Matkakoti saaga

Nagu ilmselt enamik maailmaränduritest, kellel pole välja valitud kindlat peatumispaika, otsustasime ka meie pagasi kaasaskandmiseks valida endale matkakotid. Kuigi kohvrisse mahuks rohkem asju ja riideid oleks sealt mugav välja võtta, siis on kohvriga liikumine tülikas. Mina, kui täielik asjade inimene, olin oma peas otsustanud, et ostan endale suure (70 pluss 10 liitrit) seljakoti, kuhu mahub palju (loe: tegelikult ikka väga vähe) asju sisse.

Olin arvestanud, et korraliku koti hind on ca. 100 eurot. Vähemalt krooni aeg maksid need alla 1500 krooni. Illusioonid paigas, otsisin välja need mõned vähesed matkaspordipoed, mis olemas ja astusin sisse. Oh üllatust! Väheke suuremate kottide hinnad algasid 150 eurost ja küündides sinna neljasaja kanti.
Nõutult riiuli ees seistes ja valikut vaadates sain kohe aru, et vajan müüja nõu, kes räägiks põhjalikult kottide erinevustest. Nagu selgus, on meeste ja naiste seljakotid hoopis teistsuguse ülesehitusega. Rohkem infot kogudes selgus, et õige koti väljavalimisel mängib rolli päris suur hulk tegureid: suurus (liitrites), firma, lisataskud, sisemised taskud, materjal, lisavõimalused, võimalus läheneda ka keskelt, mitte ainult pealt, pealmise osa eemaldamise võimalus, kaitsekile (vihma ja tolmu eest), pehmendused, tugevused, reguleerimisvõimalused jne jne jne. No ja siis hind… Poodides on olemas 5kg raskused, mis pannakse kotti, et saaksid seda seljas kandes aru, kuidas kott sobib. Proovides 10 kg seljas kanda, kriipsutasin oma mõttes maha terve hunniku asju, mida plaanisin enne kaasa pakkida- raske oli! Samas oli päris hästi tunda ka erinevusi ühe ja teise koti mugavustel.

 Käisin proovimas erinevaid kotte nii Nõmmel asuvas Matkamaailmas kui ka Rocca Al Mare, Järve keskuse ja Ülemiste keskuse Matkaspordis. Peale juttude levikut, et otsime endale seljakotte, selgus, et Kuldari tuttava-tuttaval on Matkaspordist võimalik soodushinda teha. See oli väga hea uudis! Kusjuures, kõikide poodide klienditeenindajad olid väga abivalmid ja toredad! Järve keskuses oli müügil üks naiste mudel. Nägi päris kena välja ja istus selga väga hästi. Ainus viga- mahutab 55 pluss 10 liitrit… ainult. Müüja mainis ka, et sama mudeli kotti on ka üks roosat värvi- Tartus. Kaalukauss liikus antud mudeli koti kasuks 🙂 Võtsin endale veel ühe õhtu mõtlemisaega ja otsustasin, et lasen selle roosa koti endale Tartust saata, sest mugavus on ju põhiline ja seda ta tegelikult ka on. Või noh, vähemalt tundub olevat. Ilmselt pole ükski kott mugav, kui seal on 10+ kg sees ja sellega tuleb pool päeva ringi liikuda. Kohapeal seistes pole ju väga viga. Kuldar sai endale samuti samast poest paarkümmend liitrit suurema koti. 

Enda nunnu roosa seljakoti eest pean tegema kummarduse ja kniksu emale ja isale, kelle poolt tuli finantseering jõulude ja sünnipäeva puhul. Aitäh! 🙂 Seljakoti saaga lõppenud, kuid hoopis hullem- asjade mahutamise saaga alles ees.

Minu Austraalia lugu ja esimesed sammud sinnapoole

Kui sa loed seda blogi, siis sa oled vähemal või rohkemal määral minu sõber, sugulane või oled sa minust vähemalt kuulnud. Loodetavasti ikka head 🙂 Oma elulugu ma siia kirjutama ei hakka. Selle blogi põhilne funktsioon saab olema kajastada minu elu unistuse täitumist- reisi Austraaliasse ja Aasiasse. Ootused on seatud ka mõne eksootilise saareriigi külastamiseks nagu näiteks Bali, Bora-Bora, Maldiivid või mõni muu paradiisisaar. Hekel aga neile unistustele pikemalt lootma ei jää. Kõik selgub reisi käigus.

 Teisele poole maakera sõidan koos oma  teise poolega ehk Kuldariga kahekesi. Enne meie aja arvamist otsisin endale sobivat reisikaaslast, kellega minna, enda sõprade seast ja trip.ee foorumist. Kuna sõbrad olid ettevalmistustega minust sammuvõrra ees, siis otsisin kaaslasi ka reisifoorumist. Sealt hakkas tulema kirju 43-aastastelt Urmastelt ja Tiitudelt, kes on Soomes ehitajad, aga tuleksid minuga kasvõi maailma lõppu! No tänan, ei! Mõned huvitavad kontaktid ma siiski sealt sain ja nii mõnigi neist on juba kaugele maale kohale jõudnud. Kuna mul sõiduga kiiret polnud, ja Kuldarile see mõte samuti meeldis, siis oli asi otsustatud 2012 aasta suvel!
 Miks Austraalia? Kõik teavad ja on kindlasti ka mõne osa vaadanud kultusseriaali “Kodus ja Võõrsil”. Minagi vaatasin seda umbes 13 aastat. Üsna alguses, kui see seriaal Eestis jooksma hakkas, olin ma umbes 4-5 aastane ja otsustanud, et pean sinna Summer Bay`sse ükskord ka ise saama! Olgu öeldud, et ma ei vaata “Kodus ja Võõrsit” enam ammu 🙂

Kodus ja võõrsil rand

 Hoolimata sellest, et ma kasvasin aina suuremaks, ei kadunud Austraalia vastu huvi minus kuhugi, vaid hoopis suurenes. Ettekanded, mis tuli koolis teha välisriikide kohta, oli alati teada, millise riigi Heleen valib. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem mõtlesin erinevatele võimalustele, kuidas oma kauge ja kättesaamatu unistus teoks teha. Keskkooli alguses tuli mul idee minna hoopis vahetusõpilasena Austraaliasse. Täitsin kvalifikatsioonid ja hunniku pabereid, kuid otsustasin siiski mitte minna. Lisaks oleks see tähendanud ligi paarisaja tuhande kroonist väljaminekut ja sponsorite leidmine oleks üsna vaevaliseks kujunenud.

 Ülikooli ajal hakkasin ka ise tööl käima ja hoidudes pikaajalistest kohustustest nagu õppelaen, autoliising või korterilaen, tundus sõit teisele poole maakera aina lähemale tulevat. Hakkasin silma peal hoidma reisifoorumitel ja tuttavate blogidel, kes üha enam ja enam sinna reisima hakkasid.

 Noori eestlasi on Austraalias tõesti palju. Tean oma tutvusringkonnast vähemalt 50 inimest, kes rohelisel mandril käinud on. Tean neid, kes pole hakkama saanud seal rohkem, kui paar kuud, tean neid, kes on töötades ja reisides aasta olnud ja tean ka neid, kes sinna pikemaks töötama ja õppima on jäänud või leidnud endale sealt ka elukaaslase. Üldiselt öeldakse, et eestlased on farmides kõrgelt hinnatud töötegijad. Samas on kuulda olnud ka vastupidist. Meie kavatseme igatahes kodumaa lippu kõrgel hoida!

 Aga kuidas siis tänapäeval Austraaliasse saab? Enamik noori nagu ka mina, reisime sinna Work and Holiday (WH) viisaga. See ongi mõeldud noortele, vanuses kuni 30 kaasaarvatud, kes soovivad aasta jooksul peale riiki sisenemist töötada ja reisida. Esmalt andsime novembris sisse viisa avalduse. Selle tarbeks tegin endale krediitkaardi, mida mul varasemalt vaja pole läinud. Viisa maksis ca 220 eurot pluss sinna juurde kohustuslik kopsupilt, mis on nõutav selleks, et riiki mitte haigusi sisse viia. Eestis saab kopsupilti teha vaid ühes kliinikus, mida aksepteeritakse. Seega on Tallinnas Foorumi keskuses asuv kliinik monopoli seisuses ja tõstab aina oma hindasid. Nimetatud pildi eest tuli välja käia üle 100 euro. Viisataotlus kinnitati paari nädalaga. Luba Austraaliasse minna- tuli hakata otsima sinna sobivaid lennupileteid.

 Selleks sai arvestatud terve päev, et mängida läbi erinevaid kuupäevasid, sihtpunkte, vahepeatusi ja võrrelda hindasid. Esimese ettejuhtuva lennupaketi valides võib piletite eest maksta näiteks 1800 eurot. See ei sobinud kohe mitte! Tegelikult pakub Finnair Helsinkist lendamist läbi Aasia Austraaliasse alla 25 aastastele aeg-ajalt noortehinnaga ca 625 eurot. Mina oleksin selle hinnaga saanud, aga Kuldar mitte. Üldiselt oli meil ükskõik, kustkaudu me kohale lendame, kas algusega Tallinnast, Riiast või Helsinkist, siiski otsisime võimalusi, kuidas peatuda mõned päevad ka Londonis. Seal elavad meie head sõbrannad Tiina ja Kati, kes on samuti Austraalias käinud. Valituks osutus marsruut 14.02 algusega Tallinnast, vahepeatusega Riias, Londonisse. Edasi sõidame 17.02 Royal Brunei lennufirmaga läbi Brunei (olin enne vaid kuulnud sellest naftariigist, nüüd õnnestub kuus tundi selle lennujaamas ka aega parajaks teha) Malaisiasse. Malaisia pealinnas, Kuala Lumpuris, oleme samuti mõne päeva kohapeal ja tähistame 20. veebruar ka Kuldari juubelit- kõik on kutsutud, juhhei 🙂 Ja viimane lend enne unistuste maale saabumist on 21.02 Malaisiast Lääne AUSTRAALIASSE, Perthi linna. Nädal aega seiklemist ja elu suurim seiklus võib alata! Kombineeritud lennureisi maksumus alla 700 euro. Hinnas on sees ka pikematel lendudel kerge söök ja loomulikult pagas. Lõpetan oma esimese sissekande ja postitan lähipäevadel uut informatsiooni ettevalmistuste ja emotsioonide kohta.