriti südamelähedaseks saanud. Tahtsin näidata neid kahte täiesti erineva hingamisega linna- Sydney oma multikultuurse ja kiire elutempoga ja Gold Coast oma pika rannikuääre, surfarite ja kõrghoonetega.

Suurlinnad- siit me tuleme!
Enne äraminekut oli meil veel mõningaid kokkupuuteid eestlastega Airlie Beachil. Hea ja halb. Nagu kombeks, siis halb enne. Olime emaga ühe suveniiripoe juures ja kuuleme, kuidas keegi arutab, et enne äraminekut on veel vaja postkaardid ära osta… Hõikan siis rõõmsal häälel “tere!” ja sain nende kolme naise käest vastuseks põlastava pilgu ja mokaotsast kiirustava “tere…”. Olime päris kohkunud ja kohmetud. Kui sa oled kuskil maailma teises otsas ja sinu “salakeelt” räägib vaid 1,3 miljonit inimest, siis võiks olla ju hea meel vahetada mõned laused… Unustasin nad peagi, aga paari päeva pärast istusid need samad naised lennujaamas meie kõrvale, konkreetselt meie kõrvale. Seekord olin ka mina “terega” kitsi. Nende kamp rääkis omaette eesti keeles, meie omaette- piinlik…

Hoopis toredam kokkusattumus oli, kui olime tänaval ja kuulen, kuidas keegi kõva ja selge häälega ütleb: “No mida perset!!?”. Itsitasin ja tervitasin jällegi. Tütarlaps, kelle suust tuttav sõnapaar ennist kostis, oli küll näost natuke punane, kuid selgus, et keegi oli talle just otsa koperdanud, mille peale ta kiruma hakkas. Jutustasime selle paariga mõnda aega ja soovisime head teed.
Sydneys oli mul eestlased austraalias foorumi kaudu “broneeritud” kellegi lahkelt kahte tuba rentiva eestlase käest meile elamine. Selgus, et tema ise on kuskil reisil praegu hoopis ja keegi sõber tuleb ja annab meie toa ja võtab raha. Nii. Peale pikka seiklemist ja esmalt rongiga valele poole sõitmist ja peale kohvri ratta purunemist jõudsime lõpuks kohale. Etteruttavalt ütlen ära, et saime juba poole tunni pärast jälle rongiga sõita ja oma lagunevat kohvrit järele lohistada. Selgus et seal korteris elasid tegelikult hoopis mingid filipiinod ja kõik lehkas kopituse järele. Mitte, et ma midagi väga luksuslikku oleks oodanud, aga kindlasti ei oodanud ka midagi sellist, eriti arvestades seda summat, mis ta saada tahtis! Leidsime sama raha eest kesklinna lähedale ühe hosteli, mis kõlbas paariks ööks peavarju andma küll. Ja ka seal ei saa ilma “eestlaste intsidentida”. Nimelt kuulis ema Anne, kuidas üks meeldivalt vindine eesti noormees rääkis saksa tüdrukutele, kuidas Eesti rahvas on ikka laulurahvas ja laulis neile seejärel kõvasti ja valesti isamaalisi laule. 🙂

Söögiorgia- sushi, fish and chips, kohalikud pirukad, kebab, aasia köök- kõik sai ära proovitud
Lõpuks sai peavari leitud ja katkine kohver nurka maha pandud. Jalutasime kesklinna, et minna Sydney Tower Eye`sse. Seal käisime me veebruaris Kuldari sünnipäeva tähistamas. Tegime seal ka seekord mõned dringid ja nautisime 74ndalt korruselt 360-kraadist vaadet üle Sydney linna. Sattusime oma reisiga linna just õigel ajal- käimas oli Vivid valgusfestival, mis tähendas, et kesklinn oli pimedal ajal täis erinevaid valgushowsid, mis maalisid ühtekokku ühe värvilise ja kirka pildi. Tegime ühe megapika jalutamismaratoni, käies kaemas peamisi vaatamisväärsusi- ooperiteater, kuulus Sydney linna sild, vanalinn, sadamad jne jne jne. Õhtu lõpetasime meile eelmisel korral peavarju pakkunud Kariniga China Townis Hiina restoranis süües.

Sydney Tower Eye`s kokteile limpsimas
Sydney`s on tore
Ema- tütart punapead turisti
Vivid valgusfestival ooperimaja katusel
Kollaažishow maja peal
Tornmaja liikuva valgusshowga
Järgmine päev pidime lendama edasi Gold Coast`ile kuue paiku õhtul. Hommikul oli hostelist check-out tavapäraselt kell 10. Seega oli meil pool päeva ristiks kaelas see kuradi katkise rattaga kohver. Otsisime pakihoidu. No, et rendid kapi vms ja saad oma asjad seal hoida nii kaua, kui vaja. Suur linn, peaks iga nurga peal olema ju..? Tegelikult polnud see üldsegi mitte nii! Google suutis välja otsida vaid ühe koha, mille asukoha määramisega ta enam nii hästi hakkama ei saanud. Tänaval näitasid ka inimesed küll ühele poole, küll teisele. Lõpuks me siiski leidsime selle koha, kuhu oma kodinad ja see õnnetu kohver mõneks ajaks konutama jätta. Nautisime veel Sydney`t ja oligi aeg jälle lennukile astuda.

Ooperimaja katuse all
Madame Dussaude vahakujude muuseum
Sydney kesklinn
Ehk kohtume veel, Sydney
Kullaranniku ööbimise olime juba varasemalt ette ära broneerinud (eestlasi ei olnud asjasse segatud). See oli meie hotelliketi kaudu südalinnas asuv tornmaja. Kohale jõudes ja toa numbrit nähes mõistsime, et olime saanud jackpoti osaliseks! Viimase korruse tuba- vaatega pilvelõhkujatele, mille vahelt paistis 300m kauguselt ookean! Kolmetoaline ja igati tip-top majutus. Veel üks korrus ülevalpool oli katusel bassein ja saun, mida me muidugi kasutamata ei jätnud.

Not bad, not bad at all… Rooftop hotel room
Härrasmees hommikusel iluprotseduuril
Nagu kogu see reis, saatsid sekeldused meid ka Kullarannikul. Või noh… Igatahes oli nii. Kui me seal märtsis elasime, siis soetasime endale ühed piletid, millega sai lõbustusparkidesse ja kõrgeimasse pilvelõhkujasse. Kuigi me ostsime 21-päeva kehtivad piletid, oli neile must-valgelt peale trükitud aastane kehtivusaeg. Hoidsime neid igaks juhuks alles. Astusin siis oma nende piletitega viisakalt letti. Piiksutab ja piiksutab seda triipkoodi ja loomulikult andis see errorit. Aga kuna peale oli ju kirjutatud kehtvuskuupäev, ei olnud neil midagi teha, kui meid läbi lasta. Meile nende poolne apsakas nende piletite puhul sobis- 44$ kokkuhoidu. Nautisime jällegi ilusaid vaateid ja suundusime järgmiseks paadireisile linna läbivate kanalite peale. Olin sinna varasemalt helistanud ja bronninud lõunasöögiga reisi. Pealeminnes ei küsitud midagi. Mõtlesin, et tulevad siis ise raha küsima vms. Aga… mitte midagi. Lõpuks, kui 2 tunnine kruiis läbi sai, tõstis kapten veel kaabut ja soovis head päeva. Lõpuks sain aru, et kuskil eemal oli mingi putka, kuhu oleks pidanud esmalt maksama, aga kuna ma seda enne välja ei jaganud ja keegi ei juhendanud ka, siis väga piinlik küll, aga me jalutasime minema… Pärast kripeldas küll veel natuke aega, aga samas on mulle mitmeid kordi lähiajal tünga tehtud. Ja ükskord varem oleme me täishinna selle kruiisi eest juba maksnud ka. Las see 70$ läheb siis vanade karmavõlgade arvele või midagi sellist…

Kullaranniku Q-tower, üks mu väga lemmik koht maailmas
Kullarannik on meile ikka nii kodune- see oleks paik, kus võikski elada
Kruiisimas
Käisime emaga turupeal ja nagu siinsetel turgudel kombeks, siis saab ikka raha eest küll paitada ja patsutada ja pilti teha rahvusloomadest. Ühes telgis tutvustati kohalikke madusid. Madu sai käes hoida ja tehti pilti. Raha läks heategevuseks, mille eest nad käivad üle riigi lastele koolides madudest ja nende ohtudest rääkimas. Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga 20min hiljem seisin ma värisevate jalgadega seal boksis, mitme meetrine madu ümber kaela. Praegu, kui ma seda kirjutan, tulevad mul jälle külmavärinad peale. Aga ta polnud üldse külm ja märg! Vastupidi- väga soe ja siidine.

Maotaltsutajad
Viimane päev oli sajune, kuid sellest hoolimata sõitsime loomaaeda külastama. Saime ära näha ja näidata kõik Austraaliale omased loomad, alates koaaladest lõpetades krokodillidega. Känguruid saime lausa ise toita ja patsutada. 

Sellised elukad jalutavad siin täiesti niisama ringi- väikesed dinosaurused
Lahedad kujud on need kängurud ikka 🙂
Nunnu
“Appi, madu” nägu
Känguru musi 🙂
Selline vahva pood Surfers Paradise`s
Õhtul sõitsime rongiga 100km kaugusele Brisbane, kus sai meie reis otsa. Kell üks öösel saatsime ema pisarate saatel ja suveniiridest pungis pagasiga tagasi kodumaale lendudega Brisbane- Hong-Kong-London-Helsinki. Kolme nädala ja 10 lennuga mõõtis ta nii mõnegi õhumiili, et mulle külla tulla ja mul on selle üle siiralt hea meel J
Meie tukkusime veel neli tundi lennujaama pingil, vahetasime jaama ja lendasime ka meie tagasi oma argipäeva juurde Airlie Beachil.

🙂
Ema siinkäigust valmistasin oma esimese juutuubi video ka- seekord fotodest, järgmine kord ehk juba liikuva pildiga 😉

https://www.youtube.com/watch?v=L7RU-_8WsL0

Kuldar sai samuti ühe videoga maha. Seriaalil “Soojale maale” ilmus teine episood meie reisi algusaegadest.

https://www.youtube.com/watch?v=oYgRLCQwfAY

No mis sa hing veel ihkad