Viimane nädal Tasmaanias

Tere
Seda blogi kirjutades istun Spirit of Tasmania laeva seitsmenda deki tagumise baari nurgadiivanis. Devonporti ja Melbourni sadamat lahutamas omavahel 426 km. Seilanud oleme juba kuus tundi ja veel kolm on jäänud, et saada üle kuue kuu jalad jälle Austraalia mandriosa pinnale. Sealt lahkudes sai ostetud ju üheotsa pilet Tasmaaniasse, kuna polnud selge, kas tahame olla kaks või kolm nädalat, kuid saatus mängis meile vingerpussi ja meelitas meid hea tööga sinna jääma lausa 27ks nädalaks. Keset helesinist ookeani tagasi vaadates Tasmaania suunas on mul natuke kahju, kuid samas olen väga elevil uue ja põneva peatüki üle oma elus, mis sai alguse juba mõned päevad tagasi peale viimase tööpäeva lõppemist, mis tähendab nüüdsest töötu seikleja elustiili.
New home and new kitchen
Nagu meile üsna kombeks on saanud, siis ilma erilise planeerimiseta otsustasime lihtsalt padavai nelja tuule suunas ajama panna ja vaadata, mis elu toob. Nüüd mandril on meil plaanis külastada mõningaid sõpru Victoria osariigis, võtta marurahulikult seda sooja suve, turisti kombel ringi vahtida, pildistada, puhata, niisama olla ja siis vaikselt hakata mööda idakallast ülespoole sõitma. Ja täpselt seal, kus meeldib, või kui rahakotti hakkab auk tekkima, sinna proovime siis jälle mõneks ajaks tööd saada ning pidama jääda.
Selle aasta kuues päev algas juba kahekümne neljandat aastat järjest minu sünnipäevaga. Hommikul tööle minnes oli tore situatsioon, mil ma olin mõned minutid enne teenindusaja avamist kohal ja mu kolleegid mulle häälekalt õnne soovisid. Kui klientidele uksed avasime, olid esimesed sisseastujad üks tore pere, keda eelmine õhtu restoranis teenindasin ja hästi jutule saime. Ka nemad olid uksetaga kuulnud minu sünnipäevast ja tulid lauldes mulle õnne soovima. Päeva algus- pole paha J
Lõunaks oli mu tööpäev lõppenud ja sai hakata tähtsat päeva nautima. Olime broneerinud endale privaatse SPA külastuse koos vahuveini ja snäkkidega. Igatahes oli SPA mõnus nagu ikka ja vahuvein keset päeva tagas hea tuju ka ülejäänud päevaks.
Spa with some sparkling wine.
Õhtuks oli mul broneeritud laud meie oma restoranis. Kuniks kõik külalised (kolleegid) saabusid, alustasime või noh, meie jätkasime ja teised alustasid paari klaasi kihisevaga. Lõpuks oli kogu seltskond ehk kümme külalist kohal ja kolisime sünnipäevapeo viisakalt restorani. Ülihea oli ikka olla vahelduseks klient, mitte teenindaja. Ja istudes seal kliendi kohal, nautides tipptasemel toitu, teenindust ja atmosfääri võin küll öelda, et olen uhke, et olen saanud sellises kohas töötada. Peale südaööd oli sobilik aeg kojuminekuks, kuigi Eesti aja järgi kestis mu sünnipäev veel 9 tundi, seega ühtekokku lausa 33 tundi jutti.
Special dessert and a  happy birthday song for me. 
Thank you for coming, my awesome friends!
Kuna midagi Eesti suve sarnast hakkas lõpuks ka Tasmaaniasse jõudma, siis andis see meile võimaluse ja motivatsiooni, et tegeleda vabas õhus erinevate tegevustega. Esmalt sai mindud kanuuga sõitma. Seda tuuri pakub meie hotell ja omadele töötajatele täitsa tasuta pealekauba. Nii me siis kolm tundi aerutades veetsimegi.
Heeyyy- hooo captain Jack (Heleen)
 
Järgmiseks otsutasime minna hobustega sõitma. Kuna meil olid ka varasemad kogemused olemas ja kaugeltki esimest korda hobuse selga ei istunud, saime me vähe isepäisemad isendid. Minu Pipi Pikksuka värvides täpiline hobu oli väga rahulik ja tundus nagu peale mugava istumise midagi muud tegema ei peagi, kuni ükshetk pani mu suksu lihtsalt tuhatnelja ajama nagu must täkk keset metsikut läänt. Hirm tuli korra ikka nahavahele, sest see hull kappas nagu pöörane. Johhaidii- johhaidaa, meenutades siinkohal Black Rockiti, Peeter Ojaga eesotsas, laulusõnu. Surusin oma jalad kõvasti jalustesse ja kannad talle ribidesse, samal ajal rakmeid tagasi tirides ja proovides sundida teda peatuma. Lõpuks ta seda ka tegi, sest ma kasutasin nö käsipiduriga külglibisemisse minemise tehnikat, tõmmates rakmeid ühele poole, mis paneb teda kohapeal ringiratast liikuma. Aga mis tal hakkas, seda ei tea. Mõtlesime, et äkki nägi ussi, aga järgmine päev ütles meie tuttav, kes tuuri läbi viis, et sama hobune oli täpselt samas kohas sama asja teinud ka järgmine päev. Sellest ühest intsidendist hoolimata oli tore.
Beautiful landscape and my crazy horse
Kohe peale ratsutamist avanes meil võimalus minna ka ATVdega sõitma, mis on rohkem minu teema, kui hobuste taltsutamine. Ma isegi ei oodanud sellelt tuurilt nii palju, aga tegelikult oli ülivinge. Masinad olid korralikud ja raja läbimine nõudis ikka väikest pingutust. Osa rajast oli kiirem kruusasõit ja ülejäänu lihtsalt üle kivide ja mudamülgaste ronimine. Vahepeal viskas porivett üle esistange ka J  Kahjuks meil nendel üritustel korralikku kaamerat kaasas polnud, niiet pildimaterjal on kesine.
Cooool!!
Viimased nädalad tööl möödusid linnulennult, treenisin enda asemele uue supervisori ja andsin ametiposti üle. Viimasel õhtul saime veel sõpradega baaris kokku ja veetsime aega. Õhtu lõpuks kogunes jällegi üsna mõnus seltskond. Ülemus kiitis meid hea töö eest ja andis mõned kingitused. Järgmisel hommikul enne lahkumist käisime veel igast osakonnast läbi, et hüvasti jätta ja see oli nii kuradi kurrrrrb! Mul viskas ikka silmist vett välja nagu nende hüvastijättudega ikka juhtub, sest tegelikult sa ju tead, et ega sa neid inimesi enam kunagi oma elus ei näe…
Pakkimisega alustasin juba nädalapäevad varasemalt, sest see tõotas tulla stressirikas, mida ta ka kahtlemata oli. Aja jooksul ikka koguneb ühte teist ja kolmandat ja kui niigi pead vähesega läbi ajama, siis on pagana kahju endast midagi maha jätta. Mingi ime läbi sai kogu elu jälle Naksitrallide kombel autosse paigutatud. Ja uus ja tundmatu seiklus võib alata.
Esialgu oli meil kokkulepitud kohtumine oma sõpradega, kellega Cradle Mountain Lodge`s tuttavaks saime, kuid kes lahkusid teisele töökohale. Nüüd lõpetasid nad ka sealse töö ja otsustasid minna hoopis Queenslandi. Igatahes otsustasime oma plaanid ühendada ja veeta mõned päevd koos Tasmaanias enne ärasõitu. Saime Chante ja Eganiga kokku Tasmaania idakaldal. Telkisime kaks ööd rannas ja nautisime töötu elu. Nii hea ja muretu on olla J

The best company-friends, ocean and wine.
Ükspäev käisime väga kuulsat Wineglass Bay´d vaatamas. See on selline must-see (peab nägema!) turismiatraktsioon Tasmaanias. Oli ilus küll. Kuna meil on nüüd peale pikka mägedes elamist soov veeta võimalikult palju aega ookeani ääres, siis ostis Kuldar endale ilma pikema aruteluta lihtsalt õngekomlekti. Esiteks ma olin pigem pahane, sest meil on niigi ruumi vähe, aga kui ta täiesti rahulikult kolm tundi oma õnge leotas ja ma sain sel ajal rahus liival vedeleda, kiitsin ostu heaks. Ei saa ka mainimata jätta, et kala ei saanud 😀
Me and Chante at the Wineglass Bay
Me and Kuldar at the Wineglass Bay
And Kuldar, me, Chante and Egan at the Wineglass Bay
Fishing??
Kuuldavasti ootab meid maismaal kohutav kuumus, no nii 46 kraadi, siis otsustasime end veel kosutada vihmametsaga. Käisime paaril lühemat sorti matkal, mis viisid läbi ürgmetsa ja puudekõrguste snajalgade koskedeni.
Rainforest

Waterfalls
Väga ootasin lavendlifarmi minekut. Olin sellest pilte näinud ja ei uskunud, et selline koht päriselt ka olemas on, ON küll! Ja see lavendlipõld oli veelgi lillam, kui ma eales arvata oleks osanud ning aroom oli veelgi tugevam, kui ma eales kujutleda oleksin võinud. Sattusime just õigel ajal, sest detsember-jaanuar on nende õitsemisaeg ja peale seda korjatakse saak ära. Esinduspoes müüdi lavendli absoluutselt kõike- kreeme, õlisid, toiduaineid, lõhnakotikesi, teed, logoga riideid, jne jne ja ülimaitsvat lillat lavendlijäätist… J

Lavender farm
Imagine the smell and beautiful blossoming lavender field
Lõbutsetud sai ka Tazmazias, mis on kogupere teemapark. Sealne liikumine toimub mööda labürinte ja iga põõsa tagant void leida mõne toreda tsitaadi. Ehitatud oli ka väike külake tuntud ehitistega.
Me and my dream princess home
Little trip to Asia and Europe
Labyrinth

Sellega lõppeb selle blogi peatükk ja pool aastat kestnud peatükk minu elus, mis viis mind elama sellesse imelisse paika nagu Tasmaania. J

Thank you Tasmania, you have been amazing!

Cradle Mountaini vallutamine ja jõulud/uusaasta

Tere ja hilinenud head uut aastat kõigile!
 
Vahepeal on olnud väga kiired ajad ja jõulu- uusaasta kibekiires sahinas on järsku kätte jõudnud aeg, mil juba nädala pärast tuleb keerata oma seikluteraamatus uus lehekülg ja jätta Cradle Mountain ning Tasmaania seljataha. Show must go on!
Kuna lõunapoolkeral ehk Austraalias on suvi ja koolivaheajad, siis hetkel on turismi tipphooaeg. Suveks ei saa aga nimetada seda, mis meil siin mägedes on. Täna on näiteks pluss kolm kraadi ja sajab vihma, nii nagu selleaastane Eesti talvgi Aga päris koguaeg ikka nii hullusti siin ei ole olnud. Ja kui mägedest allapoole sõita tunni jagu, haihtuvad pilved, päike tuleb välja ja pea kohal laiutab suur osooniauk, mis teeb sinust ilma kreemita 15 minutiga keedetud vähi.
Lõpuks on tööd olnud nii palju, et õhtuks oled nagu zombie. Mina teen ikka oma supervisori vahetusi restoranis hommikusöökidel. Alustan kell viis hommikul. Viimasel ajal olen palju uusi töötajaid treeninud ja üleüldse on praegust positsiooni pisut kahju käest lasta, kuna see on ju suure töö ja vaevaga kätte teenitud. Õhtused vahetused venivad vahel kella üheteistkümneni välja ja siis ei jäägi magamiseks eriti palju aega. Pool und öösel ja pool und kahe vahetuse vahepeal päeval. Lisaks teeme mõlemad veel housekeepingus lisatunde. Kuldar vorbib pesulaos linu kokku ja mina käin tüdrukutega tube tegemas. Raha on raha, eriti, kui on riiklik püha ja tunnihind on ca 40 euri. Nädalas kokku nii 55 tunni jagu tööd.
Eelnevatel piltidel olete kindlasti märganud korduvalt seda teravatipulist mäge. See sama ongi üle Austraalia kuulus Cradle Mountain, mille lähedal me elame ja mistõttu see koht nii populaarne on. Kõrguseks 1526m üle merepinna. Juhuse ja hea õnne tahtel sattusid kokku vaba päev ja siiani kõige soojem ilm nii 28 soojapügalaga.
Meditation at the Marions Lookout
On my way up to Cradle Mountain
Lahkusime varajasel hommikul, et minna vallutama selle mäe tippu. Kreemitasime ohtra päikesekreemiga end kokku, võtsime kaasa mitu liitrit vett ja külmad õlled. Pool rajast olime juba ka varasemalt läbi teinud, kuid raskem pool oli tegemata. Viimane kolmandik tuli läbida konkreetselt ämblikmehe kombel ronides mööda suuri kive, mis olid lihtsalt teineteise otsa kuhjatud. Õnneks olen pärinud pikad jalad ja jaksasin end ikka üles vinnata, sest lühikeste jalgadega aasialased üritasid seal pätti teha ja teineteise turja mööda üles turnida. Kuum päike kõrvetas ülevaltpoolt, kõva tuul tahtis lendu viia ja tipp tundus nii kättesaamatu, kuid lõpuks jõudsime kohale!!! Vaade oli lihtsalt võrratu ja preemiaks kaasa võetud endiselt jahe õlu oli justkui kirss tordile.
Have to climb like a spiderman

The view

We found  even a piece of snow to make snowangels
On top of the world!
And another yoga pose
Tagasiminek ei olnud ka sugugi mitte kergem, lisaks said veevarud otsa, mida siis loodusliket veeniredest täiendasime. Väidetavalt pidi Tasmaania vesi olema üks puhtamaid maailmas. Samuti hakkas ka väsimus jalgades ja lagipähe kiiritav päike oma tööd tegema ja tempokast matkast sai lonkimine. Seitse tundi hiljem olime rampväsinuna, päikesest põlenuna ja õnnelikena kodus tagasi.
Emakese looduse abiga veepudelit täitmas 😀

See sama õhtu, ehk siis vaid mõni päev enne jõule, toimus meil ka töötajate jõulupidu. Väga suvine. Külmad siidrid-õlled, grillõhtusöök, bänd ja soe õhtupoolik.
24.detsember on siin täiesti tavaline päev. Kuna me olema harjunud ikka sel õhtul jõule pidama ja see oli ka vaba õhtupoolik, läksime lähedalasuvasse restorani õhtustama. Nagu ma aru olen saanud, siis toimub põhiline jõulutrall neil 25.nda hommikul, kus jagatakse öösel (kunst) kuuse alla saabunud kingitusi ja süüakse jõuluhommikusööki. Päev läbi veiderdatakse niisama ringi, grillitakse, süüakse palju mereande ja soojemates piirkondades vedeletakse basseini ääres.
Christmas in our house
Jõulukaunistustega end tagasi ei hoita. Kuigi õhtul läheb alles üheksa paiku pimedaks, on majad ehitud uhkete tuledega. Inimesed käivadki ringi naljakate jõulumütsidega, autod on ehitud pehmete põhjapõdra sarvedega ja jõulumuusika on hästi tempokas, mitte mingi püha öö. Kogu sellest trallist hoolimata mingit “jõulutunnet” küll peale ei tulnud. No kohe üldse mitte.
Ebatavalistest jõuludest mitte häirida lasknud jõuluvana üllatas oma ootamatu kingiga, milleks on märtsis Melbournis toimuva Vormel1 nelja päeva piletid. Iga päev on uus ja põnev kurv, mida mugavatest istekohtadest jälgida. Me siis lehvitame! Ma ise tegelikult suurem asi vormeli fänn pole, aga tubli naisena otsustasin siiski ühe mehe unelma täita 😀 Õnnestus kohe nii hästi planeerida, et täpselt päev hiljem saan ma ka ise minna ühele vägevale üritusel. Melbourne Fashion Week, kus mul on moeshowle piletid.
26.nda õhtupoolikul tegi aga Kuldar mulle üllatuse peale tööd ja käskis ruttu koti pakkida. Ta oli broneerinud meile Launcestonis mõnusa hotelli. Käisime õhtul india restoranis söömas ja rannas sooja jõuluõhtut nautimas. 26.detsember on siin tuntud ka kui Boxing Day, ehk päev, mil algavad suured jõuluallahindlused. Soetasime endalegi head paremat mõistliku hinna eest. Tulevikule mõeldes ostsime omale telgi. Sellise hästi kerge ja kvaliteetse, kokku vähem kui kolm kilo, mida saab seljakotiga matkama minnes kaasa võtta.
Christmas holiday
Juba mitu nädalat enne jõuluaega olid ka päkapikud agarad ja vorpisid valmis 40 postkaarti, mis sai saadetud heade soovidega kodumaale perele ja sõpradele. Nüüd, ca neli nädalat hiljem on tulnud teateid, et kaardid on kohale jõudnud. Siiski ekslevad umbes pooled neist veel mööda maad ja ilma ringi, niiet kui Sina ei ole veel postkaarti saanud, siis kontrolli oma postkasti ja ehk võid leida sealt peale arvete ja reklaami ka midagi toredat J
40 postcards
Uusaastaõhtul oli suur pidu meie oma pubis. Kõik kohalikud, kliendid ja töötajad kogunesid drinkidele. Bänd mängis muusikat ja nagu ikka loeti viimaseid sekundeid üheskoos enne südaööd. Siseruumis! Ilutulestikku polnud! Üldse ei olnud! Kui Sydney on tuntud oma uhke tulevärgi poolest, siis meil ei ole lubatud üldse rakette lennutada, kuna me asume rahvuspargis. See oli natuke pettumus tegelikult. Kuuldavasti siin tavainimesed ka väga palju ise rakette ei lase, pigem on ainult linnailutulestik, mida vaatamas käiakse.

Kuna oli erakordselt selge, kuid pime öö, otsustas Kuldar koos oma sõbraga minna parki tähti pildistama. Uusaastaööl! No ja tulemus on siin. Linnutee ja puha J
Üksord enne positega pargis keset ööd pildistamas
Milkey Way
Looking for new adventures